Matkamine Uus-Meremaal

Õnnestus veeta koos kaasaga Uus-Meramaal eelmise aasta veebruaris-märtsis 6 fantastilist nädalat, millel hangitud kogemusi ma meelsasti jagaks. Igavikulise küsimuse, kuidas jaotada aeg põhja- ja lõunasaare vahel, lahendasime me 2 põhja- ja 4 nädalat lõunasaare kasuks. Lõunasaar on ilmselt vaheldusrikkam ja suurejoonelisem, samas on kindlasti ka põhjasaarel oma vastuvaidlematud võlud. Kuna see oli osa meie aastasest reisimisest, oli eelarve koostatud realistlikult ja ilma erilist kahetsust tundmata sai loobutud kõigest ekstreemlõbustustega seotust. Selle kompenseerisime me ohtra matkamise ja looduses viibimisega. Ringiliikumiseks üürisime saadaoleva kõige väiksema auto, mis arvestades läbitud kilometraazi (6000), tagas suhteliselt mõistliku bensiinikulu ja odavaima rendihinna (19 kohalikku dollarit päev + kindlustus). Algne hirm, et see pole sobilik kõikidel teedel liikumiseks ei leidnud kinnitust ja hakkama sai ka päris järskudesse mägedesse tõustes. Linnas ööbides kasutasime hosteleid, mis on vastavates buklettides ka sobivalt külastajate hinnangute järgi pingeritta seatud. Keskmine öö kahele inimesele toa kohta on 50 kohalikku raha. Linnast väljas ööbisime selleks ettenähtud (enamasti) kohtades telkides või siis ookeani/mere ääres (selleks mitte ettenähtud ja harvem) kohtades telkides. Kuna peamise aja veetsime matkates, siis on olemas suurepärane matkaonnide süsteem, kus v.a great walks`del kehtib igameheõigus ja kuhu pääseb ööbima ilma lisatasuta, kui oled omandanud 50 dollarit maksva poole aasta pileti. Üksikpileti hind on enamasti 10 dollarit. Hüttid on üldjuhul väga heas korras, puhtad ja küttematerjaliga varustatud.

Mõned vahvad hostelid, mida sinna kanti sattudes tasub kindlasti valida peatuskohaks: • Greymouthis Global Village Backpacker - väidetavalt mingil aastal valitud Uus-Meremaa parimaks hosteliks, vahvate peremeeste, hea raamatukogu, kitarride, seltskonna ja saunaga. • Wanaka - Mountain Wiev Backpackers – ausalt öeldes selle koha omanik käskil meil teda soovitada, aga tõele au andes pole ka kohale midagi ette heita ja me ööbisime mesinädalate sviidis pärast mitut ööd matkonnis. Wanaka suurimaks võluks on kahtlemata kohalik kino. Wanaka kino ei ole loomulikult tavaline kino tavaliste toolide ja tavalise popcorn-iga. Wanaka kinoga kuulub kokku kohvik, kus enne, vaheajal ja peale filmi saab proovida kodutehtud jäätist ning ahjusooje küpsiseid. Tellisime endale enne filmi marjase koorejäätise ning kahlua-kohvi jäätise, vaheaajaks jätsime natukene ruumi küüslauguleivadele (hetkeks isegi lootsin näha musta leiba) ning shokolaadi-banaanijäätisele (mis teha, jäätis oli tõesti maitsev). Võtsime kohad etteritta suurele diivanile. Selja taha jäi veel tosin omalaadset istumiskohta koos ühe põrnika tüüpi autoga. Lisaks näidati enne filmi algust kodutehtud reklaamklippe, et oleks nagu ikka päris kinos. • Absoluutselt kohustuslik on külastada Dunedinist põhja jäävat Seacliffi, kus asub Asyleum Lodge nimeline hostel ja mis asetseb endise hullumaja ruumides. Koha omanikul on ümberkaudsetes hoonetes hoiul umbes sadakond ennesõjaaegset autot, ões jalutavad ringi hobused, kes aegaajalt kööki pea sisse pistavad, tasuta on võimalik mängida tennist, surfimise algõpetus on koos kogu varustuse laenutamisega 15 dollarit korra eest ning lähiümbruses on olemas pingviinikoht, kus edu on 100%. Matkamisest On olemas 8 Great Walki, mida kutsutakse nii, sest need on kõige tuntumad ja hõlmavad endas piisavalt vahvaid ja maalilisi kohti. Tuntus on endaga kaasa toonud sageli ka suured külastajate hordid, mis looduses viibides pole tihti just teab mis pluss. Ühepäevased matkad neil on tasuta, ööbimise soovi korral on vajalik broneering ja maksta tuleb ka telgi koha eest. Lisaks Great Walksidele on olemas vähemtuntumaid, kuid sageli samaväärseid või paremaid radu, mille olemasolu jagavad sinuga meelsasti matkadel kohatud inimesed. Lõunasaarel läbisime järgmised matkad Kaikoura cliffs walkway(1), Abel Tasman coastal track(1), Mt. Arthur ja Tablelands(2), Traverse Sabine (3), Lake Madisson (1), Copland (2), Rees-Dart (4), Routeburn- Caples (4), Gertrud Saddle (1), Lake Manapouri (2) Põhjasaarel Tongariro Crossingu (1), Around Mt. Ruapehu (4), Lake Waikaremoana (1), Cape Reigna Walkway (1), Cape Maria (1). Ilmselgelt puudub igasugune mõte neid kõiki üksikasjaliselt kirjeldada, seega räägin mõnest paremast, kuigi halbu matke meil kogeda ei õnnestunud. • Rees-Dart – ilmselt lemmik. Piisavalt raske, vaheldusrikas, fantastiliste vaadetega. Profiili kirjeldust saab ilmselt lugeda kui selle matka kohta googeldada, kunagi kirjutasin blogisse sedasi: Cascade saddle`l lesisime murul ja nautisime oma lõunat. Meist ette poole jäi Darti liustik, paremale Mt. Aspiring, selja taha Matukituki org ja vasakule Reesi sadul. Avanenud vaade on ühelt poolt täis suurt avarust, samas grandioosne, mäed ümberringi on mitmekesised ja erakordselt kaunid. Ümbritseval rohumaal oli jää ja lume sulamisest tekkinud mitmeid peegelsiledaid järvekesi. Kuna päike sulatab üleval liustikke, siis kostab iga natukese aja tagant valje kärgatusi ja eemaolevate mägede tippudes on näha kivisid suure kiirusega alla poole kukkumus ja oma teel üha uut jääd endaga kaasa kiskumas. Selja tagant hakkas mingil hetkel kostma regulaarseid kopsimist. Kontrollimisel selgus, et tegemist oli arvukate rohutirtsudega, kes ennastunustavalt hüppasid vastu meie seljakotte. Omades samal ajal 360 kraadist panoraaami ümbritsevast, lasime ennast tuulevaikuses päikesel soojendada ja kogu keha täitis uskumatu rahulolu. • Coplandi matk kujutab endast jõe kaldal väga omapärases metsas kulgevat viietunnist rada, mis tõuseb pidevalt ülespoole ja lõppeb hütiga, mille lähedal asuvad kolm looduslikku kuumaveeallikat. Öösel väljas käies oli taevas selge ning lisaks täiskuule kaetud täiesti võõraste tähtede ning väga suure linnuteega. Lumi mägede tippudes on kuu peegeldusest täiesi valge, mis kontrastina ümbritseva pimedusega on väga võimas vaatepilt. Hommikul ärkasin pimeduses ja sulpsasin basseini päikest ootama. Kuna õhk on jahe, siis tõuseb veepinnalt palju auru, maa seest tulev kuumus ja surve panevad vee mullitama. Kui olin ennast mõnusalt sisse seadnud, ilmus lähedalolevast põõsast nähtvale weka, kana suurune kiivisarnane lind, kes siirdus samuti tegema hommikusi veeprotseduure. Üritasime kahe peale kolm basseini suurema riiuta ära jagada. • Mt. Arthuri matkal oli ilm väga omapärane. Mäe viimase tipu jalamile viis kitsas ja pikk hari. Vasakut kätt jäi mõnekümne kilomeetri kaugusele Tasmani meri koos päikesepaiste ja selge taevaga. Paremale jäid mäetipud ja Tablelandsi tasandikud, kus ümbritsev oli ühtlaselt hall ning puhus kõva tuul. Ilusa ja vähem ilusa ilma piir läks täpselt meie peakohalt, vastavalt sellele kuhu poole rada parajasti käänas, nautisime me kas sooja suveilma või tõsist tormi ja seda sageli paariminutiliste vaheaegadega. Mõnikord oli tunne, et kui sirutada mõlemad käed välja, siis ulatub üks ilusasse ja teine halvemasse ilma. • Gertrudi sadul – ilmselt üks parim ühepäevamatk üldse, mis lõõpeb hunnitu vaatega fjordidele ja puuduvad Tongariro Crossingu hordid kuigi vaatepilt on ka seal võimas.

Kui matk lõppes kohast, kuhu me auto parkisime kaugemal, siis hääletasime. Kokku tegime seda 5 korda ja iga kord võttis peale esimene auto, kes mööda sõitis. Toidu hind poes on võrreldav Eestiga, osad asjad on kallimad, osad odavamad. Eestis üüratu hinnaga kohalik vein on igati taskukohane, eriti soovituslikud on sealsed valged veinid, mis oma kvaliteedilt ületavad üldjuhul sama viinamarjasortide Austraalia omi. Uus-Meremaa on kuulus oma jäätise poolest. Kahtlemata tasub osta meriinovillast riideid, eriti kui tegeleda matkamise / sportimisega.

Põhjasaarel on kindlasti omapärane koht Cape Reinga, kuhu läheb suhteliselt kitsas 100 km pikkune neem, mille tipus asub väidetavalt maooride kõige püham paik. See on ka koht, kus kohtuvad Tasmaania meri ning Vaikne ookean ning maooride hinged rändavad mere avaruse poole. Silmapiirini on näha veemasside kohtumisest tekkinud joon. Sealne ümbrus pakub ohtralt ookeani ääres rannas ööbimise võimalusi ja võimalus valmistada kohv koos säriseva munaroaga vaatega ookeanile jning päiksetõusule on igati vaimu kosutav ettevõtmine sinna piirkonda jäävad ka hiiglaslikud liivaluited, ksu on võimalik harjutada oma liival surfimise kogemusi. Lõunasaare tipus on koht nimega Curio Bay, kus aastaläbi elutsevad Hector delfiinid ning kus on võimalik täiesti tasuta delfiinidega ujuda, kuna nad on uudishimulikud ja vette minnes tulevad nad kontrollivad olukorra ära. Surfima minnes tuleks muidugi ettevaatlik olla hülgega, kelle vastupandamatu soov on laud maksmu mis maksab ninaga ümber lükata. Lake Manapouri matk toimub nii ümbritsevast äralõigatud kohas, et sealne linnuriik on väga rikkalik. Ööbisime hütis kahekesi ning öösel oli korduvalt kuulda kiivi kraaksumist. Korra teda otsima minnes õnnestus siiski kohata vaid opossumit. Lõunasaare tipus randadel jalutadaes tulevad merilõvid nii kaugele kõrkjatesse, et paar korda astusin ma ümber nurga keerates osadele lojustele peaaegu peale, mis arvestades isaste 500 kilo ei oleks just ülearu meeldiv kogemus.

Siit on võimalik soovi korral vaadata tehtud pilte www.picasaweb.com/kalambuur (ehk ilmselt kataloogis allpool asuvad, mida pole jõudnud veel ruumi puudusel ära kustutada) Kui kellelgi on küsimusi, vastan hea meelega.

Fantastilised pildid! Äitahh vahva emotsiooni eest!

Tere

Hea teema, lisaks enda poolt ka mõned rajad, mis läbitud said.

Otago Central Railtrail - tegemist siis 151 km pikkuse endise väikeseid kullalinnu ühendava raudteega, mis 90-ndatel üles kisti ja kruusateega asendati. Tulemuseks on aasta läbi kasutatav tee, mis läbi Otago kõnnumaa lookleb. Enamus inimesi kasutab selle läbimiseks ratast, ise kõndisin selle 4 päevaga. Annab hea tunnetuse, mis tühjus tegelikult tähendab. Seista keset preeriat, kuskil kauguses mäed ja ümberringi ainult vaikus. Lihtne rada, ronimine sisuliselt puudub, orud ja mäed läbitakse sildade või tunnelitega. MT. Aspiring national park - French Ridge track. 50 kilomeetrit Wanakast. Kulmineerub umbes 1000 m pikkuse väga järsu ronimisega. Hütist peaksid avanema head vaated ümbritsevatele mägedele, kuid kuna ilmaga ei vedanud (pilved), siis ei oska kommenteerida. Tegemist oli minu jaoks esimese ronimisega, seega avastasin enda üllatuseks pärast seda oma kehast mõned lihased, mille olemasolu kohta mul enne aimugi polnud. Gillespy pass - veel üks tore 3 päevane matk, mille kõrghetkedeks on Gillespy pass (ca 1500 m) ületamine ja kõrvalpõige lake Crucible juurde. Üks minu lemmikutest. Algus võib olla päris raske, kuna tuleb ületada üks päris vastik jõgi, mis igal aastal mõne elu nõuab. Alternatiivid on tellida paat või kasutada silda, mis lisab umbes 8 täiendavat kilomeetrit. Samas välja lendasime lennukiga, maksis ainult 40 taala. Tuleb ainult enne Makaroas piloodiga läbi rääkida. Stewart Island - Northwest circuit - vaieldamatu lemmik. 125 km rannikumatkamist. Kõrghetkedeks on mõningad kõrvalpõiked, inimtühjad paradiisirannad (kui ilm on ilus, on tegemist paradiisiga Maa peal) ja rikkalik linnustik. Parim koht maailmas kiivi nägemiseks looduses. Lisaks kaakad, merelinnustik, võimalus näha pingviine ja vaalasid. Ka päise päeva ajal. Hõlmab samuti 2/3 ühest nn. Great walkist - Rakiura track´st. South coast track - pöörasin ümber pärast esimest päeva, kuna pärast Stewart islandit oli igav. Muidu tore rada. Võimalus tutvuda kohaliku koloniseerimisanaloogiga - Port craig. Eelmise sajandi alguse puutöötluslinnak. Võimalus näha maailma haruldasemaid? hectori delfiine ja ujuda nendega täiesti tasuta (juhul kui oled võimeline sääski taluma - ja neid on palju seal). Hollyford track - 30 km enne üles haibitud Milford Soundsi. Ainukene aasta läbi matkatav rada Fiordlandis. Hollyfordi jõe teekond mereni. 56 km tasast teed mööda jõeorgu. Hingematvad vaated mägedele + 2 mägijärve. Probleemiks on, et tegemist ei ole ringiga. Seega Martins Baysse jõudes on 2 võimalust (kui ei minda Pyke-Big Bay rajale) - 2 kõndida tagasi, või võtta suhteliselt kallis veetakso. Martins Bays on ka hülgekoloonia, mis on omaette elamus. Enne Martins Bayd asub ka Jamestown, millest 19. sajandi lõpus üritati teha peamist sadamat Austraaliaga. Linnast on säilinud ainult DOC silt. Greenstone - Caples tracks. Kenad orud. Vahvad vaated mägedele. Ca 50 km ring. Hõlmab ka veidi ronimist (McKellari sadul, ca 1000 meetrit üle merepinna). Ohtralt matkajaid. Travers-Sabine circuit. Nelsoni järvede rahvuspargis. ca 80 km matk piki jõeorge. Hõlmab ka ca 1800 meetri kõrguse Traversi sadula ületamist. Päikeselisel päeval superkoht. Teele jäävad ka 2 ilusat järve.

Kui nüüd matkamisest rääkida, siis ilmselt on UM üks parimaid kohti selleks maailmas. Department of Conservation (DOC) tohutut hulka radasid, mis tähendab, et rajad on hästi märgitud, radade ääres on DOC onnid (midagi meie RMK majakeste stiilis - poole aasta pääse maksab naeruväärsed 60 kohalikku raha), samuti on igal pool külalistekeskused, kust saab detailset informatsiooni radade seisu ja ilmastiku kohta. Rahalistel põhjustel ei teinud ühtegi Great walki, seega ei oska kommenteerida. Aga ilmselt on need suht ülerahvastatud, kallid (öö onnis on ca 45 taala) ja osadele neist (Milford track) on hooajal väga raske pääseda. Seega loodetavasti, kui mõni järgmine eestlane kuhugi DOC huti satub, leiab ta raamatust eest mõne eestlase nime ka - minul see ca 30 hütis ei õnnestunud.

Kas Stewarti saarel õnnestus kiivit näha? Ise olen kuulnud arvamust, et kiivi on nagu nokkloom Austraalias, hästi välja mõeldud müüt, et kohale meelitada turiste. Ma usun, et kiivi kuulmine lõunasaare tipu osas on juba saavutus, millega võib rahule jääda. Kohtasime kunagi ühte loodusuurijat, kes 20 aasta jooksul pole kiivit looduses kohanud:) Plaan on minna tagasi detsembris-jaanuaris 2-ks kuuks tegema asju, mis esimesel korral jäid tegemata. Tahaks käia Stewart islandil ja Hollyfordil. Kas sa võiksid neist veel lähemalt kirjutada?

Vaatasin ka pilte. mis kant see on: http://picasaweb.google.com/kalambuur/ViimasedMatkadJaTegemisedUusmeremaal#5319170196534504466 ?

Kiivide päevaseks kohtamiseks ongi praktiliselt ainus koht Stewarti saar Northwest Circuit mida peetakse üheks kõige mudasemaks matkarajaks üldse ja on suur õnn kui seal ei saja. Lihtsamalt, veeteed pidi juurdepääsetava Mason Bay Hüti juurde minnakse neid küll otsima aga päeviku kohaselt on enamik pika ninaga jäänud. Ise lugesin Long Harry hüti päeviku sissekannetest et päev-kaks varem oli seal kiivisid nähtud ja järgmisel päeval kükitasid lausa 11 kiivit Teepuupõõsaste all. Võimas hääl ja pilt kui nad kõik jalad alla said ja häälitsema hakkasid! Hollyfordil käisin ka. minu UM pilte näeb: http://picasaweb.google.com/bibilizzard/NZ20062007# ja http://picasaweb.google.com/bibilizzard/NZApril2009# Kui Stewartile juba minna siiis seal kõrval on pisike Ulva linnuparadiisisaar, mille jaoks ka tasub kindlasti aega võtta. Käisime ka Cascade Saddle peal Rees and Darts poolt aga teiselt poolt pidi rada veel vingem olema. Nagu ikka jäi 6+1 kuust hoolimata palju nägemata:) Nelson Lakes kandis on ilusa ilmaga imelised kohad Grassland Hut- Roberts Ridge-Angelus hut ja route to Sunset Saddle ja Hawkes Bay pool on ka toredaid, päris hõreda matkajaskonnaga radasid. Kui õnnestub, siis tasub kindlasti saartele minna ja kui huvi veel suurem, siis vabatahtlikku tööd tehes ringi matkata paikades kuhu turistina ei satuks:) Küsimuste puhul andke teada aga ma satun siia vaid aeg-ajalt:)

see on Routeburn. P.S vahva on ikka vaadata teiste inimeste pilte kohtadest, kus oled ise käinud ja mis toovad taas meelde erinevaid emotsioone ja mälupilte....

ikka on:) A nokkloom ei ole ka üldse müüt tegelt. Pigem on ta, nagu kiivigi, veidi pelglik ja ööeluviisiga, nii et tuleb pigem hilisõhtul või varahommikul vaikselt veekogude ääres passida kuhu nad varjulisi urge saavad kaevata. A tõeline turismimagnet ja müüt on Tasmanian Tiger:) Kuigi arvatakse et edela-Tasmaania põlislaantes võib siiski mõni üksik veel hulkuda - ja seda üksikut seal käiaksegi "fotojahtimas" ja kuulamas varsti juba terve sajandi jagu.. ühtki usutavat tõendit pole aga saadud ja üsna ilmne on, et elujõulist populatsiooni enam pole...