Siin on mõned muljed selle aasta suviseselt autoreisult, sõitsime autoga ümber Poola ja riivasime pisut ka Tšehhit ja õige natuke ka Saksat.

Lähenesime sedakorda Poolale kolme riigi ühinemiskoha kaudu ja käisime sealt mitte kaugel Stanzyki sillal, kuhu juba mitmeid kordi olime üritanud minna ja nüüd õnnestuski. Kena koht koos lähedal asuva vaateplatvormiga.

Piiriületusel vaatasid meid üle relvastatud sõjaväelased ilmselt kahtlaste põgenike eemalhoidmiseks. Sama juhtus ka hiljem Saksast Peenemündest Poolasse tagasitulekul. Võõramaiseid autosid tulebki kontrollida.

Veidi enne Poolat veel Leedus olles käisime Kudrikose linnas Venemaale viiva Šešupe jõe silla juures. Eelmisel korral 2016 aastal oli seal veel mälestusmärk esimesele 22.06.1941 kella nelja paiku hommikul suure sõja algul hukkunud esimesele vene sõdurile. Nüüd seda enam ei olnud, ärakoristatud nagu meilgi vanad vene mälestised. Küll aga on seal endiselt piki jõekallast mõnesajameetrine alleerada “Širvintas takas“ seal lähedal asunud linna mälestuseks, mille venelased 1945 maatasa tegid ja ühtlasi on see ainus linn Euroopas, mis pärast II MS taastamata jäi.'

Mamerki natsikindluses on 2025 aasta kevadest alates avatud Merevaigu tuba, mis reklaamikohaselt peaks originaalilähedane koopia olema. Läksime just sellepärast sinna aga erilist muljet see meile ei jätnud. Originaali pole näinud, ei oska võrrelda:)

Kõrval maa-aluses punkrimuuseumis on natsiteemaline väljapanek ja sealne vaatetorn on ühtlasi Masuuria kõrgeim. Lähedal Hitleri hundikoopas olime varem käinud.

Siis Grünwaldi muuseum. Igal aastal suvel imiteeritakse seda lahingut, kuhu pealtvaatajaid koguneb 100 000 ja rohkem ja osavõtjaid tuhat ja rohkem. Poolakad-leedukad on Grünwaldi lahinguvõidu üle väga uhked ja see oli saksa ordule 1410 aastal häbiväärseks lahinguks. Kolmes keeles on see rohelise metsa nimeline paik Grünwald – Tannenberg – Zalgiris. Leedukate mälus on see läbi korvpalliklubi.

Lähedal oli Dylewska Gora loodusõpperada ja Glaznotõ külas vana raudteeviadukt Zabytkowy wiadukt kolejowy.

Sealt edasi läbi kenade linnade Chelmno ja Chojnice läks sõit Saksasse Peenemündesse. Ja siis läbi Szczecini Gryfino kõverate puude metsa, millest seni olime näinud paari saadet National Georaphicus ja nüüd siis ka päriselt. Huvitav ja omapärane värk.

Swiebodzinis on maailma suurim kristuse kuju. Kuskil mujal maailmas on nüüdseks ilmselt juba mõnimeeter kõrgemgi olemas. Siit aga algas meie retk Alam-Sileesias, mis oli selle autoreisu põhieesmärgiks.

Etterutates, tagasi tulles käisime ka Masuuria kandis Swieta Lipka kloostris, kus päeva jooksul on mitmeid orelikontserte ja saab vapustava orelimuusika elamuse.

Alam-Sileesia ja Wroclawi ümbrus kuulus kunagi Preisimaale ja oli kuni II MS lõpuni Saksa alade koosseisus. Seal piirkonnas on ilusat vaatamist palju. Sealset mägist loodust sakslased hindasid ja II MS lõpuks oli nendes mägedes kümnete kilomeetrite kaupa uuristatud maa-aluseid käike kõiksugu sõjalise kilakola turvaliseks tootmiseks. Mõnes kohas on olemas organiseeritud külaskäigud maa-alla. Sealtkandist leiab ka tuntust kogunud Die Clocke jäänused.

Vanad Jawori ja Swidnica UNESCO kirikud hämmastasid oma sisustuse poolest. Üldse Poolas, eriti seal lõunapoolses Sileesia alas hämmastasid meid väga luksuslikud kirikute ja katedraalide sisustused, kuhu sisseastudes oli ahhetav vaade. Paljudes neist oli käinud ka Paavst Johannes Paulus II ja selline külastus oli alati tähistatud.

Veel üks pikem peatus oli kohalikus mägedepealinnas Karpaczis.

Karpaczis on Vang Stave puukirik, mis pandi 12.saj püsti Norras, võeti seal 19.sajandil koost lahti ja toodi siis siia. Veel on seal lähedal kohalik kahe riigi piiril olev kõrgeim mäetipp Snezca, kuhu Poolapoolelt saab ainult jalgsi ronides. Me sõitsime autoga järgmisel hommikul Tšehhi poolele ja pikk rippraudteesõit viis meid sealt otse tippu.

Karpaczis Strazacka tänava nr 4 kandis on gravitatsiooni anomaalia koht, mis on tähistatud ka suurte plakatitega tee ääres. Katsetasin mitu korda nii, et jätsin auto kergel kallakul seisma ja see hakkas tasakesi mäest üles veerema. Naljakas. Sarnast asja nägime ka kunagi Rumeenias.

Toredaid kohti on kogu see kant täispikitud, eraldi nimetaks veel Bledny Skaly`t (Errant Rocks), kus oli umbes tunnine-kahene matkarada kaljukivide vahel. Sinna lastakse autoga piletit ostes kindlatel kellaaegadel, kuna matkarajale viib ühesuunaline teejupp ja kordamööda saab ka tagasi. Ööbisime seal lähedal ja rihtisime end hommikuks kella 9:00- ks kohale.

Kivikaljude vahelisel matkarajal tuleb vahel kõht sissetõmmata ja vahel kükakil, kõveras või käpukil ronida. Tore. Aga kui kella 11 paiku rajalt parklasse tagasi jõudsime, siis oli rahvast juba murdu ja autosi vähemalt sada. Tahan öelda, et kihvt koht aga minna tuleks hommikul vara, kui rahvast vähem. Kujutage ette kui vähe jõuetumad ja tüsedamad sealt pragudest aeglaselt läbi peaksid pressima, seljataga sajapealine järjekord.

Wroclawis olime kolm ööd, vaatamist seal üksjagu. Kus kindlasti tuleks käia on Wroclawi ülikoolis Aula Leopoldinas ja vaadata ajalooga Raclawice panoraami.

Laevasõidul Odra jõel rääkis giid palju põnevat, mida muidu mujalt kirjandusest ei leia. Meie laeval oli nii kümmekond turisti, kõik poolakad ja kahe eestlase jaoks pani giid poolakeelse jutu valjukatest kordama ka eesti keeles. AI teeb imet.

Poola piirilähedal Tšehhis on Dolní Moravas 721 m pikkune ca 100 m kõrgusel kulgev jalakäijate rippsild Sky Bridge, mis oli kuni 04.06.2024 maailma pikim jalakäijate rippsild. Silla lähedal on veel 55m kõrge Walking trail`i torn, kust näeb kogu orgu ja pikka silda ülalt alla. Tore käimine.

Eelmisel aastal sai ungarlastel valmis 2 m pikem sild. Rekordid innustavad.

Kodu poole sõites käisime Poola kõrbes, Bledowska kõrbes. Ümber liivase suure ala on ehitatud asfaltrada ja rentisime jalgrattad. Oli ka elektrirattaid.

Sõit kestis 14 päeva ja oli pikkusega 4100 km.