Käisin 2018. aasta jaanuaris Sudaanis. Võtsin selle ette omal käel ja eelkõige sellepärast, et kõrvaldasin oma staatust viimase eestlasena, kes polnud Egiptuses käinud. Seega toimus reis mõnda aega tagasi, aga eks selle asjade kirja panemisega on, nagu on. Enne reisile minekut tutvusin praktiliselt kogu internetis Sudaani kohta saadavaloleva ingliskeelse, lisaks ka suure osa prantsuskeelse ja venekeelse infoga – seda on kokkuvõttes siiski väga-väga vähe. Ainus Sudaani kohta olemasolev guidebook on Bradti oma ja veidi vananenud, aga siiski kasulik, internetist tellisin.
Sudaani sisenemiseks on vaja viisat. Viisa saab teha Kairos või Assuanis. Kuna Kairos väljastatakse viisasid samal päeval, sai valitud see asukoht (Assuanis läheb kolm päeva, aga on ka poole odavam). Sudaani saatkonnas valitseb üldiselt segadus, aga mõningase kannatlikkuse ja trügimisoskusega on võimalik aru saada, mis tegema peab, kellele mis raha maksma, milliseid koopiaid on vaja jne. Viisa maksis 100 USD, lisaks on vaja paberit Eesti Kairo saatkonnast, mis laias laastus ütleb, et sa pole kaamel, selle eest tuli ka 30 EUR välja käia (aga vähemalt on Kairos Eesti saatkond olemas!). Enamus taotlejaid on lõunasudaanlased, sekka ka jeemenlasi, süürlasi, liibüalasi jt, keda me näeme peamiselt negatiivse sisuga uudistes. Minuga samal päeval tegid viisasid ka 4 sakslast ja 1 jaapanlane, kõik olid arheoloogid. Saatkonnas kulub passimisele terve päev, sest viisasid ei saa kätte kindlal kellaajal, vaid siis, kui nad on valmis. Mina sain oma viisa u pool tundi pärast ametlikku sulgemisaega, vist oli tihe päev neil.
Sudaani saab Assuanist bussiga. Bussipileteid müüvad poekesed raudteejaama lähedal, bussid väljuvad bussijaamast. Ehkki (täiesti araabiakeelsel) piletil on kirjas, et buss väljub kell 5:00 ja kohal peaks olema kell 4:00, siis reaalsuses pidas paika internetist leitav info, et bussijuht ilmub välja 6:00 paiku ja buss võiks hakata sõitma umbes 7:00st. Tegelikkuses oli bussi müüdud liiga palju pileteid, mis tähendas araabiakeelset vaidlust kella 11:00ni, kuni leiti lahendused: kes istus vahekäigus, kes pakkide otsas jne. Mulle sai üsna alguses selgeks, et oma kohalt liikuda ei tohi. Buss on lisaks inimestele (mina, üks jeemenlane ja u 30+ sudaanlast) täis kõikmõeldavat kaupa: pesumasinad, ventilaatorid, kingad, kummikindad jne. Kahtlustatavasti sellepärast, et Sudaanil on peal päris karmid kaubandusembargod.
Umbes nelja tunniga jõuab buss piirile, kus Egiptuse poolel käsutatakse mittesudaanlased eraldi. Eestit ei tea keegi, aga valgele inimesele tuuakse pass kätte, teised pidid enda omadel kuskil järgi käima. Kuna ka kogu kaup laaditakse bussist välja, kontrollitakse üle ja siis pannakse bussi tagasi, kulus seal umbes 3h. Sudaani poolel kordus laias laastus sama, ainult et aega läks 6h. Natuke pärast keskööd hakkasime edasi sõitma (kui küsisin piletit ostes, siis lubati, et umbes keskööks oleme Hartumis – sinna on piirilt umbes 1000 km :D). Piiril saab vahetada raha (1 dollari eest sai 30 Sudaani naela, aga kurssi peab ise teadma, sest seal istus lihtsalt mees, kelle ees olid suured rahapatakad ja küsis, mis kurssi tahad :)
Mina läksin bussist maha Dongolas, olles eelnevalt ainult araabiakeelsele bussijuhile ja ta abilisele nii ise kui teiste reisijate abiga selgeks teinud, et valge mees tuleb Dongola juures maha lasta. Saingi välja kõrbes asuval teeristil kell 3:30 öösel. Väike jalutuskäik viis Niiluse teisele kaldale, kus hommikul tuli välja, et edasiliikumiseks tuleb saada hoopis linna keskele turule. Sinna viis takso, aga õppetund on, et internetis olev info, et Karimasse (mu tegelik sihtkoht, Dongola on üks tolmune väikelinn) saamiseks ei tule mitte maantee ääres hääletada, vaid tuleb minna turule. Dongolast Karimasse viis väikebuss, mis lahkus siis, kui oli reisijaid täis.
Karimas asub Sudaani nr 2 vaatamisväärsus – Jebel Barkal. Selle otsa on täitsa mõnus ronida ja alla saab libiseda-joosta mööda liivakallakut. Minult keegi piletiraha sealsete varemete külastamise eest ei küsinud, ehkki mingi hetk tundus üks selle kavatsusega mees mu poole liikuvat… aga vahemaad olid suured. Karimas on üks „hotell“ (Al-Nassr – Google Mapsis on selle asukoht vale, tegelikult asub kesksest turu-minivanide-väljakust natuke põhja pool): en-suite ühene tuba maksis 120 SDG (4USD), aga see tähendab nõukogudeaegseid reformvoodeid ja jalajälgedega auku duširuumi põrandas. 1 USD eest sai magada ühislesilas. 100 USD eest saab linnast väljas lukslaagris ööbida, mina nii rikas pole.
Sudaanis on välismaalastel kohustuslik end registreerida. Väidetavalt saab seda teha enam-vähem iga suuremas linnas, tegelikkuses vähemalt Karimas ei saanud. Sellegipoolest pidi end eraldi (mitte passi sissekandmiseks, aga mis iganes üldise turvalisuse eesmärgiga) salapolitsei juures registreerima. Selle jaoks on märgistamata uks suure jalgpalliväljaku lähedal, kohalikud lapsed näitasid kätte.
Kuna see ametlik registreerimine tuleb ära teha 3 päeva jooksul alates saabumisest, siis liikusin edasi Hartumi. Bussi väljumiskoha juhatas kätte hotellipoiss, pilet oli odav (u 100SDG, täpselt ei mäleta). Hartumis tuleb ise õigel hetkel maha minna, muidu sõidab buss kuskile üsna kaugele äärelinna. Abiks on eelnevalt downloaditud Google Maps.
Hartumis on hotelle palju, aga hinna-kvaliteedi suhe halb. Ka nende ettebroneerimine on keeruline, nt Booking.com-is pole sellist riikigi nagu Sudaan. Mina ööbisin hotellis nimega Taj Mahal (endine Sharazad), Sayed Abdul Rahman ja El Jami tänavate ristumiskohas (wifi, soe vesi olid olemas). Maksis 450 SDG/öö, aga mu sealviibimise ajal tõusis 550le (mul oli siiski saabumisel ära makstud). Üldse tundus inflatsioon üsna kiire, sest ka dollari kurss muutus mu nädalase Sudaanis viibimise ajal. Hartumis käib raha vahetamine lihtsalt tänaval: vahel tuleb su juurde inimene ja küsib „Change money? Dollar? Dollar?“. Siis, kui endal vajadus tekib, aitab sama küsimus ja paari inimese edasi suunamisega jõudsin mõne minutiga bensiinijaama tagaruumi, kus laua taga istuv mees hea meelega dollareid ostis (1USD = 33SDG). Sudaanis on ka ametlik kurss (vist oli umbes 1 USD = 7 SDG), aga sellega pole mõtet endale tünga teha.
Hartumis jalutasin mitu päeva ringi. Politsei on valvel ja ei lase valitsusasutuste lähedale minna. Neist või politseinikest pilte ka ei üritanud teha. Pildistada on keelatud ka sildu jpm, ka neid valvatakse, aga mõne klõpsu ikka saab. Meeldiv oli jalutuskäik Sinise ja Valge Niiluse ühinemiskohas asuvale Tuti saarele (seal Omdurmani sõitsin 2 SDG maksva paadiga) – muide, siit kuni Vahemereni ei suubu 2000 km jooksul Niilusesse ühtegi püsivat lisajõge!
Ühel päeval käisin vaatamas Sudaani nr 1 vaatamisväärsust ehk Meroё püramiide. Selleks tuleb minna Põhja-Hartumi bussijaamast Atbarasse viiva bussi peale ja jällegi Google Mapsil silma peal hoida (ja aknast paremale vaadata, kas püramiidid paistavad). Seekord bussijuht kas unustas, et ma seal tahtsin maha minna või ei saanud aru, aga igal juhul tasub endal tähelepanelik olla. Püramiidide juurde saab ilusti ise 10-15 minutiga kõndida, seal pakutav eesli- või hobusesõit on mõttetu. See oli ka enam-vähem ainus koht, kus Sudaanis veel mõnda turisti näha oli. Erinevalt internatis kirjutatust pileti hinna üle kaubelda ei andnud.
Püramiidide juurest tagasi tulemiseks peab maantee ääres hääletama, aga mul vedas, kuna sealt tagasi sõitvad Türgi diplomaadid viskasid mind lähimasse linna Shendisse. Kui neilt küsisin, kuidas elu Hartumis on, jäid nad väga vaikseks :D Tänutäheks sõin tol õhtul Türgi restoranis.
Selle välismaalaste registreerimise lubas hotell ära teha. Järgmiseks päevaks ei olnud teinud. Selleks, et nad tegutseks, tuli neile seda iga korda receptionist möödudes meelde tuletada. Pärast mitut päeva lunimist (ja ilma passita Meroё püramiidide juures käimist, kusjuures tee peal püssidega meestele ei meeldinud, et mul oli ainult passi koopia kaasas ja viisa koopiat polnud, aga väike vestlus „bossiga“ ja asi lahenes) sain passi lõpuks lahkumispäeva hommikul. Suur oli kergendus.
Hartumist lendasin minema Saudiaga. Hartumi lennujaam on väike ja info kipub olema ainult araabia keeles, küsimise peale siiski seletatakse ka inglise keeles. Enne check-ini avamist lennujaama sisse ei saa ehk vara kohale tulla ei tasu. Liigub ringi palju tüüpe, kes üritavad su kotti kanda ja siis väikest teenustasu saada – mina neid ignoreerisin. Ühe pakikandjaga õnnestus tagasi vahetada natuke Sudaani naelu, aga selle peale lootma ei jääks. Nendega pole ka väljaspool Sudaani (ja võib-olla Assuani) midagi teha, nii et vahetamisega tasub mõistlik olla ja ülejääk ära kulutada. Turvakontrollis on meestele ja naistele eraldi järjekorrad, mille peale ma muidugi esimese hooga ei tulnud ja siis sai natuke nalja. Üldiselt tundus kogu turvakontroll olevat rohkem moe pärast, nii et kui kellegi pomm pole just hästi suur metallist asi, siis võib märkamata jääda küll. Eks sellepärast tegigi Saudia lennuki uksel omaenda ja põhjaliku käsimetallidetektoritega kontrolli. Kogu lennukiteleminek käis bussidega, vastavaid sildu polnud.Üldkokkuvõttes on Sudaan huvitav ja sõbralik maa. Kuna vaatamisväärsusi ja turiste eriti pole, siis pole ka pettuseid. On inimesed, kellega igal võimalikul juhul teed juua ja kes siirast huvist sinuga vestelda tahavad. Inglise keele oskajaid leidub (ikkagi endine koloonia). Ehkki Sudaanis on arvuliselt rohkem püramiide kui Egiptuses, siis peamine asi, mida kogeda, on siiski see, kuidas kohalik elu toimib.
Vastan hea meelega huviliste küsimustele. Omal käel Sudaanis reisimine ei ole keeruline, kui natuke kogemust on ja kodutöö korralikult ära teha.