Matkaautoga Horvaatias, jagan kogemusi

Jagan meie kogemusi äsja lõppenud reisilt, võib-olla tuleb kellelegi kasuks. :) 


Reisijateks 2 täiskasvanut, 6-aastane laps ja väike koer. 
Aeg 18. aprill- 4. mai, kokku 17 päeva.
Tegemist oli meie esimese pikema (matka)autoreisiga Euroopasse. Plaan oli avastada Horvaatiat Splitist Zadarini. Mitte ühtegi ööbimiskohta meil eelnevalt broneeritud ega välja vaadatud polnud, läksime lihtsalt mõttega sõita nii palju kui jõuame ja peatuda täpselt seal, kus tahame. Madalhooaja tõttu saime seda endale lubada. 
Start Tartust kell 14. Esimene öö Poolas, päeval jalutasime mõned tunnid Varssavi vanalinnas, teine öö Tsehhis, päeval jalutasime paar tundi Viinis, kolmandaks õhtuks jõudsime Horvaatiasse. Plitvice rahvusparki läksime kell 9 hommikul (avatakse 8) ja rahvamass oli meeeeletu. Minu jaoks kaduski kogu looduse ilu kitsastel radadel trügivate-nügivate inimeste vahele ära kahjuks. Peale lõunat sõitsime edasi Spliti. Leidsime Spliti külje all asuva kämpa Camping Stobrec Split, kus veetsime 2 ööd. Mere ääres, oma rannaga, basseinidega (praegu ei töötanud), korralikud wc'd, duššid, restoran... kena koht. Edasi sõitsime Trogiri, peatusime 4 ööd Camping Rožac'is. Väga mõnus kämping ja imeilus ümbrus. Ilmad olid päikselised, 20+ kraadi, merevesi 18 kraadi. Saime päevitada, puhata, ringi käia. Trogiri vanalinn oli kämpingust jalutuskäigu kaugusel, 2 km. Seejärel sõitsime mööda rannikut tunnike põhja poole, ööbimiskohaks leidsime Šibeniku külje all asuva kämpingu Imperial Vodice. Vodice linnas oli väga mõnus jalgratastega liigelda, hea jalgrattateede võrgustik. Üleüldse armas väike kuurortlinnake, imeilus. Olime seal ühe öö ja sõitsime rannikut mööda edasi põhja poole. Tegelikult on terve rannikuäär pisikesi külakesi täis, üks ilusam kui teine. Ja vahemaad väikesed, sõitsime neil päevil ainult tunnikese ja olimegi jälle uues huvitavas ilusas kohas. Peatusime ühe öö linnakeses nimega Murter. Jällegi oli hea jalgratastega linnake läbi sõita. Teadsime, et Horvaatias ei tohi väljaspool kämpingualasid ööbida, kuid Murteri linnakeses sattusime juhuslikult suvalist pisikest teed sõites kiriku juurde, mille parkla juures oli üllatuslikult telkimist lubav silt. Mis seal ikka, proovisime siis nö metsiku kämpimise ka seal ära. Ei tulnud meid keegi torkima ega ära ajama. Järgmine hommik sõitsime Zadarisse.  Parkimiskoha leidmine vanalinna lähedusse täiesti võimatu matkaautoga, kõik parkimiskohad väga väikesed pisikestele sõiduautodele mõeldud.. Jätsime auto vanalinnast paari km kaugusele tankla parklasse (tasuta) ning jalutasime vanalinnaga tutvuma, käisime merioreli juures. Zadari vanalinn ei avaldanud väga muljet, Trogir oli ilusam ja üleüldse need pisikesed mereäärsed külakesed, mis tee peale jäid, võlusid rohkem. Peale Zadari külastust tuli idee tagasi koju sõita hoopis Ungari ja Slovakkia kaudu (tagantjärgi ei olnud väga hea mõte sinna mägede vahele sellise sõiduvahendiga minna, kuid väga ilus ja huvitav oli sellegipoolest ja ei kahetse!) Horvaatia-Ungari piiril oli ainuke kord reisi jooksul, kui reaalselt oli piirikontroll, vaadati kõigi passe (ka koeral) ning uuriti autot seest. Ungaris valisime sihtkohaks Balatoni järve äärse kuurortlinna Siofok, kus sai ringi käidud ja ööbitud. Järgmine päev sõitsime Slovakkiasse, Tatralandia veepargi juurde. Vot see oli alles sõit. Aga kohale me jõudsime. Ööbisime veepargi parklas, hiljem parkis meie kõrvale ka teine matkaauto Poolast. Hommikul kohe peale avamist kell 10 veeparki ning kokku läks meil seal lausa 6 tundi. Laps oli väga rahul. Õhtul sõitmise veel teisele poole mägesid Krakowi külje alla Wieliczkasse, kus veetsime öö ning läksime hommikul soolakaevandusse. Õhtul kella 10ks jõudsime Kaunasesse, ööbisime ja jätkasime hommikul kojusõitu. Tartusse jõudsime mõningate peatustega õhtul kella 19ks. 
Horvaatia kämpingutes maksad vastavalt sellele, mitu täiskasvanut, mitu last mis vanuses, koer jne. Meil läks igal pool u 30 euri öö. Teel olles aga ööbisime suuremate parklatega tanklates. Küsisime, kas võime ööbida ja saime alati vastuseks, et muidugi võite ja tasuta. Mõnes tanklas olid väljas ka kuivkäimlad, kuhu saime oma wc'd tühjendada. Kuna meie matkaautol on päikesepaneelid, oli meil omal elekter olemas ning tänu katuselolevale lisaveepaagile jätkus ka vett kenasti. Sõidupäevadel parkisime end hiljemalt kell 19 kuskile ära, et rahulikult õhtusöök teha, pesemas käia, telefonist mõni kodumaine saade vaadata ning normaalsel ajal magama minna. Päeval tegime iga paari tunni tagant peatuse, et koeraga õues käia ning ühe pikema peatuse kuskil suures linnas. Olin reisile kaasa võtnud hunniku lauamänge, et oma 6-aastast lõbustada, kuid tegelikult istus ta enamust ajast ees ja vaatas lihtsalt aknast välja, oli piisavalt põnev. Ühesõnaga, koer ja laps pidasid superhästi vastu kõik sõidud. Kui rahast rääkida veel, siis läbitud vahemaa kokku oli u 4800 km ja kütusele kulus 600 euri. Teemaksude eest tasusime minnes Tsehhis, Austrias ja Sloveenias vinjetid ja Horvaatias pisike jupp, kus maksad vastavalt läbitud km. Plitvicest Spliti valisime maksustamata tee, oli samamoodi väga korralik, imeilus loodus ning km poolest lühem- matkaautoga võitsime niimoodi ajas, sest kiirteedel niikuinii üle 100 sõita ei saa. Edaspidi otsustasimegi kiirteid vältida ning rohkem teemakse ei tasunud.  Süüa tegime enamasti ise, toidupoes ei tundnud erilist hinnavahet Eestiga.