Tundub, et päris pikalt ei olnud mõni eestlane Seišellide reisikogemust jaganud, seega otsustasime seda teha. Külastasime Seišelle 2016 juuni lõpus juuli alguses, kokku 10 ööd. Reisi panime kokku ise. Lennupiletid ostsime läbi Ethiad Airways-i (Helsinki-Berlin-Abu Dhabi-Mahe), kuid Helsinki-Berliin-Abu Dhabi liinil teenindas Air Berlin, mida soovitaksime vältida, sest jalaruumi oli väga vähe ja 6,5 tunnine lend seal kilukarbis ei olnud just kõige meeldivam. Ööbimised ja kohapealse transfeeri võtsime läbi Seyvilla http://en.seyvillas.com/ mis tegelikult vahendab aga kohalikku reisibürood Creole (http://www.creoletravelservices.com/), seega oleks mõistlik mitte vahendajat kasutada ja üritada otse Creole käest ööbimisi ja transfeere bookida. Meil aga puudus varasemalt info selle kohta, et vahendatakse Creolet ning ööbimised olid läbi Seyvilla odavamad kui Bookingus või Agodas. Soovituslik oleks transfeerid ette ära bookida, sest taksosõit on kallis ning bussijuhid ei tea peast ööbimiskohti, seega ei pruugi omal käel õigesse kohta kohale jõuda. Ööbimist mitte ette bookida, ei olegi võimalik, sest vastasel korral ei lasta sind lennujaamast edasi kui sa ööbimiste vouchereid ja tagasilennupileteid ette ei näita. Telkimine on Seišellidel keelatud. Kui maandusime Mahel võttis meid lennujaamas vastu Creole esindaja, kes suunas edasi transfeerile, mis viis meid sadamasse, kust sõitsime esimesse sihtkohta La Digue saarele. Igas asukohas ootas meid Creole esindaja ja transfeer laevalt ööbimiskohta ja tagasi. Olgu kiirelt ette ära öeldud, et elu Seišellidel on umbes 3x kallim kui Eestis aga eks see ole seda väärt ka :)

Kokku külastasime reisil olles kolme saart:

1.   La Digue – täielik paradiisisaar, elanikke alla 1000, tundub nagu viibiksid postkaardil. Kaunid inimtühjad rannad ja supper loodus. La Diguele otsustasime minna kõige esimesena, kuna asus kõige kaugemal. Sõit 450 kohalise katamaraaniga kestis Mahelt sinna sinna u 1,15 h. Saar on tegelikult aga nii väikene (3x5km), et autosid on seal paar tükki ja liiklemine toimub jala või jalgrattaga. Valitud ööbimispaigaks oli Elje Villa (facebookist leitav ja ööbimist saab otse neile kirjutades ka bookida). Tegemist oli villaga, kus oli kokku 3 magamistuba ja ühiskasutuses kööginurk ning elutuba. 10 € inimene on võimalik juurde tellida hommikusööki.  Villa on 2016 aastal avatud, väga ilus, suurte vannitubadega, puhas ja omanikud on äärmiselt abivalmid, seega soovitame soojalt. Umbes 7€ eest päevas pakutakse rattarenti nii Elje villast kui ka „linnast“. Mõistlik oleks rentida ratas, sest rannad ei ole asustuse läheduses ja jala kõndimiseks on maa liiga pikk (või mitte liiga pikk, aga ebamõistlik ajakulu), kuna saar on mägine (PS! soovituslik oleks töötavate käikudega ratas). Rannad saarel ei asu enamasti hotellide või muude ööbimist pakkuvate kohtade vahetus läheduses. Kõikides randades ei ole ujumine lubatud (loe “soovituslik”), sest lained on väga suured ja hoovused väga tugevad, kuid sellegi poolest on need imeilusad, sobivad päevitamiseks ja kuni säärteni vees suplemiseks. La Digue on ideaalne paik täielikuks lõõgastumiseks ja puhkamiseks, sest peale rannas käimise ja loodusradadel matkamise paljut muud teha ei ole. Ööelu saarel puudub, on 1 kohalik baar kus aeg-ajalt mängib mõni kohalik pillimees. Saarel on üks suurem toidupood (muidugi ei räägi me Selverist, vaid pigem sellisest külapoe stiilis kauplusest) ja paar väiksemat, valik oli aga üsnagi hea, seega self-cateringis ööbimine ja ise toidu valmistamine ei ole problemaatiline. Väljas söömine on pigem kallis, õhtusöökide hinnad on baaris on kuskil alates 16€ ja restoranis alates 30€ inimene, pina colada maksis näiteks 15€. Üsna popid olid saarel ka erinevad take-awayd, kust ostsid nii kohalikud kui ka turistid. Sealsed hinnad olid oluliselt odavamad ja valik üsnagi lai –  pakuti nii kohalikku kreooli toitu (karri, mereannid) kui ka meile tavapärasemaid fish&chips, pastad, pitsad, burgerid. Näiteks pitsa hind take-aways jäi kuskil 12-15 euro kanti ja sellest sai 2 inimest isegi söönuks. La Digue oli kindlasti meie lemmik: piltilusad rannad, mis on lihtsasti kättesaadavad (rattasõidu kaugusel), väga rahulik ja turvaline keskkond, viisakad ja abivalmid inimesed. Samuti ei olnud kordagi muret, mis on üsna levinud näiteks Aasias, et keegi tahaks su asju ära varastada, seega võis ujuma minnes oma asjad rahulikult kaldale jätta.
   

2.   Praslin – edasi läksime Praslini saarele, sõit sinna kestis katamaraaniga 15 minutit. Võrreldes La Diguega oli seal tunduvalt rohkem liiklust, väga palju autosid. Turistidel oli võimalik ringi liikuda ka taksodega, rentida auto (~50 € päev) või kohaliku bussiga. Taksohinnad on jällegi üsnagi kallid (iga sõit olenemata vahemaast alates 10€, keskmiselt 20€). Bussiga liigelda oli samas üsnagi lihtne ja väga odav (1 inimese pilet u 0,4 € senti) aga keeruliseks tegi olukorra, et kunagi ei teadnud millal buss tuleb. Bussid tulid ja läksid nii nagu jumal juhatas, graafikud puudusid. Kohalike jutu järgi pidi vähemasti u iga 30 minuti tagant buss tulema (kuid see ei olnud reegel). Bussiga sai sõita lähemale rannale ja siis sealt edasi läbi džungli matkata. Praslin on jala käimiseks kindlasti liiga suur, seega tuleks ringi liikumiseks kasutada mingit mootorsõidukit. Sel ajal kui meie seal käisime, oli saare edela külg hoovustest mõjutatud ja rannad olid vetikaid ja adru täis, seega jäi üle külastada saare teisel poolel asuvaid randu. 2 kõige ilusamat randa, mida kindlasti soovitati külastada olid Anze Lazio ja teine Anse Georgette, mis asub ühe 5* hotelli territooriumil ja sinna saamiseks on vaja eelnevalt oma ööbimiskohal või siis kohalikul reisiesindajal bookida endale sinna aega. Enamasti piisab kui 1 päev ette teavitada. Rannas kohtas päeva jooksul küll mõningaid inimesi, kuid siiski olid nad privaatsed. Võrreldes La Diguega meeldis Praslin meile kindlasti vähem, asustus oli liiga tihe, rannad liiga kaugel ja kui seal oli 2 parimat randa, siis La Diguel oli iga randa selline nagu Praslini 2 parimat. Praslinil ööbisime hiinlaste poolt peetavas self-cateringis nimega Hide Away villa, mida ei saa väga soovitada. See asub küll rannast üle tee, kuid tegemist ei ole päevitamiseks ja ujumiseks sobiliku rannaga, samuti asub see üsna kaugel nendest randadest kus siis võiks päevitada ja ujuda. Läheduses ei asunud ka ühtegi korraliku poodi, seega toit tuli hankida linnast, mis oli umbes 10 minutilise bussisõidu kaugusel. Toidupoe näitena võib tuua, et kolme hommiku (võileivad) ja õhtusöök kahele inimesele läks poest ostes maksma ~60 eurot.
   

3.   Mahe – viimaseks kaheks ööks läksime peasaarele Mahele, Praslinilt sõitsime sinna 1h. Ööbimispaigaks valisime Beau Valloonis asuva Drivers Lodge (edelas oli taaskord vetikad hoovuste tõttu, seega vältisime seda piirkonda). Kuna ööbimiskohas puudus kööginurk, siis otsustasime võtta mõlemal hommikul hommikusöögid, mis osutusid aga naljanumbriteks. Juba eelnevalt mainitud 10 eurot 1 inimese eest saime 2 röstsaia (1 moosiga ja teine võiga), 1 minibanaani ja 1 tassi kohvi. Seega ei saa vähemasti sealt hommikusöögi tellimist soovitada. Muidu oli tuba kena, puhas, suure vannitoaga ja merevaatega ning põhirannast umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Saarel me rohkem ringi ei trippinud, sest väidetavalt oligi Beau Vallon kõige ilusam rand, kuid ka kõige populaarsem (ehk siis pigem natukene ülerahvastatud), kuid sobis väga hästi ujumiseks ja ühtlasi pakuti seal erinevaid veelõbustusi. Ranna ääres pakkusid hommikust õhtuni toitlustust tänavatoitlustajad, kust saab jällegi nii erinevat kreooli toitu kui ka meile tuttavamaid roogasid. Hinnad on võrdlemisi odavad, näiteks kookose-kalakarri riisi ja salatiga maksis kuskil 7 eurot. Söögid olid väga maitsvad ning portsjonid suured.
   

Seišelle külastades tuleks kindlasti arvestada vihmavõimalusega. Juuni ja juuli kuud on küll kõige vihmavaesemad, kuid siiski tähendab see seda, et iga päev sajab natukene vihma. Enamasti sadas meie sealviibimise ajal öösel või varahommikul. Vihma ei pea aga kartma, see on soe ja möödub enamasti kiiresti ning ei sega kuidagi rannas viibimist. Saartel puudub tänavavalgustus, seega kui kell 18 päike loojub on väljas kottpime ja ringi liigutakse taskulampidega, seega siinkohal soovitame tugevalt võtta kaasa taskulambi ja tegelikult ei oleks ka helkur halb mõte. Kuna varakult läheb pimedaks, siis algab päev Seychellidel ka vara (office hours on keskmiselt 8.00-17.00), seega pikk pikutamine hommikul ei ole mõistlik, sest muidu lihtsalt soovitud salaranda kohale ei jõua. Puudub ka nö riide ja jalanõude kaubandus (vähemasti Praslinil ja La Diguel). Mõne üksiku bikiinipaar võib saialeti vahelt ehk isegi leida. Isegi suveniirikauplused ei ole just tihedalt esinev nähtus. Kui külastada Seišelle suvekuudel (juuni-juuli-august), siis tuleks arvestada sellega, et tuule tõttu on lainetus suur, seega saarte vahel liiklemine ei ole just kõige meeldivam kogemus, eriti neile kes jäävad kergesti merehaigeks. Mahelt Praslinile on võimalik lennata aga ka lennukiga, mis ei olnud oluliselt kallim kui laevapilet. Kohalikud ütlevad, et parim aega sinna reisimiseks on aprill-mai, siis pidid ilmad olema kõige kuumemad, veetemperatuur kõige kõrgem ning tuulevaiksem. Rannas või kus iganes näete võib julgelt alla visata/puu otsast alla tuua ja puhastada kookospähkleid, mis sobivad nii joomiseks kui ka söömiseks. Kes ise mässata ei viitsi, siis saab kuskil 7 euri eest ka osta juba puhastatud kookost. Kraanivesi väidetavalt on piisavalt puhas ja sobib ja joomiseks, kuid ise ostsime ikkagi joogivett poest. Vähemasti sai aga südamerahus hambaid pesta ja duši all käia, ilma et oleks pidanud kõhuhaigusi kartma. Kohalikud räägivad kreooli, prantsuse ja inglise keelt. Internet (nii kaabliga kui ka wifi) enamikes kohtades puudub, seega kui on soov netti kasutada, siis on võimalik osta kõnekaart internetiga, näiteks 1gb neti kasutusega kaardi hinnaks oli 21 eurot. Meie ostsime teenusepakkuja Cable and Wireless kaardi, kelle leviala peaks olema Seišellide parim.

Klipp reisist: https://www.youtube.com/watch?v=lYMVcd-7vT0&feature=youtu.be