Mõned mälestused ühest ägedast nädalast Jordaanias keset veebruari.

Trip.ee tõi välja soodsad ja mugavad lennud Pegasusega Tallinn-Antalya-Amman. Kuigi leidus ka konkureerivaid pakkumisi näiteks üle Küprose Ryanairiga, sai otsus tehtud Pegasuse kasuks. Kolmekilone käsipagas ilmselt paljudele ei sobi, aga mina sain nibin nabin hakkama. Lisapagas kergitab piletihinda alates 15€/suund.
Minnes oli pikem peatus Antalyas, mida saab suurepäraselt linnas veeta, õhtustada, õlunaadi nautida, jalkat vaadata ja kõrvale väike shisha lubada. Trammipilet linna on alla euro, osta saab otse kaardiga väravast viibates. PS – tramm ja bussid väljuvad T1, lennud aga T2. Terminalide vahel kulgeb tasuta shuttle buss, mille intervall on ca 20-25 min.

Viisa. Ilmselgelt on kõige mõistlikum teha endale Jordan Pass. Selle saab kätte hetkega, kohe kui andmed täidetud ja makse tehtud. Hind sisaldab viisatasu ja hunniku vaatamisväärsusi, sh Petra ja Wadi Rumi sissepääsud. Eraldi tuleb soovi korral ära märkida +8JD eest Bethany Beyond the Jordan. Ammanis maandudes on vahetult enne immigratsiooni eraldi järjekorraga ala, kuhu ka kõik viidad suunavad – „Jordan Passiga SIIA“, aga pea kõik marsivad sellest mööda ja viibatakse siis sinna tagasi. Jordan passiga oli huvitav seik see, et seda skänniti reaalselt ainult Petras, kõik ülejäänud kohad piirdusid kinnitusega, et jah, mul on ja polnud vaja välja otsidagi. Ka viisa järjekorras, küsis onu, kas mul on ja lubas edasi. Piiriametnik selle kohta täpsustust enam ei küsinud.

SIM. Lennujaamas on veel vanakooli putkasid ka saada, aga mina kasutasin esimi. Leidsin veebist sellise lehe nagu esimdb.com, mis toob suure hunniku erinevaid pakkujaid välja, sordid aja, mahu, hinna jms järgi endale sobiva välja ja 11€ eest sain omale nädalaks 10GB. Toimis suurepäraselt kogu reisi vältel (ZAIN) ja ei olnud hetkegi kehvem Telia pakutud alternatiivist (Orange vist).

Raha. Võtsin lennujaamast igaks juhuks 100JD välja, millele lisandus 5JD tasu. Hiljem, kui Wadi Rumi värvas error oli, taheti 50 JD eest saada juba 7JD tasu. Rohkem sula välja ei võtnud, pea igal pool saab kaardiga maksta. Kuigi nad kipuvad turgudel ja väiksemates kohtades väitma, et ei saa, siis nii kui kaubast loobuma hakkad ilmub terminal kui võluväel kuskilt välja. Wadi Rumis oli vaja üks suurem makse teha ja giidil tõesti terminali polnud, siis sebis esimese kohviku, see pani ca 5% otsa ja sai ka nii arveldatud. Rahatähed on ilusad, arusaadavad. Mündid mitte, neid tuleb tundma õppida.

Rendiauto. Esimest korda bookingust, kui õigesti aru saan, siis on booking rentalcarsi üle võtnud. Kõige odavam Dollari mudel 78€ nädal. Kuna Jordan Passi jaoks on vaja aadressi ja lennuk maandus öösel kell 4, otsustasin võtta ühe odavama majutuse Ammani juba eelmise kuupäevaga. Kui rendiautot vormistama hakkasin, võttis ta automaatselt hotelli kuupäeva järgi ka rendika alguse. Mis tähendas, et ma oleks pidanud rendikale järgi minema juba siis, kui ise alles Tallinnas olin. Helistasin rendipunkti, need laiutasid käsi, et auto läind ja bronn kutu, tee aga uus, kuid väikese vestluse peale andsid mingi kõnekeskuse nr, kes bronni kenasti ära muutis ja väikese Upgrade manuaal->automaat tegid, sest mu rendiperiood jäi ju päeva lühemaks ja nad ei tahtnud tasaarveldada. Letis oli vist kõige muhedam suhtlus, mida ma iial kogenud olen. Rääkis lühidalt kindlustusest, mis oleks ca 200€ juurde läinud ja pakkus, et teeme parem 300€ bronni ja kõik sujub. Kui ikkagi kindlustuse kohta edasi uurisin, läks üsna familiaarseks, küsis, kas ma olen hea juht ja selgitas, et tee aga kõvasti pilte, videosid, nemad ei koti ja liikluskindlustus kaitseb mind igasugu õnnetuste vastu. Kui ise oleks otsa sõitnud, oleks mu omavastutus olnud 100JD.
Auto sai tervena tagasi toodud, üleandmisel küsiti mingi pleki kohta tagaistmel, aga see oli kenasti näha tehtud fotodel. Kogu auto vaadati korraliku lambiga põhjalikult üle, suruti kätt ja broneering oli krediitkaardilt tunni pärast kadunud.

Liiklus. Igati ok, rahulik, reeglitepärane. Kihutada neile meeldib, aga kaameraid on Ammanis ja ümbruses. Aqaba poole õnnestus vist ka 1-2 näha. Waze toimib hästi, politseipatrulle seisab tee ääres palju. Mitmel korral tõmmati kõrvale – tahetakse näha sinu juhiluba ja umbes samas formaadis auto dokumenti. Esimesel korral sattusin umbkeelse otsa, kes ei suutnudki mulle selgeks teha, mida ta tahab. Lõpuks lõi käega, naeratas ja ütles „welcome to Jordan“. Parkimise eest ei pidanud kuskil maksma, parkimiseks kohti leiab ja midagi eriskummalist liiklusest meelde ei jäänudki.

Toit. Portsud on suured! Ole sa odavamas otsas või udupeenes restoranis – võta pigem vähem. Jordaania köök mulle meeldis, kõikvõimalikud liharoad, aga ka kebabid, fajitad, supid ja salatid – imelised. Söönuks saab tänaval juba 2 JD eest – korralik kebab koos joogiga. Peenemas kohas läheb 15JD kanti, Ammanis leiab ka kallimaid kohti. Kohvi saab tänaval sentide eest, Abdalis võid maksta ka 5€ kanti tassi cappuchino eest. Piimaga on keeruline, kui vähegi suurematest asulatest väljas, tuleb ilmselt leppida musta kohviga.
Hommikusöögid ei ole Continental – muna on enamasti saadaval, lihaga on kitsam. Palju rohelist, ehk mõni juust, saia, moosi. Mina, kes ma olen kõvema hommikuse söömisega, jäin ehk pisut hätta. Viisakamad kohad teevad omletti ja pakuvad ka vorstikest, aga joogiga on pea alati kitsas.

Alkohol. On üsna piiratud. Tegin Ammanis kohe Rooma teatri juures uhkes turistirestos proovi – kas õlut on? Esimene vastus oli ei, aga siis saadeti keegi uurima, et kui nad tooksid, palju ma nõus maksma oleks. Keeldusin viisakalt. Kokkuvõttes, söögikohtadest/baaridest sai alkoholi vaid Surnumere hotellis, kõik muu tuli poodidest. Alkoholi poed tundsin mina ära suure rohelise tahvli ja Amsteli logo järgi. Ehk oli ka teistsuguseid, kuid neid on Ammanis ja Aqabas piisavalt, ei pea palju otsima. Koomiline on vaadata kohalikke, kes käivad seal turisti mängimas ja vigases inglises omale oste tegemas. Hinnatase on mõnevõrra kõrgem kui meil, lähenedes pea baari hindadele lahjema alkoholi osas, aga ei miskit hullu.

Amman. Sellele linnale sai esialgu liiga tehtud. Kuigi hotell näis väga heas asukohas Citadeli lähedal, siis tegelikult sattusin üsna mõttetule tänavale orus. Nagu hiljem selgus, käib elu kõrgemal ja kesklinnast pisut eemal. Esmamulje oli linnast kui üsna kõledast agulist ja räsitud keskusest. Reisi lõpus naastes sattusin Abdali kaubamaja piirkonda, mis oli ülejäänuga teravas kontrastis, meenutades mulle väga Ühendemiraate või siis meie Rottermanni kvartalit. Moodsad hooned, boulevardid, peened söögikohad, kõrgem hinnatase.
Tegelikult kohe minu esimese hotelli lähedal oli Rainbow street, kus oli näha ka teisi turiste, kohalikke naisterahvaid pidutsemas ja elavam ööelu.
Jabal Al Lweibdeh näis ka parem koht, kuhu näiteks hotelli vaadata, et olla kõigele lähedal, viisakamas rajoonis, nautida vaateid ja elu.

Bethany Beyond the Jordan. Pisut plaaniväline ja täiesti teadmata, mis seal ees ootab. Parkisin auto, et uudistada, kohe tõmmati kuskile järjekorda, küsiti (mitte ei vaadatud), kas mul jordan pass lisaga on, nimi kirja ja talutati kohe bussi peale, mis oli just väljumas ja ootas mind. Sellega sõidutati meid ringi, räägiti asjast ja lõpetasime oma tuuri giidiga Jordani jõe ääres, kus Iisrael oli kiviga visata või noh, kaks tõmmet krooli. Iisraeli poolel käis kõva ristimine, inimesed ajavad paljale ihule peale valge hõlsti, mis vees kehale liibub ja Jordani poolel näidi nautivat rohkem nähtavat wet t-shirt showd. Kokku võttis külastus aega ca 2h.

Surnumeri. Nii nagu eeltöö lubas – hotellid on reas, hakkad autoga sõites turvasid tülitama. Nimekamad hotellid tahavad sissepääsu eest 50JD nägu, mõned pisut vähem. Mina komistasin Dead Sea Sp aresorti, kus buffeega variant oli 27JD. Umbes 12 paiku suunati kohe buffeesse, seal sai süüa ja pudeli vett. Õlle ja vein maksab päris korralikult lisa, aga on saadaval. Siis sammud randa, kus oli oodatud surnud meri, töölised käivad kuskilt muda raiumas, mis valmistatakse seal kaussides ette ja saab end sisse kreemitada. Duššid olemas ja keegi hoiab sul silma peal, juhul kui näiteks soolavett silma peaksid ajama (kolm poolakat järjepanu suutsid seda teha).

Petra. Majutust vaadates näisid Wadi Musa majutused kuidagi kehva hinna ja kvaliteedi suhtega. Leidsin Little Petra poolt ägeda majutuse nimega Rock Camp. Odav hind, mullitelgi majutus, palju ägedaid turiste, jaccuzi, bassein ja imeline loodus. Õhtusöök (surmav kogus) 15JD. Sõit sinna on omaette vaatamisväärsus, selliseid moodustisi mujal Jordaanias ei märganud. Parkida sai üsna värava lähedal tasuta, enne sisenemist tuleb piletiputkast läbi käia ja saab oma Jordan Passi skännides eraldi pileti. Kohe sisse astudes hakkasid mind tüütama hobusemehed. Võta aga hobune, see on hinnas. Ja-jah, mõtlesin ma endamisi ja kasutamata see jäigi. Hiljem ei andnud hing rahu ja selgus, et tõesti, on hinnas sissepääsust kuni Siq’ni. Mis on võimalikud lisanduvad tasud, ma ei tea. Sees toimusid filmivõtted, mis pisut piirasid liikumist. Mina piirdusin päevaga, millest oli mulle enam kui küll. Monastery asemel valisin ohverdamispaiga ja ronisin sinna mäe otsa. Ca 5-6h oli mulle täiesti piisav, sealt edasi oleks eeldanud juba palju-palju põhjalikumat huvi selle paiga vastu. Ja ka ilmselt järgmist päeva, sest kilometraaži jalutades kujunes ca 17 km, millest omajagu ka üles/allamäge.
Parklasse naastes oli kojamehe vahel flaier, mis pakkus -25% üsna ok söögikohas. Jõhker kogus head toitu ja jooki ca 6JD eest kindlustas päeva.

Wadi Rum. Broneerisin oma safari kasutades GetYourGuide portaali. Hea hind, terve päev safarit, kolm sööki, majutus telgis privaatse tualetiga, hea hinne, portaali andmetel iga päev ca 10 broneeringut. Aga mingit infot ei tulnudki. Sõitsin Wadi Rumi külastuskeskuse väravasse, küsisin sealt nii adminni kui politsei kui teiste giidide käest, kas seda minu teenusepakkujat ehk teatakse ja kas nad oskavad mind nendeni juhatada. Vastus oli kõikjal eitav. Adminn proovis ka ise helistada neile, whatsappida – aga null vastust. Giide seal liikus ja mitmed pakkusid kohe end asemele, aga kuna mul oli juba makstud, ei tahtnud seda asja ripakile jätta. GYG kuulas mu õnneks ära, proovis teenusepakkujaga ühendust saada ja oli nõus mu broneeringu tühistama. Sain kinnituse meilile ja hakkasin giididega kauplema. Ca 40JD eest õnnestus end autole kaubelda, kolm söögikorda sees. Õhtu eest telgis tuli 30JD lisaks maksta. Mitte just parim pakkumine, aga olude sunnil käis kah. Telk oli pigem askeetlik, uks kinni ei püsinud, tualetil polnud üldse ust, aga kogemus oli üsna ehe. Hommikul oli ühel laagrilisel hambavalu, selgus, et apteeki naljalt ei leia, aga giididel on valuvaigisteid ja nad leiavad kõrbe peale mida aga vaja.
Saari möödus ootuspäraselt, turiste oli maruvähe, aega vaadata ja nautida oli, liival surfida sai, nägin ära ka lageda taeva all magamise kohad. PS – süüa ei valmistatud meil kohapeal, vaid kõikjal nägin seda karpidega külast toodavat. Ja tuuakse – HUNNIK riisi koos kanakoivaga. Lõunaks, õhtuks, lõunaks, õhtuks. Ma ei näinud seal ühtegi teist toitu ja kuulsin inimesi ohkimas, et nad ei söö enam iial elus riisi. Vett sai piisavalt.

Aqaba. Mõnus peatuspaik peale metsikumat kondamist kõrbeis ja mägedes. Saad end puhtaks pesta, alkovarusid täiendada, korralikumat sööki, ujuda, basseini jne. Linna keskus üllatas mind oma modernsusega, väga äge linn. Ujumisega on North beachil kuidagi keeruline, hotellidest otse sinna ei saa, riideid vahetada ei saa ja naistel on see vist üldse võimatu. Ka ei kogenud ma kuidagi seda vabamajandustsooni – ei olnud hinnad sugugi soodsad. Käimas oli mingi ralli – Jordan Baja, mille tõttu olid ka paljud hotellid välja müüdud ja teised sellevõrra kallimad.
Peenem elu näis toimuvat Ayla piirkonnas (PS – Shakira tuleb sinna 28 märts 2026 kontserti andma!). Hommikuti ja lõuna paiku on elu üsna välja surnud, päikese loojudes elavneb ja kestab rahulikult 3-4 öösel. Erinevalt Ammanist, kus 23-00 näib elu peatuvat.
Kui tahta paremat hinna/kvaliteedi suhet, tasub vaadata Saudi piiri poole. Mõni km enne piiri saab kesklinna hotelli raha eest juba täis luksust. Erarannad, basseinid, korralik hommikusöök, euroopalikud toad jms. See oli ka ainus piirkond, kus hotellis tuli kotid läbi skänneri lasta ja sain teada, et alkoga tegelikult hotelli siseneda ei tohi, aga kui ma seda ainult ja ainult oma toas tarvitan, siis pigistab silma kinni. Hotellid ise seal piirkonnas alkoholi serveerivat ei paistnud. Arvestama peab, et elu seal ei ole – poed, apteegid jms on Aqabas, ca poole tunni autosõidu kaugusel. Ja ka seal käisid naised täiesti kaetuna ujumas, ka sukeldumas ja snorgeldamas, ikka pearäti ja kaetud ihuga.

Kokkuvõttes on tegu väga ägeda, mitmekülgse ja kontraste täis piirkonnaga. Ma’an ja väiksemad linnad vahepeal on täis ehedust ja kohalikku elu. Ammanis ja Aqabas leiab moodsust vaheldumisi vanaga. Turisti oli väga vähe, vast nägin kokku 20-30 inimest, kes näisid olevat mujalt. Viidatakse üldisele rahutule olukorrale Lähis-Idas.
See on täiesti iseseisvalt tehtav riik. Saad just nii palju, kui oled ettevalmistust teinud või kohapeal seda infot sisse ostnud. Kui aga ise ei viitsi vaeva näha, siis Estonian Travellers näib olevat sinna kokku pannud igati adekvaatse reisi, mis ka minule omajagu inspiratsiooniks oli.