Viimased kommentaarid

Mõned aastad tagasi tegime autoga Portugali suunas oma seni pikima autoreisu, mis oli ligi 13800 km pikk ja ära olime 39 päeva. Esimene suurem eesmärk oli Route des Grandes Alpes, siis Prantsuse rannik, Andorra, Barcelona, Gibraltar, Portugal ja sealt tagasi. Tehes nüüd selle aasta suviseid plaane, on midagi sarnast jälle plaanis aga eks näe.

Kiirteemaks oli Portugalis elektrooniline ja kui viibid riigis alla viie päeva, siis maksma ei pidanud.

Kui oma autoga reisimine meeldib ja aega on, siis selline ümber Euroopa reis on täiesti tehtav.

Vaatasin üle Tšiili reisu faili ja panin ühtteist siia kirja, ehk on abiks. 

 Võtsime Santiago lennuväljalt rendiauto, tegime tuuri pealinnas ja siis Valparaisos käisime Pablo Neruda majamuuseumis, sõitsime mööda Tšiili presidendi Cerro Castillo suvelossist, ning sõitsime sada aastat vana raudteega linna kohale mäe otsa.   

 Ööbisime äärelinnas Vina del Maris. Kena linn.      

Ovalle oli selline koht, kus ööbisime aga midagi vaadata seal ei olnud.      

La Serena meeldis väga. Tagasitulles tegime seal veel kord peatuse ja käisime ATV-dega mererannas sõitmas.       

La Serenast sisemaale jääb Elqui org. Käisime Mamallucca observatooriumis Vicuna lähistel ja seal lähedal ka mingis veinimõisas. Sellest veinitehasest tulevad ka Lihavõttesaare kivikujude kujulised pisco pudeleid.    

Vicunas näeb ka veidra kujuga Torre Baueri torni, mille lasi ehitada kunagi sakslasest linnapea.       

Ööbisime Copiapos, kesklinn oli kena ja seda kanti võiks nimetada Atacama kõrbe alguseks.       

Caldera on väike kalasadama ja kalaturuga linnake. Seal lähedal käisime ookeaniääres mingis rahvuspargis, kus pesitsesid merelõvid.      

Pozo Almonte külas on  peidus kaljujoonistused ja puukirikud. Sinna läks päris põnev kitsas mägitee, kus sõites sain teada, et kitsal kuristikuäärsel teel teineteisest möödumisel peab autojuht alati hoidma kuristikupoolsesse serva, et täpselt ratase asukohta näha. Vasak või parempoolne liiklus pole hetkel oluline.      

Calama lähedal Chuquicamatas asub maailma suurim vasekaevandus, käigud ulatuvad kuni 670 meetri sügavusele maa-alla. Käisime seal maa-alusel ekskursil.      

Siis reisu peaeesmärk San Pedro ümbrus: Kuuorg, geisrid ja soolaväljad. Tegime tuuri Tšiili – Arg – Boliivia piiride ristumise kanti ja nägime mägistel külateedel hulga loomi: rebaseid, tsintsiljasi, alpakasi, kotkaid ja muid linde. 

Teel Iquiqesse, tänu Lonely Planet`i juhatusele, leidsime kuumaveeallikatega linna Pico. Ujusime kaljurahnude vahel ca 30 kraadises vees.     

Iquiqe oli vabakaubandustsoon, kus mõnedes angaarides/kaubamajades müüdi kaupa käibemaksuta. Sinna minnes vaadati linnapiiril üle me pagas ja konfiskeeriti kõik puuviljad. Ei teagi mispärast, kas oli mingi karantiin või lubamatu salakaup.   

Iquique on Atacama kõrbe kuivemaid paiku. Vihma sajab seal natuke keskmiselt ühel päeval aastas. Mõnel aastal ei saja. Käisime merereisul vaatamas merilõvisid ja pelikane ning loomaaias laamasid.      

Iquique ja Tacopilla vahelise mereäärse tee vaatepilt oli selline, et ühelpool olid suured laevad ebaloomulikult rannalähedal kuna seal on järsk Tšiili meresügavik ja teiselpool teeääres nii umbes poolekilomeetrine järsk kaljusein. Kena vaatepilt.   

Tagasi sõites peatusime Tacopillas, ei midagi erilist aga kena kesklinnaga. 

Vallenaris polnud vaadata midagi, lihtsalt ööbisime.      

21. mai nimeline tänav, nagu O`Higgins`gi, on olemas igas Tšiili kesklinnas ja keskväljaku nimi on alati Plaza de Armas.

Olime kunagi rendiautoga reisul Santiago – Arica – Santiago. Kõik need rannikuäärsed linnad on toredad ja ilusa arhitektuuriga ning vaatamist palju aga meie reisu peaeesmärk oli Calama kant ja selle lähistel San Pedro de Atacama, Valle de la Luna, suur soolajärv Salar de Atacama ja El Tatio geisrite väli. 

Soovitan neid ja toredat reisu.

Mõned aastad tagasi Korful olime esimese öö Kerkyras ja siis autoga ümber saare tiirutades valisime ööbimise ja rannasoleku koha Kerkyrast kümmekond kilomeetrit põhja pool Ipsoses. Valisime mingi hotelli, nime ei mäleta ja mis oli 100-200m kaugusel rannast. Hotelle oli rannalähedal mitmeid ja rand ise oli seal kiviklibune.  Enne ööbima jäämist ei olnud probleem selles rannas ka teeservas autot parkida ja kohe seal kõrval vees käia.

Kasutan neid kütuse hindade tabeleid juba ammu ja prindin neid vahetult enne reisu enamasti kaasa, et teada, kus riigis on bents kallim või odavam.  Need tabelid näitavad pigem hinna suhtelisust riikide vahel ja peab teadma, et kalleim kütuse hind on kiirtee ääres. Kiirteelt "sisemaale" tankima minnes läheb hind palju odavamaks ja suurte kaubanduskeskuste tanklates on ka hinnad reeglina palju madalamad nagu siin juba Aivart67 mainis.

Kas see kaljukünkal olev majakas näib olevat sama, mis 2002 aasta James Bondi filmist Skyfalls, mulle ta meenutab see väga seda. Aga film, mis Šotimaast tegite on hea.

Lp DrRock: Püüdsime ju siin kokku leppida, et pärast koma on sõna vahe ehk tühik:)

Ja siis vel üks kena koht, mis Lõuna – Poolas tahab vaatamist on Zakopane läheduses Chocholowa küla ümbrus. Suurimaks vaatamisväärsuseks on seal palkmajad ja Chocholowat võib pidada seal selliste palkmajade arhitektuuri keskuseks.

Ka sada aastat vanad majad näevad seal välja nagu just värsketest palkidest ehitatud ja seda sellepärast, et majade palke nühitakse ja puhastakse juba ammustest aegadest alates vähemalt korra aastas ja nende elanike kombekohaselt teevad seda tööd alati ja ainult naised. Chokolowas on ka maja, mida eksponeeritakse kui ühe puu palkidest ehitatud maja.

Pidev palkide puhastamine pidavat neile majadele hea enne olevat, aga vähemalt sama tähtis on ka ka puhas ja hoolitsetud välimus. Pestud majade palgid näevad välja nagu oleks need alles eile metsast värskelt võetud ja sellised pestud-puhastatud palkidest majad on seal igati au sees. 

Piirkonnas on küllalt maju, mille palgid on kaetud peitsiga ja puhastamist need enam ei vaja. Need on sellised pseudod aga on ka sellisid maju, mis sotsialismi ajal olid ehitatud tellistest, koledad, aga vähemalt tänavafassadi pool on hiljem ilu mõttes kaetud kenade pestud palkidega. Iga sealne majaomanik tahaks, et ta maja näeks välja puhastatud palkmajana. 

Selliseid algupäraseid värvimata, peitsimata ja ainult pestud ja puhastatud palkidega maju on just Chocholwas ja selle ümbruses palju ja see ongi sellekandi vaatamisväärsus.

Lõuna - Poolast veel:

Poola kõige ilusamaks ja maalilisemaks on nimetatud Zalipie küla, mis asub riigi lõunaosas Tarnowast paarkümmend km põhja pool. Lähenesime külale põhja poolt maantee nr 973 kaudu ja sealt tuli üle Vistula jõe sõita paar autot mahutava pisikese veevoolujõul töötava praamiga. Jõepraam on eraomandus, mingeid kellaaegu ei ole ja kui ülevedaja on vastaskaldal tukkuma jäänud, tuleb signaali anda.  

Kunagi 1920-ndatel aastatel tekkis Zalipie küla ühel majaperenaisel Felicjal soov oma elamine kaunimaks muuta ja ta maalis paberist väljalõigatud trafarettide abil hoonete ja tubade tahmanud seintele ja hiljem ka muudele kõikvõimalikele kohtadele taluhoovis ilusaid kirevaid lillelisi kujutisi. Felicija ei olnud seal külas sellise kunstiliigi algne looja aga küll selle innukas edendaja. Värvid olid tehtud looduslikust materjalist, tuhmusid kiiresti ja igal aastal tuli tehtu uuesti üle värvida. See ei seganud aasta aastalt värvitud pindade hulka järjest suurendada. Tema rõõmsast nägemusest said indu ka teised külaelanikud ja nii see värviline lilleline küla ajapikku tekkinud ongi.

Felicja talu on nüüd muuseum, kus võetakse vastu turiste, aidasaalis näidatakse videot talu ajaloost, igal täistunnil olid poola või inglise keelsed ekskurssioonid ja kogu kompleks on kui kena kirevavärviline pisike vabaõhumuuseum. Giididena olid ametis tema pereliikmed.

Viisa saamiseks ma broneerisin bookingu kaudu Kaliningradis hotelli, kus krediitkaardi andmeid ei nõuta, siis ei jää ilma ka bronni loobumistasust kui plaanid muutuvad ja piiril deklaratsiooni täitmise ajaks võiks vajadusel teha uue broneeringu. Juhtus aga et läks täppi ja reaalselt ka ööbisime seal. Tundus, et viisataotlemisel neid värke ka mingilmääral kontrollitakse. Kui piiripunktis selle kohta küsisin, öeldi et kontrollitud ja kõik korras. Võta nüüd kinni, mida see täpselt tähendas.

Et viisa saamiseks oli peatuse koht vaja märkida, siis sai selleks valitud Berlini hotell. Aga meeldis see, et kohalejõudes tuli hotelli poolt ettepanek linna vaatamiseks just kaardimaksega takso tellimiseks ja teha tuur linnapeal. Olime linnatripil taksoga vähemalt kaks tundi, sõitsime linna risti-põiki läbi, käisime vahepeal keskpargis poolekstunniks jalutamas ja maksma läks see meile viisteist euri, mis kolme euroga ületas juhi soovitu. Takso kasutamine linnaga tutvumiseks oli päris hea variant.                                                                  

Nidas saadetakse piiriputkast kõrvalmajja, kus vene - ja inglise keelsed näidised täidetuna laual. Täitmine ei peaks raske olema. Deklareerida, nagu teada sain, tuleb midagi, mis kaasavõetavast on üle kümnetuhande euro väärt ja blanketi kahes eksemplaris peab täitma piiripunktis jah vaid autojuht, ei keegi muu.

Läksime Nida kaudu Kaliningradi 16. juulil. Vene poolel oli ees 13 autot ja aega läks 3h10min. Piirikad ütlesid, et peamine põhjus on paljude reisijate piirideklaratsiooni täitmise aegluses ja oskamatuses. Vene numbritele oli oma järjekord, kuid piiriputkasi vaid üks ja see tegi järjekorra poole pikemaks.

Poolasse minnes Gronowos läks ka aega veidi alla kolme tunni.

Vene inimesed on vahel ikka uskumatult lahked. Kaheksakümnendatel kord teiselpool Leningradi Kirišis olles sattusime tänaval mingi pensionäripaariga juttu ajama. Kuuldes, et me oleme neljakesi Eestist ja et meil polegi veel õhtuks ööbimist vaadatud, anti meile seal samas tänaval koheselt aadress ja oma kolmetoalise korteri võtmed ning süüa paluti kõike, mida leiame. Mees sai naise käest veel parasjagu pragada, et ta polnud ülilahke meiega tänaval suheldes ja oma kodu meiega jagades.


Oli reede, nad olid just teel suvilasse ja pidid pühapäeval tagasi tulema. Võtmed paluti postkasti jätta. Värsket hapukurki aknalaualt suurest purgist paluti ka kindlasti proovida ja need kulusidki õhtul kangema kõrvale hästi ära. Prussakad muidugi olid ka aga kus neid venemaal poleks.

Hommikul jätsime pererahvale lauale tänukirja ja pudeli Vana Tallinnat, lasime võtmed postkasti ja mõtlesime, et kas Eestis annaks keegi tänaval kohatud juhuslikule võhivõõrale võtmed ja aadressi, arvan et mitte.

 

See ei olnud ainus selline juhus. Aasta hiljem Moskva lähistel juhtus midagi sarnast. Ainult et tutvus tekkis restoranis õhtust süües ja jälle anti võtmed ja aadress ning juhatati vabasse ühetoalisesse korterisse. Ja õeldi, et pange gaasipliit tasasele tulele ja samakas hakkab potist varsti ise tilkuma. Nii oligi. Võtmed panime hommikul jälle postkasti.

 

Selline suur usaldus ia omakasupüüdmatu lahkus tundub, et on paljudele venelastele omane.

Võibolla on selline meeldetuletus vajalik ja vist on olemas inimesi, kes selliseid jubedaid asju tahavadki oma silmaga näha, aga on ka selliseid, kes seda ei taha.  Osadele meeldib vaadata õudukaid, osadele mitte. Ma ei lähe reisule selleks, et näha mingite julmade tapmiste tagajärgi ja teada saada, et me, inimesed, oleme vahel olnud päris jubedad olevused.  Mulle piisab teadmisest, et need sündmused on kahjuks toimunud, kuid on ka teistsugune mõttelaad:)

Praegu on veel puhkuste alguste aeg ja Vahemere poole liikudes on suured ummikud kiirteedel tavalised. Kusagil alates 15. augustist on ummikud vastupidised st Itaaliast, Horvaatiast ja muudest riikidest Kesk-Euroopa poole liikudes, kui kõik tahavad korraga koju tagasi saada. Need vastupidised ummikud lõpevad umbes 25. augustil, sest sel kuupäeval algavad mitmetes riikides koolid ja puhkused on ka läbi.

Miks peaks keegi üldse tahtma nii jubedasse kohta minna.

Plaanin paari nädala pärast ka sinna kanti minna. Mõtlen praegu minna Pogranitsnõi piiripunkti kaudu Jurbakase lähedal, sest loodan et seal on liiklust vähem. 

Nida kaudu oleks ka huvitav minna aga eks näe, ühe neist kahest ma valin.


Kaheksakümnendate keskel juhtus nii, et mitte just päris omal tahtel olin mõnda aega seotud organiseeritud kuritegevusega.
Varem oli siin juttu kapsavargusest. Selline tegevus Nõukogude Liidu aegsel venemaal oli vist üsna tavaline. 

Kooli lõpus olin mõndaaega Kaliningradi oblastis sõjaväelaagris. Mingil hetkel saadeti meie rood, kus kõik tudengid, mõneks päevaks õppustele. Koos muu personaliga oli meid pikas autokolonnis kokku umbes kakssada inimhinge. Öösel pimedas jäeti kolonn põlluservas seisma, meid kamandati autodest välja, keelati kõva häälega rääkida, jagati laiali ämbrid, labidad ja kartulikotid ning paigutati kiirelt pisikeste gruppide kaupa vagudele. Veerandtunniga olid kotid täis, meie läinud ja kogu kambale mõne päeva kartulid olemas. Mõlemale poole kuriteopaika saadeti selleks ajaks ka valvurid. 
Veidi hiljem korrati sama kapsapõllul aga see käis juba kiiremini.

Väeosa juhtkond oli selle operatsiooni juba varakult ettevalmistanud ja minu meelest me varastasime seda kraami suhtsuures ulatuses, ettekavatsetult ja väga organiseeritult:)

Nõukogude ajal püüti paljut salastada ja eksitada. TPI sõjalise tundides oli üllatuseks, et koordinaatide X ja Y teljed olid sõdalaste kaartidel vastupidised matemaatikas õpituga. Ikka selleks, et vaenlast eksitada.


Kaheksakümnendate lõpus käisime autoga Krimmi reisul. Kusagil Kiievist lõunas sattusime piraka paisjärve äärde, mida kaardil ei olnud. Olime oma asukoha pärast pisut segaduses aga kohalikud ütlesid, et kuna seal on elektrijaam, siis riikliku saladuse hoidmise pärast pole seda kaartidele kantud.

Kord jälle kaheksakümnendate lõpuaastail sõitsime Kirišist Leningradi poole ja sinna läks autoatlases jämeda punase joonega tähistatud neljarealine esimese klassi maantee, mis aga varsti muutus kaherealiseks, siis kruusaseks, siis alles ehitatavaks liivaseks ja suure vaevaga saime haagissuvilaga seal ümberpööratud. Teed ehitav KAMAZ-i juht ütles, et seda maanteed pole kunagi olnudki, ning viimati olid sakslased need kes siit tankidega Leningradi alla läksid ja selle roomikujälgedega maha märkisid. Teed ennast hakati alles nüüd ehitama.
Kaardile märgitud tip-top maantee oli vist jälle vaenlase eksitamiseks mõeldud, igatahes meile tegid nad küll ära:)

Kui võrdlen omavahel vaid GPS seadmeid Garminit ja TomTomi, siis maanteedel sõiduks eelistan alati seda viimast. Looduses metsas või merel asukohta määrates on eelis Garminil. Nimelt Garmin paigutab sind koordinaatidega täpsesse paika looduses, TomTom aga lähima kaardil oleva sõidutee veerele. Tomiga võib metsas nii äraeksida, kalal käies võib aga Garminiga võrgupoid udusel merel meetri täpsusega ülesleida. Kui aga merel või metsas pole vajadust seadet kasutada, siis eelistan maanteedel liiklemiseks kindlalt TomTomi. 

Võimalusel Googlemaps vms tahvelarvutis on ka väga kasulik lisaabimees reisul, sest sealt näeb paremini suuremat marsruudi üldpilti ja ummikuid teel.

Kui suur see lähiümbrus on, kui kannatab, soovitaksin sajakuuekümne kilomeetri kaugusel Sovatas asuva Lacu Ursu ehk Karujärves ujumist. Järv tekkis 1875 aastal maavärina tagajärjest, on olenevalt aasataajast pikalt üle kolmekümne kraadi soe ja väga soolane. Surnumere järel soolasuselt vist teisel kohal, ujudes igatahes põhja ei vaju.

Autos ööbimistega alustasime kunagi meiegi ja nüüdseks on need pea olematud, kuid valmidus selleks on alati olemas. Reisime kahekesi ja juba kodust väljudes on auto tagaots magamistuba. Asjade jaoks on kast katusel. Telki enam aastaid kaasa ei võta, sest universaalkerega autos on ööbimine mugavam, kämpingutes, kus maja ei saa üürida, kasutame seda varianti. Autot valisin kunagi selle järgi, et tagaistmeid allalastes moodustuks sile põrandapind.

Aga et kämpingutes mugavam oleks, siis tekitasime universaali ülestõstetud lahtisele tagaluugile autopikenduseks telgikattest lahedalt suure elamise. See vajas veidi planeerimist ja mõtlemist ning katte alla mahuvad vajadusel ka laud ja toolid, lisaks saab ööseks kogu elamise telgikattelukuga sulgeda. Lihtne ja kiire püsti ja kokku panna. Ehk siis ühtse terviku moodustavad auto tagaosa pluss telgikate ja lahtise tagaluugi kõrguse tõttu mahub seal ka enamvähem püsti seisma.

 

Mitmeid kordi käidud, eelistan samuti ka Ostrava - Zilina - Klagenfurti marsruuti. Aga et mitmeid kordi, siis vahel kaldun kõrvale, et huvitavam oleks.