Lisaks ka mõne kommentaari ööbimisvõimaluste kohta Sardiinias. Ei pretendeeri absoluutsele tõele, pigem kirjeldaks emotsioone, mis ühes või teises kohas kogetud. Käisime kahekesi juuni lõpus-juuli alguses, liikusime rendiautoga. Algul vaatasime hotelle ja kuna soov oli liikuda piki randa, siis hotelle mere ääres. Hirmus kallid olid. Järgmisena sai silmatud kämpingud. Internetis oli nimekiri pikk ja piltide järgi oli raske lõplikku valikut teha. Seega otsustasime, et egas midagi, kohapeal vaatame. Igaks juhuks pakkisime kohvrisse ka matid, et vajadusel kasvõi rannas magada, kui muud midagi tõesti ei leia. Olbiasse jõudes otsustasime saare läbi sõita mööda rannikut suundudes põhja poole. Kuna pikk lennureis oli seljataga, siis otsustasime, et esimene päev pikalt ei sõida ja kui mõni kena koht silmapiirile jääb, siis sinna jääme. Esimene kämpingu Baia Saraceno (www.baiasaraceno.com) leidsime järgides ohtraid suunaviitasid. Kämpingu väravasse jõudes tervitas meid noorsand, kes rääkis head inglise keelt. Küsis, et pikaks jääme ja millist öömaja soovime. Soovisime siis midagi lihtsat ja odavat ning teatasime, et vajame katusealust vaid üheks ööks. Öeldi, et neil olevat „tukul“ ja kas me soovime sellele enne pilku peale heita. Kuna me ei teadnud, mis asi see tukul on, siis soovisime küll. Nende tukul osutus mõnusaks suvemajaks: pisike kuusnurkne kivist valgeks krohvitud majake, millel väike aken ja uks. Sees kahene voodi, laud ja seinalamp – täpselt see, mida vajasime. Panime oma asjad ära, sõime kõhu täis ja tegime väikese ringkäigu. Koht hakkas järjest rohkem meeldima. Rand oli väga ilus, kämpingus oli väike kauplus, baar, restoran ja mõnus melu. Samas vaikne ja puhas. Mõned õlled sees, vaimustusime kohast veelgi ja juba samal õhtul andsime teada, et jääme veel üheks ööks veel. Ja seda otsust ei tulnud kahetseda. Kahe päeva pärast liikusime edasi, hind kokku (74 EUR) tundus olevat mõistlik. Mariposa (www.lamariposa.it) kämping Algheros oli ainuke, mille nimi eelnevalt tuttav nii siitsamast Tripist kui mujalt internetist. Seega olid lootused suured. Tegime väikese tiiru aga ega see koht eriti head muljet ei jätnud. Suhteliselt vanad hooned, natuke korratu, kokkupressitud ja palju inimesi. Kuna aga kämpingu asukoht oli soodne ja tahtsime õhtul Algherosse jalutama minna, otsustasime jääda. Vastuvõtus selgus, et kõik majad täis ja broneeritud juba varakevadel. Kuna aga plaan juba paigas, siis läksime poodi, ostsime 15 euro eest telgi ja võtsime platsikese telgi jaoks (25 EUR). Dušš ja rannatoolid lisatasu eest. Magada eriti meeldiv ei olnud, kuna puudusid korralikud madratsid ja tänavamüra oli üsna suur. Aga ei kahetse, õhtu Algheros oli seda väärt. Järgmine kämping Spinnaker (www.campingspinnaker.com) tundus algul liiga kallis, nii vähemasti lugesime algul itaaliakeelsest hinnakirjast, kuna muud neil pakkuda polnud. Ka ei paistnud vastuvõtulaua tädi eriti abivalmis. Seega sõitsime edasi, aga midagi paremat ei leidnud. Sõitsime siis jälle tagasi ja arvasime, et mis seal siis ikka, ühe öö kannaab ikka ära. Võtsime jälle tukuli ning ka seekord oli sellel kuus nurka, küll aga oli ehitusmaterjalina kasutatud puitu. Oli väga mõnus koht. Oma rand väga lähedal, tasuta rannatoolid. Mõnus rand jalutamiseks, natuke eemal asuvad mingid majajäetud sadamakaid, kus hea kala püüda või niisama merd vaadata. Oma pood päris hea valikuga, mugav baar ja maitsev kohvi, korralik bassein. Väga sõbralik ja mõnus õhkkond. Ilus restoran niiiiii mõnusate valgete patjadega. Jälegi jäime ühe öö asemel kaheks. Tagumikule tahtsime kukkuda aga siis, kui arvet maksime. Olime valmis hulga rohkem raha välja käima, aga kahe öö eest küsiti vaid 58,20 EURi. Kõie suurem kämpinguralli, mille käigus sõitsime läbi 6-7 erinevat kohta (no ei meeldinud ükski), lõppes kämpingus nimega Porto Corallo (www.portocorallocamping.it). Lihtsalt läks juba pimedaks. Majad olid seal liiga suured, nii et otsustasime telgiga üheks ööks jääda. Keelt ei räägitud, raha võeti korralikult (18,30 EUR), paik oli suht masendav. Üksluine kõva ja tolmuse pinnasega plats, kus rohelist ja ilu vähe märgata. Hädaga leidsime tekkimisega miskitmoodi sobiva koha, Õhtul seal midagi teha polnud, bassein oli suletud, baar nigel, kobisime ära voodisse. Dušš oli tasuline, aga isegi siis ei õnnestunud sooja vett saada. Hommikul vara panime ajama. Järgmise päeva õhtupoolikul vaatasime tee peal samuti üle mitmed kämpingud. Aga ei olnud sellist tunnet, et võiks jääda. Üks (www.campingiscrixedda.it) natuke meeldis ja kuna ei viitsinud ka kogu õhtut kämpingu otsimise peal kulutada, otsustasime jääda. Esmalt öeldi meie kurvastuseks, et kohad kinni. Kui mainisime, et soovime jääda vaid üheks ööks, siis arveti, ehk midagi leiab. Ööbimieks pakuti autosuvilaid ja telgikohti. Anti number ja üks härra tuli näitas koha kätte. Kui oma autosuvilat nägime, venis naeratus kõrvuni. Suvila asus praktiliselt mere ääres, et 50 m rannajooneni. Lisaks autosuvilale oli selle eest samasuur telk. Sees venis naeratus kõrvade taha, sest sea oli vaja kõik eluks vajalik: elekter, gaas, pliit, külmkapp (appi, üle pika aja sai juua külma õlut), toidunõud, rannatoolid jne. Nii kui saime söödud, panime padavai vastuvõttu, kui saime kaubad teha ühe päeva asemel kaheks ööks. Mis oli jällegi väga õnnestunud tehing (2 ööd 76 EUR). Tegime pastat, limpsasime veini, kiskusime sigarillosid, kuulasime öösel rannatoolidel Rujat. Puhas õnn. Viimase öö otsustasime olla kusagil Olbia lähistel, et hommikul ilma suuremate jamadeta lennujaama jõuda. Leidsime kaardilt mõned ja Cugnana (www.campingcugnana.it) valisime pildilt paistva ilusa basseini järgi. Raha võeti telgikoha eest ebamõistlikult palju (27 EUR), koht oli enam-vähem, aga bassein oli tõesti vinge. Nii et üldiselt jäime ka selle kohaga rahule.
Ja ongi kõik, kommentaari jaoks läks nüüd pikale aga ehk on abiks.