Siit loetud (aitäh Arvole) soojad soovitused ja Lufthansa hea pakkumine viisid meid kaheks nädalaks Kolumbiat avastama. Kuna riik jättis väga hea mulje siis siin natuke reisiinfot-soovitusi-märkusi.

Raha

Kõigepealt siis kõige olulisemast ehk siis kohalikust rahast. Kolumbias on rahaühikuks peeso (COP) kuigi paljudes kohtades kasutatakse summade ees $ märki. Seega $ ei tähenda seal dollareid vaid Kolumbia peesosid ikka. Raha võtsime automaadist, kuna esiteks seda soovitasid teised ja teiseks ei paistnud seal silma rahavahetuspunkte. Pangast ehk oleks saanud vahetada, aga seda ei uurinud. Lennujaamas on ilusti olemas nii rahavahetuspunkt kui ka automaadid. Rahavahetus oli kohe väravatest väljudes aga automaadid asusid terminali teises osas, sinna jõudmiseks tuli korra välja minna. Samuti nägime ühte vahetuspunkti Bogota kesklinnas. Samas oli raha väljavõtmine SEB deebetkaardiga koos kõigi tasudega soodsam kui raha koha peal vahetada. Kursiks oli ca 1€=2280COP (korraga võtsime välja 300000-400000 COP, kui rohkem võtta siis kurss isegi veel soodsam) , vahetuspunktis 1€=2200COP.

Transport

Kuna vahemaad on Kolumbias suured aga meil oli aega ainult 2 nädalat siis otsustasime pikemate otsade tegemiseks kasutada siselende, mis meie üllatuseks ei olnudki eriti kallid. Kuna meie krediitkaarti millegi pärast lennufirma LAN koduleht ei aktsepteerinud otsisime kohapeal ülesse LAN kontori ning ostsime piletid kohapealt ning taaskord meie üllatuseks oli kontorist ostmine soodsam kui internetist. Piletid Bogota – Armenia (vahemaandumine Bogotas) - Santa Marta – Bogota maksid ca €200 inimene. Uurides hindasid ka teiste firmade kontoritest oli LAN neist kõige soodsam. Muidugi pileteid ostes oli Armenia – Santa Marta lennul Bogotas ümberistumiseks ainult 20 minutit (LAN töötajate kinnitusel oli see piisav) millest tegelikult ei piisanud, kuna Armenia lennuk jäi 10 minutit hiljaks. Huvitaval kombel aga pileteid ostes teisi variante polnud, kuigi Bogota – Santa Marta lende on 4 tk päevas. Lennufirma aga andis meile järgmisele lennule uued piletid seega rohkem kahju kui väike ajakulu (3-4 tundi lennujaamas passimist) polnud. Kui aega rohkem, siis teise käest uuridest tundus, et bussitransport on seal hea ja loomulikult soodsam kui lennupiletid.

Söök

Toidu hinnad olid Kolumbiast umbes samad mis meil, erandiks muidugi puuviljad, mis oli odavad ja väga maitsvad. Seal on olemas samasugused päevapakkumised nagu meilgi. Lõuna koosnes seal supist, praest ja värskest mahlast ning üldiselt oli hind 6000 COP, odavaim mis meil õnnestus saada oli 5000 ning kalleim 9500 COP. Söök ise oli maitsev ja praad suur (liha, riis, salat ja siis kas kartulid oad vms juurde ja seda ühel taldrikul) siis üldiselt sellega meie suurem päevane söök piirduski, õhtul ja hommikul natuke puuvilju ja kohalikke pirukaid juurde.

Bogota

Natuke siis meie sihtkohtadest ka. Bogota meie jaoks erilist muljet ei jätnud, tegemist oli tavalise suurlinnaga – palju rahvast, suured ärihooned, vanalinn ja muuseumid. Vanalinn on seal väike ning muuseumidest külastasime rahvusmuuseumi ja „kohustuslikku“ kullamuuseumi. Vanalinnaga tutvumiseks pakub turismiinfo ka tasuta inglise keelset tuuri Candelarias. Tuur peaks toimuma iga päev kell 14 ja sinna peab ette registreerima turismiinfos. Ööbimiseks valisime esilagu hosteli Candelaria ehk vanalinna piirkonnas. Hostel Alegria maja oli kena ja piirkonnale iseloomulik. Hostel ise oli tavaline aga pildid internetis ei ole just tõetruud. Kiita võib aga hommikusööki, õigemini jooki, värske mahl oli lihsalt võrratu. Candelaria on hea koht ööbimiseks kui tahad muuseumides käia aga pimeduse saabudes soovitatakse väljas mitte jalutada, kuna see ei pruugi olla ohutu. Kui tahad aga õhtul väljas käia siis pigem valida ööbimiseks Zona Rosa kant. Viimased ööd olime ka ise seal piirkonnas ning ööbimiseks võtsime Los Andes hosteli. Väike ja mõnus koht vaikses kõrvaltänavas samas olid söögikohad, pubid ja kaubanduskeskused käe-jala ulatuses. Lennujaamast kesklinna saamine taksoga maksab ca 20000-25000 COP, see on ka kõige mugavam viis, sest bussiliiklus on seal suhteliselt kaootiline ning pead ise teadma kus maha tahad minna. Lennujaamas saad taksofirma putkast tseki kus on kirjas sihtkoht ja sõidu hind, peale pikka lendu on see päris mugav. Võimalik on kasutada ka lennujaama bussi, aga suurte kohvritega on see ebamugav kuna tegemise on väikeste bussidega. Samas on see tunduvalt soodsam kui takso (COP 1500 inimene). Busside ja TransMilenio kohta aga tasub küsida hostelist, millega kuhu saab.

Salento

Salentosse saamiseks lendasime kõigepealt Armeniasse ning sealt siis buss lennujaamast bussiterminali ja edasi Salentosse. Lennujaam-Armenia ots oli 1900 COP ning Armenia-Salento ots 3400 COP. Eesmärgiks ikka matkama minna Valle de Cocorasse ning kohviistandust külastada. Muidugi oli Salento ka ise väga mõnus koht. Ööbisime seal Plantation Houses, mida peab üks muhe inglise härra kellel on läheduses ka kohviistandus kus tuuril käisime (5000 COP ühele). Lisaks saab sealt rentida ka 5000 COP eest kummikuid, et Valle de Cocorasse matkama minna. Salentost Cocorasse viib dziip hommikul (esimene oli 7 paiku, viimane 11 ajal vist) ja tagasi tuleb viimane kell 5 õhtul, hinnaks 3000 COP üks ots. Sealt saab matkata kas Acaime loodusreservaati ja tagasi või teha ring ning käia ka La Montanas. Kui LP kirjutab, et matk on 2,5 tundi siis see on tegelikult ühe otsa läbimiseks kuluv aeg. Lisaks kui tahad teha ringi läbi La Montana on kergem teha see vastupidiselt LP soovitatule, ehk siis kõigepealt La Montana, kus meie muide nägime koolibrisid vabalt toitumas (taimeõitelt nektarit tarbimas) ja sealt edasi Acaime ja tagasi Cocorasse. La Montanasse minnes tuleb ühes kohas olla tähelepanelik, et mitte õigest kohast mööda panna. Suhteliselt alguses on mäekünkal üks must värav ja majake, sealt mustast väravast tuleb läbi minna, kui aga jõuad alguses jõeni oled juba valel teel. Acaime’s on koolibride söötmiskoht, käisime seal ära aga peale La Montanas nähtud koolibride tundus see võlts ja tee mäkke polnud seda minu meelest väärt, lisaks on Acaime tasuline (COP 4000 mille eest saad ka joogi). Aga kogu rada ja 5 tundi matka mis alguses on päris raske on seda väärt, sest vaated on võrratud. Kui aga ise ei viitsi kõndida, siis on võimalik ka hobuseid rentida, hindasid kahjuks ei tea.

Santa Marta

Tegemist on Kariibi mere äärse linnaga, mis erinevalt teistest Kolumbias nähtud kohtadest oli suhteliselt räpane, aga samas mõnusalt soe ja päikesepaisteline. Lennujaamast Santa Martasse saamiseks ja kohapeal ringi vaatamiseks kasutasime bussitransporti. Lennujaamast Santa Martasse oli pilet 1200 COP, sama palju oli pilet lähedal kasuvasse väiksesse kalurikülla Tagangasse. Vihjeks võib öelda, et sealne rand oli mõnusam ja puhtam kui Santa Marta oma. Sealt leidsime ka asjalikuma turismiinfo kui Santa Martast, kus oli info ühendatud turismibürooga mis müüs erinevaid tuure. Majutusega seal probleeme pole, kuna igal sammul on tõesti mõni hostel või hotell. Ühe öö veetsime hotellis San Miguel, mis oli küll natuke kallim aga selle eest ka Euroopalikum korralik koht koos konditsioneeriga (kahene tuba maksis 80000 COP). Samas oli võimalik kesklinnas ööbida ka 40000 COP eest, toas oli küll ainult ventilaator laes aga samas tuba oli ok ja prussakaid ei näinud Matkamiseks võtsime seal ette Tayrona rahvuspargi. Pargi külastamiseks pakutakse tuure, mis maksavad ca 75000-100000 COP, odavaim pakkumine oli Tagangas ühe büroo poolt. Samas on võimalik sinna minna ka ise, bussi kasutades. Santa Martast läheb buss kohaliku mercado ehk turu juurest calle 11 cra 11 nurgalt. Taaskord on kergem teha LP võrreldes tagurpidi ring. Selleks tuleb bussiga minna Calabazosse (4000 COP). Matkaraja algus pole küll tee äärde märgitud, aga kuna sinna on mõistlik minna hommikul vara (esimene buss kell 6 või 6.20) siis minna kaasa koolilaste vooluga ühe väikese poe nurga taha ja sealt hoida koolist paremale. Natukese aja pärast on pargi ametlik sissepääs, kus käepaela eest tuleb tasuda 35 000 COP. Sealt edasi on matkarada juba hästi märgistatud ning suund tuleks võtta Pueblito peale. Pueblitost edasi Cabo San Juani poole. Cabo San Juanist läheb tee Canaverali kust buss viib 2000 COP eest El Zainosse (viimane kell 5 õhtul) kust saab võtta bussi tagasi Santa Martasse (COP 5000). Tegemist on ca 7 tunnise matkaga, kuhu tasub kaasa varuda vett ja natuke süüa. Rada oli kaunis ning Pueblito – Cabo San Juan ots väljakutset pakkuv kividel turnimine. Rannad olid Tayrona pargis tõesti maalilised.