Viimased kommentaarid

Lp DrRock: Püüdsime ju siin kokku leppida, et pärast koma on sõna vahe ehk tühik:)

Ja siis vel üks kena koht, mis Lõuna – Poolas tahab vaatamist on Zakopane läheduses Chocholowa küla ümbrus. Suurimaks vaatamisväärsuseks on seal palkmajad ja Chocholowat võib pidada seal selliste palkmajade arhitektuuri keskuseks.

Ka sada aastat vanad majad näevad seal välja nagu just värsketest palkidest ehitatud ja seda sellepärast, et majade palke nühitakse ja puhastakse juba ammustest aegadest alates vähemalt korra aastas ja nende elanike kombekohaselt teevad seda tööd alati ja ainult naised. Chokolowas on ka maja, mida eksponeeritakse kui ühe puu palkidest ehitatud maja.

Pidev palkide puhastamine pidavat neile majadele hea enne olevat, aga vähemalt sama tähtis on ka ka puhas ja hoolitsetud välimus. Pestud majade palgid näevad välja nagu oleks need alles eile metsast värskelt võetud ja sellised pestud-puhastatud palkidest majad on seal igati au sees. Piirkonnas on küllalt maju, mille palgid on kaetud peitsiga ja puhastamist need enam ei vaja. Need on sellised pseudod aga on ka sellisid maju, mis sotsialismi ajal olid ehitatud tellistest, koledad, aga vähemalt tänavafassadi pool on hiljem ilu mõttes kaetud kenade pestud palkidega. Iga sealne majaomanik tahaks, et ta maja näeks välja puhastatud palkmajana. Selliseid algupäraseid värvimata, peitsimata ja ainult pestud ja puhastatud palkidega maju on just Chocholwas ja selle ümbruses palju ja see ongi sellekandi vaatamisväärsus.

Poola kõige ilusamaks ja maalilisemaks on nimetatud Zalipie küla, mis asub riigi lõunaosas Tarnowast paarkümmend km põhja pool. Lähenesime külale põhja poolt maantee nr 973 kaudu ja sealt tuli üle Vistula jõe sõita paar autot mahutava pisikese veevoolujõul töötava praamiga. Jõepraam on eraomandus, mingeid kellaaegu ei ole ja kui ülevedaja on vastaskaldal tukkuma jäänud, tuleb signaali anda.  

Kunagi 1920-ndatel aastatel tekkis Zalipie küla ühel majaperenaisel Felicjal soov oma elamine kaunimaks muuta ja ta maalis paberist väljalõigatud trafarettide abil hoonete ja tubade tahmanud seintele ja hiljem ka muudele kõikvõimalikele kohtadele taluhoovis ilusaid kirevaid lillelisi kujutisi. Felicija ei olnud seal külas sellise kunstiliigi algne looja aga küll selle innukas edendaja. Värvid olid tehtud looduslikust materjalist, tuhmusid kiiresti ja igal aastal tuli tehtu uuesti üle värvida. See ei seganud aasta aastalt värvitud pindade hulka järjest suurendada. Tema nägemusest said indu ka teised külaelanikud ja nii see värviline lilleline küla ajapikku tekkinud ongi.

Felicja talu on nüüd muuseum, kus võetakse vastu turiste, aidasaalis näidatakse videot talu ajaloost, igal täistunnil olid poola või inglise keelsed ekskurssioonid ja kogu kompleks on kui kena kirevavärviline pisike vabaõhumuuseum. Giididena olid ametis tema pereliikmed.

Viisa saamiseks ma broneerisin bookingu kaudu Kaliningradis hotelli, kus krediitkaardi andmeid ei nõuta, siis ei jää ilma ka bronni loobumistasust kui plaanid muutuvad ja piiril deklaratsiooni täitmise ajaks võiks vajadusel teha uue broneeringu. Juhtus aga et läks täppi ja reaalselt ka ööbisime seal. Tundus, et viisataotlemisel neid värke ka mingilmääral kontrollitakse. Kui piiripunktis selle kohta küsisin, öeldi et kontrollitud ja kõik korras. Võta nüüd kinni, mida see täpselt tähendas.

Et viisa saamiseks oli peatuse koht vaja märkida, siis sai selleks valitud Berlini hotell. Aga meeldis see, et kohalejõudes tuli hotelli poolt ettepanek linna vaatamiseks just kaardimaksega takso tellimiseks ja teha tuur linnapeal. Olime linnatripil taksoga vähemalt kaks tundi, sõitsime linna risti-põiki läbi, käisime vahepeal keskpargis poolekstunniks jalutamas ja maksma läks see meile viisteist euri, mis kolme euroga ületas juhi soovitu. Takso kasutamine linnaga tutvumiseks oli päris hea variant.                                                                  

Nidas saadetakse piiriputkast kõrvalmajja, kus vene - ja inglise keelsed näidised täidetuna laual. Täitmine ei peaks raske olema. Deklareerida, nagu teada sain, tuleb midagi, mis kaasavõetavast on üle kümnetuhande euro väärt ja blanketi kahes eksemplaris peab täitma piiripunktis jah vaid autojuht, ei keegi muu.

Läksime Nida kaudu Kaliningradi 16. juulil. Vene poolel oli ees 13 autot ja aega läks 3h10min. Piirikad ütlesid, et peamine põhjus on paljude reisijate piirideklaratsiooni täitmise aegluses ja oskamatuses. Vene numbritele oli oma järjekord, kuid piiriputkasi vaid üks ja see tegi järjekorra poole pikemaks.

Poolasse minnes Gronowos läks ka aega veidi alla kolme tunni.

Vene inimesed on vahel ikka uskumatult lahked. Kaheksakümnendatel kord teiselpool Leningradi Kirišis olles sattusime tänaval mingi pensionäripaariga juttu ajama. Kuuldes, et me oleme neljakesi Eestist ja et meil polegi veel õhtuks ööbimist vaadatud, anti meile seal samas tänaval koheselt aadress ja oma kolmetoalise korteri võtmed ning süüa paluti kõike, mida leiame. Mees sai naise käest veel parasjagu pragada, et ta polnud ülilahke meiega tänaval suheldes ja oma kodu meiega jagades.


Oli reede, nad olid just teel suvilasse ja pidid pühapäeval tagasi tulema. Võtmed paluti postkasti jätta. Värsket hapukurki aknalaualt suurest purgist paluti ka kindlasti proovida ja need kulusidki õhtul kangema kõrvale hästi ära. Prussakad muidugi olid ka aga kus neid venemaal poleks.

Hommikul jätsime pererahvale lauale tänukirja ja pudeli Vana Tallinnat, lasime võtmed postkasti ja mõtlesime, et kas Eestis annaks keegi tänaval kohatud juhuslikule võhivõõrale võtmed ja aadressi, arvan et mitte.

 

See ei olnud ainus selline juhus. Aasta hiljem Moskva lähistel juhtus midagi sarnast. Ainult et tutvus tekkis restoranis õhtust süües ja jälle anti võtmed ja aadress ning juhatati vabasse ühetoalisesse korterisse. Ja õeldi, et pange gaasipliit tasasele tulele ja samakas hakkab potist varsti ise tilkuma. Nii oligi. Võtmed panime hommikul jälle postkasti.

 

Selline suur usaldus ia omakasupüüdmatu lahkus tundub, et on paljudele venelastele omane.

Ehk on selline meeldetuletus tõesti vajalik ja vist on olemas inimesi, kes selliseid jubedaid asju tahavadki oma silmaga näha, aga on ka selliseid, kes seda ei taha. 
Osadele meeldib vaadata õudukaid, osadele mitte. Ma ei lähe reisule selleks, et näha mingite julmade tapmiste tagajärgi ja teada saada, et me, inimesed, oleme vahel olnud päris jubedad olevused. 
Mulle piisab teadmisest, et need sündmused on kahjuks toimunud, kuid on ka teistsugune mõttelaad:)

Praegu on veel puhkuste alguste aeg ja Vahemere poole liikudes on suured ummikud kiirteedel tavalised. Kusagil alates 15. augustist on ummikud vastupidised st Itaaliast, Horvaatiast ja muudest riikidest Kesk-Euroopa poole liikudes, kui kõik tahavad korraga koju tagasi saada. Need vastupidised ummikud lõpevad umbes 25. augustil, sest sel kuupäeval algavad mitmetes riikides koolid ja puhkused on ka läbi.

Miks peaks keegi üldse tahtma nii jubedasse kohta minna.

Plaanin paari nädala pärast ka sinna kanti minna. Mõtlen praegu minna Pogranitsnõi piiripunkti kaudu Jurbakase lähedal, sest loodan et seal on liiklust vähem. 

Nida kaudu oleks ka huvitav minna aga eks näe, ühe neist kahest ma valin.


Kaheksakümnendate keskel juhtus nii, et mitte just päris omal tahtel olin mõnda aega seotud organiseeritud kuritegevusega.
Varem oli siin juttu kapsavargusest. Selline tegevus Nõukogude Liidu aegsel venemaal oli vist üsna tavaline. 

Kooli lõpus olin mõndaaega Kaliningradi oblastis sõjaväelaagris. Mingil hetkel saadeti meie rood, kus kõik tudengid, mõneks päevaks õppustele. Koos muu personaliga oli meid pikas autokolonnis kokku umbes kakssada inimhinge. Öösel pimedas jäeti kolonn põlluservas seisma, meid kamandati autodest välja, keelati kõva häälega rääkida, jagati laiali ämbrid, labidad ja kartulikotid ning paigutati kiirelt pisikeste gruppide kaupa vagudele. Veerandtunniga olid kotid täis, meie läinud ja kogu kambale mõne päeva kartulid olemas. Mõlemale poole kuriteopaika saadeti selleks ajaks ka valvurid. 
Veidi hiljem korrati sama kapsapõllul aga see käis juba kiiremini.

Väeosa juhtkond oli selle operatsiooni juba varakult ettevalmistanud ja minu meelest me varastasime seda kraami suhtsuures ulatuses, ettekavatsetult ja väga organiseeritult:)

Nõukogude ajal püüti paljut salastada ja eksitada. TPI sõjalise tundides oli üllatuseks, et koordinaatide X ja Y teljed olid sõdalaste kaartidel vastupidised matemaatikas õpituga. Ikka selleks, et vaenlast eksitada.


Kaheksakümnendate lõpus käisime autoga Krimmi reisul. Kusagil Kiievist lõunas sattusime piraka paisjärve äärde, mida kaardil ei olnud. Olime oma asukoha pärast pisut segaduses aga kohalikud ütlesid, et kuna seal on elektrijaam, siis riikliku saladuse hoidmise pärast pole seda kaartidele kantud.

Kord jälle kaheksakümnendate lõpuaastail sõitsime Kirišist Leningradi poole ja sinna läks autoatlases jämeda punase joonega tähistatud neljarealine esimese klassi maantee, mis aga varsti muutus kaherealiseks, siis kruusaseks, siis alles ehitatavaks liivaseks ja suure vaevaga saime haagissuvilaga seal ümberpööratud. Teed ehitav KAMAZ-i juht ütles, et seda maanteed pole kunagi olnudki, ning viimati olid sakslased need kes siit tankidega Leningradi alla läksid ja selle roomikujälgedega maha märkisid. Teed ennast hakati alles nüüd ehitama.
Kaardile märgitud tip-top maantee oli vist jälle vaenlase eksitamiseks mõeldud, igatahes meile tegid nad küll ära:)

Kui võrdlen omavahel vaid GPS seadmeid Garminit ja TomTomi, siis maanteedel sõiduks eelistan alati seda viimast. Looduses metsas või merel asukohta määrates on eelis Garminil. Nimelt Garmin paigutab sind koordinaatidega täpsesse paika looduses, TomTom aga lähima kaardil oleva sõidutee veerele. Tomiga võib metsas nii äraeksida, kalal käies võib aga Garminiga võrgupoid udusel merel meetri täpsusega ülesleida. Kui aga merel või metsas pole vajadust seadet kasutada, siis eelistan maanteedel liiklemiseks kindlalt TomTomi. 

Võimalusel Googlemaps vms tahvelarvutis on ka väga kasulik lisaabimees reisul, sest sealt näeb paremini suuremat marsruudi üldpilti ja ummikuid teel.

Kui suur see lähiümbrus on, kui kannatab, soovitaksin sajakuuekümne kilomeetri kaugusel Sovatas asuva Lacu Ursu ehk Karujärves ujumist. Järv tekkis 1875 aastal maavärina tagajärjest, on olenevalt aasataajast pikalt üle kolmekümne kraadi soe ja väga soolane. Surnumere järel soolasuselt vist teisel kohal, ujudes igatahes põhja ei vaju.

Autos ööbimistega alustasime kunagi meiegi ja nüüdseks on need pea olematud, kuid valmidus selleks on alati olemas. Reisime kahekesi ja juba kodust väljudes on auto tagaots magamistuba. Asjade jaoks on kast katusel. Telki enam aastaid kaasa ei võta, sest universaalkerega autos on ööbimine mugavam, kämpingutes, kus maja ei saa üürida, kasutame seda varianti. Autot valisin kunagi selle järgi, et tagaistmeid allalastes moodustuks sile põrandapind.

Aga et kämpingutes mugavam oleks, siis tekitasime universaali ülestõstetud lahtisele tagaluugile autopikenduseks telgikattest lahedalt suure elamise. See vajas veidi planeerimist ja mõtlemist ning katte alla mahuvad vajadusel ka laud ja toolid, lisaks saab ööseks kogu elamise telgikattelukuga sulgeda. Lihtne ja kiire püsti ja kokku panna. Ehk siis ühtse terviku moodustavad auto tagaosa pluss telgikate ja lahtise tagaluugi kõrguse tõttu mahub seal ka enamvähem püsti seisma.

 

Mitmeid kordi käidud, eelistan samuti ka Ostrava - Zilina - Klagenfurti marsruuti. Aga et mitmeid kordi, siis vahel kaldun kõrvale, et huvitavam oleks.

Pula kandi kämpinguid ei tea aga paaril korral oleme olnud Poreči lähedal Zelena Laguna kämpingus, see on selline rahulik ja vaikne paik ranna ja basseiniga. Kõrval Bijela Uvala kämpingus käib tants ja trall keskkööni. Kah tore koht.

Kui Läti, Leedu ja Poola vaid enamvähem läbisõitmiseks jätta, siis soovitaksin Slovakkias Popradi juures Lomnicas Kõrg-Tatrates käia. Lõuna Slovakkias Ungari piiri ääres on Domica koopad, mis on ainsad (puna) värvilised, mida olen võrreldes paljude muude koobastega näinud. Sõit üle Karpaatide lõunasse läbi Slovakkia on kena.

Siis Ungari. Eger, Budapest, Balaton, siis Viin ja sealt kodu poole, soovikorral läbi Praha.

Ilu ja toredust on rohkesti, kilomeetreid ka:)

Selline oli kunagi meie üks esimesi autoga Euroopa reise.

834:

Teine kord ehk õnnestub. Tuleb minna ikka Cisna ja Wetlina poole ja vaated neilt mägedelt on tõeliselt ilusad. Hea vanaaja paberatlas tasub ikka kaasas hoida:) 

Käisime Rumeenia - Ukraina –  Serbia – Montenegro - Bosnia – Horvaatia reisul ja sealt koju. Piirijärjekordadesse ei sattunud. Tara kanjoni rafting oli hea, Bosnia loodus oli rohkem kui ilus, vaid Mostar oli rahvarohke ja liiga turistikas. Mõned jalgsimatkad ja ratsutamised mägedes olid meeldejäämaivad hetked reisul.

Sel aastal on autoga minek kas jälle Aadria mere kandi aladesse või hoopis uuesti Lõuna – Hispaania maile. 

Käisime sel suvel Krka Rahvuspargis. Juulis oli seal rahvast väga palju ja tükati tundus, et peale meie ei mahu sinna rohkem vist mitte keegi aga ometi rahvast tuli ja tuli...

Krkasse pääseb kahest küljest, kas põhja poolt Skradinist või lõunapoolt Lozovacist. Me vaatasime üle mõlemad, aga ööbima jäime Marina kämpingusse Lozovaci lähedal, sest tahtsime järgmisel hommikul Roški slapi koskede vahele minna mööda jõe äärt jalgsi.

Lozovacist mineku jõeäärsel rajal oli koskedeni astumist ligi 4 km ja kämpingupidaja ütlemisel see ongi sinnaminekuks toredaim variant ja ma ise arvan tagantjärgi ka nii ning see jõeäärne pisike jalgsimatk oli kena.  Koskedel käimiseks oleks olnud võimalus võtta ka jalgrattad aga me läksime jalgsi ja tagasi tulime laevaga.  

Roški koskede vahel, neid on seal nii umbes ehk kümme, on ligi kahe kilomeetrine matkakarada, mis on tükati laudtee ja kus sajad turistid justnagu Plitvice RP-ski looduse ilu näha tahavad. Raja alguspunktis kõige suurema kose juures on ka supluskoht, kus enamus rahvast vees käib ja meie muidugi ka. Veevool on kiire, vesi vahutab ja ujuda on voolus raske.

Vastassuunast põhjapoolt saab samuti koskede juurde ja ka seal on Marina nimeline kämping ning sealt minnes oleks jalgsikäimist poole vähem. Koskede lähedale viiakse sealse kämpingu parkla juurest soovikorral bussidega.

Lozovacist pargi avamise ajal varahommikune jalgsi minek oli meeldivalt  inimtühi ja jõeäärsel matkarajal oli ilus jalutada. Nägime vaid mõnda meiega samalajal sinnapoole poole minejat ja jõel paari rahvast täis laeva.

Koskede juurde jõudes olid seal aga juba kohal juba sajad inimesed ja täistunglemine kuid ega see looduse kenadust tegelikult ei vähendanud. Rahvahulgad olid enne meid tulnud laevade ja bussidega põhjast ja lõunast aga muidugi mitte Lozovacist jalgsi.

Põhjapoolses otsas saab veel näha Krka kloostrit ja Roomariigi aegset amfiteatrit.


Amsterdamis on laternad ja hulk muuseume, üks põnevam kui teine, oleneb mida sul hing ihkab vaadata.

Mulle meeldis lilleturg Near Muntplein Amsterdam. Asub Damraki ja Rokini lõpus.  See on maailmas ainukene ujuv lilleturg paatmajadel mis asuvad Koningspleini ja Muntpleini vahel.

Kui teadushuviline oled, siis Rijksmuuseum, NEMO Teaduskeskus, mis on midagi sellist nagu meie AHAA keskus ja pakub huvi nii väikestele kui suurtele.

Siis Rembrandt House Museum, Van Goghi muuseum, Madame Tussauds Muuseum. Hästi tore on Stedelijk Muuseum Picasso tööde vaatamistega.

Ja siis Joods Ajaloomuuseum juutide teema vaatlemisega, kui huvitab. Aga ka väga käidavad Hash Marihuana Hemp ja Sex Museum.

Ning kui ei oska õhtul kuhugi maanduda, siis võiks selleks olla näiteks ööklubi Moulin Rouge:).