Viimased kommentaarid

Vene inimesed on vahel ikka uskumatult lahked. Kaheksakümnendatel kord teiselpool Leningradi Kirišis olles sattusime tänaval mingi pensionäripaariga juttu ajama. Kuuldes, et me oleme neljakesi Eestist ja et meil polegi veel õhtuks ööbimist vaadatud, anti meile seal samas tänaval koheselt aadress ja oma kolmetoalise korteri võtmed ning süüa paluti kõike, mida leiame. Mees sai naise käest veel parasjagu pragada, et ta polnud ülilahke meiega tänaval suheldes ja oma kodu meiega jagades.


Oli reede, nad olid just teel suvilasse ja pidid pühapäeval tagasi tulema. Võtmed paluti postkasti jätta. Värsket hapukurki aknalaualt suurest purgist paluti ka kindlasti proovida ja need kulusidki õhtul kangema kõrvale hästi ära. Prussakad muidugi olid ka aga kus neid venemaal poleks.

Hommikul jätsime pererahvale lauale tänukirja ja pudeli Vana Tallinnat, lasime võtmed postkasti ja mõtlesime, et kas Eestis annaks keegi tänaval kohatud juhuslikule võhivõõrale võtmed ja aadressi, arvan et mitte.

 

See ei olnud ainus selline juhus. Aasta hiljem Moskva lähistel juhtus midagi sarnast. Ainult et tutvus tekkis restoranis õhtust süües ja jälle anti võtmed ja aadress ning juhatati vabasse ühetoalisesse korterisse. Ja õeldi, et pange gaasipliit tasasele tulele ja samakas hakkab potist varsti ise tilkuma. Nii oligi. Võtmed panime hommikul jälle postkasti.

 

Selline suur usaldus ia omakasupüüdmatu lahkus tundub, et on paljudele venelastele omane.

Ehk on selline meeldetuletus tõesti vajalik ja vist on olemas inimesi, kes selliseid jubedaid asju tahavadki oma silmaga näha, aga on ka selliseid, kes seda ei taha. 
Osadele meeldib vaadata õudukaid, osadele mitte. Ma ei lähe reisule selleks, et näha mingite julmade tapmiste tagajärgi ja teada saada, et me, inimesed, oleme vahel olnud päris jubedad olevused. 
Mulle piisab teadmisest, et need sündmused on kahjuks toimunud, kuid on ka teistsugune mõttelaad:)

Praegu on veel puhkuste alguste aeg ja Vahemere poole liikudes on suured ummikud kiirteedel tavalised. Kusagil alates 15. augustist on ummikud vastupidised st Itaaliast, Horvaatiast ja muudest riikidest Kesk-Euroopa poole liikudes, kui kõik tahavad korraga koju tagasi saada. Need vastupidised ummikud lõpevad umbes 25. augustil, sest sel kuupäeval algavad mitmetes riikides koolid ja puhkused on ka läbi.

Miks peaks keegi üldse tahtma nii jubedasse kohta minna.

Plaanin paari nädala pärast ka sinna kanti minna. Mõtlen praegu minna Pogranitsnõi piiripunkti kaudu Jurbakase lähedal, sest loodan et seal on liiklust vähem. 

Nida kaudu oleks ka huvitav minna aga eks näe, ühe neist kahest ma valin.


Kaheksakümnendate keskel juhtus nii, et mitte just päris omal tahtel olin mõnda aega seotud organiseeritud kuritegevusega.
Varem oli siin juttu kapsavargusest. Selline tegevus Nõukogude Liidu aegsel venemaal oli vist üsna tavaline. 

Kooli lõpus olin mõndaaega Kaliningradi oblastis sõjaväelaagris. Mingil hetkel saadeti meie rood, kus kõik tudengid, mõneks päevaks õppustele. Koos muu personaliga oli meid pikas autokolonnis kokku umbes kakssada inimhinge. Öösel pimedas jäeti kolonn põlluservas seisma, meid kamandati autodest välja, keelati kõva häälega rääkida, jagati laiali ämbrid, labidad ja kartulikotid ning paigutati kiirelt pisikeste gruppide kaupa vagudele. Veerandtunniga olid kotid täis, meie läinud ja kogu kambale mõne päeva kartulid olemas. Mõlemale poole kuriteopaika saadeti selleks ajaks ka valvurid. 
Veidi hiljem korrati sama kapsapõllul aga see käis juba kiiremini.

Väeosa juhtkond oli selle operatsiooni juba varakult ettevalmistanud ja minu meelest me varastasime seda kraami suhtsuures ulatuses, ettekavatsetult ja väga organiseeritult:)

Nõukogude ajal püüti paljut salastada ja eksitada. TPI sõjalise tundides oli üllatuseks, et koordinaatide X ja Y teljed olid sõdalaste kaartidel vastupidised matemaatikas õpituga. Ikka selleks, et vaenlast eksitada.


Kaheksakümnendate lõpus käisime autoga Krimmi reisul. Kusagil Kiievist lõunas sattusime piraka paisjärve äärde, mida kaardil ei olnud. Olime oma asukoha pärast pisut segaduses aga kohalikud ütlesid, et kuna seal on elektrijaam, siis riikliku saladuse hoidmise pärast pole seda kaartidele kantud.

Kord jälle kaheksakümnendate lõpuaastail sõitsime Kirišist Leningradi poole ja sinna läks autoatlases jämeda punase joonega tähistatud neljarealine esimese klassi maantee, mis aga varsti muutus kaherealiseks, siis kruusaseks, siis alles ehitatavaks liivaseks ja suure vaevaga saime haagissuvilaga seal ümberpööratud. Teed ehitav KAMAZ-i juht ütles, et seda maanteed pole kunagi olnudki, ning viimati olid sakslased, kes siit tankidega Leningradi alla läksid ja selle roomikujälgedega maha märkisid. Teed ennast hakati alles nüüd ehitama.
Kaardile märgitud tip-top maantee oli vist jälle vaenlase eksitamiseks mõeldud, igatahes meile tegid nad küll ära:)

Kui võrdlen omavahel vaid GPS seadmeid Garminit ja TomTomi, siis maanteedel sõiduks eelistan alati seda viimast. Looduses metsas, või merel asukohta määrates on eelis Garminil. Nimelt Garmin paigutab sind koordinaatidega täpsesse paika looduses, TomTom aga lähima kaardil oleva sõidutee veerele. Tomiga võib metsas nii äraeksida, kalal käies võib aga Garminiga võrgupoid udusel merel meetri täpsusega ülesleida. Kui aga merel või metsas pole vajadust seadet kasutada, siis eelistan maanteedel liiklemiseks kindlalt TomTomi. 

Võimalusel Googlemaps vms tahvelarvutis on ka väga kasulik lisaabimees reisul, sest sealt näeb paremini suuremat marsruudi üldpilti ja ummikuid teel.

Kui suur see lähiümbrus on, kui kannatab, soovitaksin sajakuuekümne kilomeetri kaugusel Sovatas asuva Lacu Ursu ehk Karujärves ujumist. Järv tekkis 1875 aastal maavärina tagajärjest, on olenevalt aasataajast pikalt üle kolmekümne kraadi soe ja väga soolane. Surnumere järel soolasuselt vist teisel kohal, ujudes igatahes põhja ei vaju.

Autos ööbimistega alustasime kunagi meiegi ja nüüdseks on need pea olematud, kuid valmidus selleks on alati olemas. Reisime kahekesi ja juba kodust väljudes on auto tagaots magamistuba. Asjade jaoks on kast katusel. Telki enam aastaid kaasa ei võta, sest universaalkerega autos on ööbimine mugavam, kämpingutes, kus maja ei saa üürida, kasutame seda varianti. Autot valisin kunagi selle järgi, et tagaistmeid allalastes moodustuks sile põrandapind.

Aga et kämpingutes mugavam oleks, siis tekitasime universaali ülestõstetud lahtisele tagaluugile autopikenduseks telgikattest lahedalt suure elamise. See vajas veidi planeerimist ja mõtlemist ning katte alla mahuvad vajadusel ka laud ja toolid, lisaks saab ööseks kogu elamise telgikattelukuga sulgeda. Lihtne ja kiire püsti ja kokku panna. Ehk siis ühtse terviku moodustavad auto tagaosa pluss telgikate ja lahtise tagaluugi kõrguse tõttu mahub seal ka enamvähem püsti seisma.

 

Mitmeid kordi käidud, eelistan samuti ka Ostrava - Zilina - Klagenfurti marsruuti. Aga et mitmeid kordi, siis vahel kaldun kõrvale, et huvitavam oleks.

Pula kandi kämpinguid ei tea aga paaril korral oleme olnud Poreči lähedal Zelena Laguna kämpingus, see on selline rahulik ja vaikne paik ranna ja basseiniga. Kõrval Bijela Uvala kämpingus käib tants ja trall keskkööni. Kah tore koht.

Kui Läti, Leedu ja Poola vaid enamvähem läbisõitmiseks jätta, siis soovitaksin Slovakkias Popradi juures Lomnicas Kõrg-Tatrates käia. Lõuna Slovakkias Ungari piiri ääres on Domica koopad, mis on ainsad (puna) värvilised, mida olen võrreldes paljude muude koobastega näinud. Sõit üle Karpaatide lõunasse läbi Slovakkia on kena.

Siis Ungari. Eger, Budapest, Balaton, siis Viin ja sealt kodu poole, soovikorral läbi Praha.

Ilu ja toredust on rohkesti, kilomeetreid ka:)

Selline oli kunagi meie üks esimesi autoga Euroopa reise.

834:

Teine kord ehk õnnestub. Tuleb minna ikka Cisna ja Wetlina poole ja vaated neilt mägedelt on tõeliselt ilusad. Hea vanaaja paberatlas tasub ikka kaasas hoida:) 

Käisime Rumeenia - Ukraina –  Serbia – Montenegro - Bosnia – Horvaatia reisul ja sealt koju. Piirijärjekordadesse ei sattunud. Tara kanjoni rafting oli hea, Bosnia loodus oli rohkem kui ilus, vaid Mostar oli rahvarohke ja liiga turistikas. Mõned jalgsimatkad ja ratsutamised mägedes olid meeldejäämaivad hetked reisul.

Sel aastal on autoga minek kas jälle Aadria mere kandi aladesse või hoopis uuesti Lõuna – Hispaania maile. 

Käisime sel suvel Krka Rahvuspargis. Juulis oli seal rahvast väga palju ja tükati tundus, et peale meie ei mahu sinna rohkem vist mitte keegi aga ometi rahvast tuli ja tuli...

Krkasse pääseb kahest küljest, kas põhja poolt Skradinist või lõunapoolt Lozovacist. Me vaatasime üle mõlemad, aga ööbima jäime Marina kämpingusse Lozovaci lähedal, sest tahtsime järgmisel hommikul Roški slapi koskede vahele minna mööda jõe äärt jalgsi.

Lozovacist mineku jõeäärsel rajal oli koskedeni astumist ligi 4 km ja kämpingupidaja ütlemisel see ongi sinnaminekuks toredaim variant ja ma ise arvan tagantjärgi ka nii ning see jõeäärne pisike jalgsimatk oli kena.  Koskedel käimiseks oleks olnud võimalus võtta ka jalgrattad aga me läksime jalgsi ja tagasi tulime laevaga.  

Roški koskede vahel, neid on seal nii umbes ehk kümme, on ligi kahe kilomeetrine matkakarada, mis on tükati laudtee ja kus sajad turistid justnagu Plitvice RP-ski looduse ilu näha tahavad. Raja alguspunktis kõige suurema kose juures on ka supluskoht, kus enamus rahvast vees käib ja meie muidugi ka. Veevool on kiire, vesi vahutab ja ujuda on voolus raske.

Vastassuunast põhjapoolt saab samuti koskede juurde ja ka seal on Marina nimeline kämping ning sealt minnes oleks jalgsikäimist poole vähem. Koskede lähedale viiakse sealse kämpingu parkla juurest soovikorral bussidega.

Lozovacist pargi avamise ajal varahommikune jalgsi minek oli meeldivalt  inimtühi ja jõeäärsel matkarajal oli ilus jalutada. Nägime vaid mõnda meiega samalajal sinnapoole poole minejat ja jõel paari rahvast täis laeva.

Koskede juurde jõudes olid seal aga juba kohal juba sajad inimesed ja täistunglemine kuid ega see looduse kenadust tegelikult ei vähendanud. Rahvahulgad olid enne meid tulnud laevade ja bussidega põhjast ja lõunast aga muidugi mitte Lozovacist jalgsi.

Põhjapoolses otsas saab veel näha Krka kloostrit ja Roomariigi aegset amfiteatrit.

Krka kosed on vaatamist väärt küll. 

Amsterdamis on laternad ja hulk muuseume, üks põnevam kui teine, oleneb mida sul hing ihkab vaadata.

Mulle meeldis lilleturg Near Muntplein Amsterdam. Asub Damraki ja Rokini lõpus.  See on maailmas ainukene ujuv lilleturg paatmajadel mis asuvad Koningspleini ja Muntpleini vahel.

Kui teadushuviline oled, siis Rijksmuuseum, NEMO Teaduskeskus, mis on midagi sellist nagu meie AHAA keskus ja pakub huvi nii väikestele kui suurtele.

Siis Rembrandt House Museum, Van Goghi muuseum, Madame Tussauds Muuseum. Hästi tore on Stedelijk Muuseum Picasso tööde vaatamistega.

Ja siis Joods Ajaloomuuseum juutide teema vaatlemisega, kui huvitab. Aga ka väga käidavad Hash Marihuana Hemp ja Sex Museum.

Ning kui ei oska õhtul kuhugi maanduda, siis võiks selleks olla näiteks ööklubi Moulin Rouge:).

Saan aru, et Itaaliasse minek oleks teil automatkajatena ja nn baaslaagreid valiksin seljuhul mitu, Aosta on kena keskaegsete varemetega linn ja sinna lähedale jääb Graie Rahvuspark, siis võiks veel vaadata Milanost põhjas EU kõrgeimal asuvat Trepalle küla ja sõita läbi Stelvio mäekuru. Kui Vahemere rannikule minna, siis liivane mereäär on Bibiones. Kenad Como ja Garda järved on rahvast täis ja seetõttu ujumiseks kohati ka üsna prügised. Dolomiitide mäestik tasub ka ülevaatamist.

Läbi Poola reisides vaatame vahel üle mõne sealse rahvuspargi ja sel aastal olime paar päeva Bialowieza rahvuspargis. Lähenesime Bialowiezale mööda pisikesi riigi Valgevenepoolseid äärealateid ja nägime seal seda erisugust taluarhitektuuri, mis omane just Poola idaaladele.

Sõitsime sinna läbi Ape, kus Raganu Klintises oli lühike ja veidi isesugusem-lõbusam matkarada ning läbi Aluksne, kus pargis oli laulev sild. Gulbene kitsarööpmelise raudtee depoos käisime Karl Vainole kuulunud rongivagunis, leidsime suht juhuslikult Cervaine muinasjutu väljanägemisega lossi ja kulgesime Vilniuse ja Trakai kaudu Bialowieza RP suunas.

1941. aastal plaanisid sakslased Bialowieza ja Augustowa kanti rajada suur Saksa ürgmets, et elustada iidsed Germaani metsad iidsete loomadega. Kogu Kirde-Poolast pidi saama üks suur ürgmets kuni mereni välja.

Bialowieza ürgmetsa rajamise tegi oma südameasjaks zooloog Lutz Heck, kes tol ajal oli Berliini loomaaia direktor. Projekti rahastasid Göring ja Himmler ning küüditamiste ja partisanidega tegelesid Göringi Luftwaffe eriüksuslased. Göring jahimehena oli metsade rajamistest vägagi huvitatud ning territooriumile asustati karusid, piisoneid ja metsikuid hobuseid.

Praegu on seal Poola ja Valgevene ühine looduskaitseala, kus elavad ühest vähestest paikadest euroopa piisonid. Lutz Heck üritas sinna taasaretada ka iidseid tarvaid, kuid kes aretamistulemusena osutusid endisaegsetega välimuselt sarnasteks kuid DNA poolest üldsegi mitte. Neid loomi kutsuti sõjaaastail ka Hitleri lehmadeks. Praegu neid seal enam pole. Aretatud tarvad söödi ära pärast II MS lõppu.

Ürgmetsa tsooni pääseb rahvuspargis vaid koos akrediteeritud giidiga kas jalgsi või hobusega. Me tellisime hobukaarikuga reisu. Metsas tehakse paari-kolme kilomeetrine jalgsimatk ja meil oli sinna mõnekilomeetrine minek/tulek lihtsalt kaarikuga. Hobuvankri pehmel istmel loksudes oli hulga aega küsida ja arutada Poola ajaloo kohta. Ei paigutaks seda loodusala Poola vaatamisväärsete seas just esimeste hulka aga toredat vaatamist seal oli.

Pealtnäha tavapärases metsas, milliseid justnagu meil Eestiski hulga leida võiks, oskas giid uskumatult palju näidata ja huvitavat rääkida. Matkarajal oli tal iga langenud või veel mittelangenud puu kohta oma lugu rääkida.  Sellest ürgmetsast ei tohi keegi midagi murda ega saagida ega mahakukkunud puid puudutada. See on nii kaitstud, et isegi küttepuid tuuakse kohalikele kusagilt 150 km kauguselt, kuigi lähedal on suured metsad.

Bialowiezas töötasid giididena vabatahtlikke ka Hispaaniast ja Prantsusmaalt, nii et ka need keeled olid kasutusel.

Kõige muuhulgas näidati metsas matmispaika, kuhu olid maetud II MS ajal hukkunud kohalikud elanikud. Kokku on neid matmispaiku 13 ja hukkunud elanikke ehk Göringi tagaaetud nn partisane vähemalt 269.  

Päeva esimesel poolel käisime ürgmetsas ja õhtu poole laenutasime jalgrattad ja tegime paarikümne kilomeetrise sõidu lähedaste metsade vahel, kuhu ilma giidita tohtis minna. Käisime metsas, kus Poola kuningatele on istutatud nimelised tammed. Neist mitmed olid üle neljasaja aasta vanused.

Hommikul vara, kella nelja ajal koos giidiga, on võimalik kliendi transpordiga sõita elusloodusesse piisoneid vaatama. Selleks oleks vaja mittesahisevat riietust ja binoklit, kuid piisonite nägemine ei ole garanteeritud. Lähedal on avar loomaaed, me hommikuses metsas ei käinud, vaatasime neid suuri loomi seal. 

Umbes nelja kilomeetri kaugusel oleva Grudki piiripunkti kaudu saaks rahvuspargi viisavabas tsoonis ka Valgevenes käia. Piiripunkt on ainult jalgsi- või jalgrattagaminejatele. Kui on suuremad grupid, saab Valgevenest tasuta bussi viimiseks/toomiseks kohale tellida. 

Väga lihtne see siiski ei ole. Minek tuleb varem neti teel või siis kohapealse turismibüroo kaudu ette tellida ja tuleb täpselt paikka panna kuhu lähed, millal tuled või kus täpselt ehk ettetellitult ööbid ning Valgevene pool seda ööbimise broneerimist ka kontrollib, reisikindlustuse saab paari euro eest kohapeal. Sooviavaldusele vastatakse meili teel hiljemalt 48 tunni jooksul, kuid enamasti palju kiiremini.

Meile anti lootust, et kui lõunapaiku tellida, võib luba järgmisel päeval ennelõunat juba olemas olla. Vaatasime piiripunkti siiski vaid autoga ja Valgevenesse minekust loobusime, sest looduse mõttes olevat giidi väitel Poola poolel rohkem vaadata ja lihtsalt niisama sinna minek oli tülikas ja ajakulukas.   

Edasi kulgesime Slovakkia ja Rumeenia suunas.

Põhja - Rumeenias olime juuli lõpus ja etteplaneerimata üritusena läksime päevaks ajaks Merry Cemetery lähedalt Solotvino piiripunktist Ukrainasse. Oli mida vaadata - nägime väga auklike teid, vaesust, lagunenud maju, oli palju prügi, kuid kohtasime väga lahkeid inimesi, oli vägahea toit ning meie jaoks supermadalad hinnad.

Veel soovitaks, kui marsruudile jääb ette Sovatas Laku Ursu soolajärv, võiks seal ujumas käia. See jääb soolasuse poolest vist veidi alla ainult Surnumerele ja tee, mis tahad, põhja pole võimalik vajuda:)

Linnadest veel niipalju, et Satu Mares oli arhitektuuri, elu ja melu. Baia Mare oli pisut igavam aga ajaloolisem, siin aga vaatasime muuhulgas ka muust maailmast taraga eraldatud mustlaste - romade linnaosa. Kui see 2012. aastal ehitati, oli see jupp aega rassistliku uudisna ajalehtede esilehekülgedel. Seda kasimatust ja segadust on tõesti tark aiaga eraldada ja rumeenlased sellega näitasid, kuidas nad mustlastesse suhtuvad.

1997.aastal kuulutasid romad Rumeenia siseselt välja oma riigi ja 2003 toimus ka üksteist aastat varem ennast väljakuulutanud kuninga kroonimine. Praeguseks on kuningas surnud ja rahvuslik liikumine, tundub et taandunud.

Oradea kesklinn oli super ja Timisoara väärib vaatamist, kus keskväljaku ääres katuserestoranis käisime söömas, sealt oli õhtul kena vaade alla linnale.

Viimati käisime Rumeenias viis aastat tagasi ja nüüdseks on sealne elatustase silmnähtavalt palju paranenud, enam ei näinud kerjuseid, ehk vaid mõni üksik ja ka hobuseid oli nüüd teedel näha palju vähem kui vanasti. 
Aga endiselt oli maanteel tore näha kumeraid presendiga kaetud vanaajastiilseid hobuvankreid (nägime kolme), kus mustlaspere sõitis nagu ennemuiste vaid endale teadaolevas sihis, lastel jalad kõlkumas üle vankriserva. See oli nagu vaade mingisse vanasse filmi.

Ööbimiseks oli kõige lihtsam booking.com-i kasutada. Me ei planeerinud ette ööbimist, kuid need hetke parimad või soodsamad leidsime kas bookinguga või ilma  õhtuti ikka.

Käisime planeerimata hüppega pooleks päevaks Ukrainas 15. juulil Sighetu Marmației linnast Rumeenias Solotvinosse just pisikese piirijärjekorra tõttu. Minnes läks paarkümmend minutut, õhtul tagasitulles pool tundi.

Mida iganes siin  teede hetke olukorra kohta kirjutatakse, siis tegelikud olud muutuvad nagunii päevade ja tundidega ja isegi minutitega. Kasutan reisudel nüüd juba kolm aastat tahvelarvutit (sest sellel on suur ja mugav ekraan) ja Google Maps-i. See näitab mulle ära ummikud, nendes seismise aja ja ümbersõiduvõimalused. Üleeile Poolast tulles juhatas meid kõrvalteid mööda Częstochowa suurest ummikust, võitsime rohkem kui tunni ja hiljem pani ka Panevezisega väga täppi ning õigus tal jälle oligi. Seal sõitsime Google soovitusel otse läbi linna, ringteele läinud kaaslased kaotasid ummikutes jälle ligi tunni.

Soovitan proovida ja tõesti on tõhus. Juba kodust minnes panen marsruudi ette ja vaatan, mis ees ootab.

Waze programmi pole proovinud aga GoogleMaps töötab küll hästi.

Autoga matkamine ja rendiautoga sõitmine on natuke erinevad asjad. Just matkamise seisukohast valisin mina  universaalkeregaToyota Avensise ja katusekasti. On plusse ja miinuseid, eks näe, milline on järgmine.

Hästi aitab Silmaringi reisijuhi raamat "Saksamaa". Seal on soovitusi päris palju.