Singapurist, Balist ja Nyepi day-st

Värskelt tulnuna mõned mõtted: 1. Balile minnes kipuvad ootused olema liig kõrged 2. Singapuris veedetud päevade järgselt pole õige minna Balile, pigem ikka vastupidi.

Saabusime Balile 11.03.13 hilisõhtul ehk siis kohalikul Vana aasta õhtul. Arvan, et tavapäevadel suunatakse saabujad kusagile mujale, meid võeti vastu mingis vanas ajast-arust ilma kondekata ruumikeses (tagasilennul nägin, et Bali lennujaam muidu igati kobe). Ilmselt oli maja mujalt juba pimedaks tehtud. Nimelt kohalike uskumuse kohaselt deemonite kartuses kustutatakse sel õhtul ja Uusaasta 1. päeval tuled, jäetakse pahadele vaimudele mulje, et saar on asustamata, et neil poleks sinna asja. Samal põhjusel ei tohi Nyepi dayl ehk Uusaastal ka mere randa minna ega hotelli territooriumilt väljuda. Takso otsingul sattusin päris troostitusse ja räpasesse nurgatagusesse, vist läksin ähmiga vales suunas. Taksoga istusime vast 40 min ummikus, aga saime seeläbi osa nende suurest rongkäigust. Mehed tassisid suurtel bambusalustel hiiglaslikke 3m kõrguseid kurjade vaimude kujusid. Osa meestest nüpeldas kisa-kära saatel tõrvikute valguses kujude ees ja kõrval maapinda ja kujusid endid. Ikka selleks, et vaimud eemale hoiaksid. Sel õhtul toimuvad ka kukkede verised võitlused, ikka viimse veretilgani. Kaotaja on ohvrianniks deemonitele. Hotelliks meil igati korralik 4* Sanur Beach-i hotell rikkaliku hommikusöögiga. Väga mõistliku hinnaga, 8 öö eest 270 eurot. Ilmselt ka selle piirkonna parima rannateenindusega. Olin eelnevalt Sanuri kohta vaid negatiivset lugenud, nüüd ootas meid aga ees ilus, puhas rand heleda liivaga, vesi just nii helesinine nagu olema peab. Jah, hommikul kell 6 tõesti vette ei saanud, sest mõõn oli, aga mõne tunni pärast oli jälle kõik nagu peab. Õhtul ja hommikul lahe vaadata, kuidas kalamehed siis kuni km kaugusel – seal oli lainemurdja – rinnuni vees enne pimedat käsitsi või siis kahvalaadse riistaga mereande taga ajasid. Aga kala on seal maitsev, oi kui maitsev! Ja kuna meid rahuldas meie isiklik helesinine laguun, siis – ei mingeid Gilisid. Ka templeid näpuotsaga, selles leitsakus on minusugusel juba suva, kas neid torne 2 või 22.

Singapur. Tegin just nii, nagu keegi tark siin kunagi soovitas, et õige tunde saamiseks peab ööbima Marina Sand Bay-s. Niikaua kiibitsed bookingut, kuni ta oma ahvatlustega viib su sinnamaale, et ajadki küüned taha - 2 ööd Marina Sand Bays-s, 3. torni 35.korrusel. Muuseas, kõigil tubadel on rõdukastides ka lilled, need on küll tegelikult õitsvad väänkasvud, mida voolikute süsteemidaga kastetakse...Aknast avanev vaade merele ja meie ees laiuvale juulis 2012 avatud Super Tree 101 hektarilisele pargile oli midagi enamat kui miljonivaade! Raske on kirjeldada nii seda superhotelli kui vertikaalset aeda. Kolmele sambale toetuv Noa laev - peab olema ikka inimfantaasiat selle kõige väljamõtlemiseks!! Pargi servas 2 kookonikujulist kasvuhoonet. Aias või õigemini pargis on 18 kuni 50 m kõrgust nn. betoonpuud, mille küljed on kaetud „peenraga“, mis haljendab, õitseb, lõhnab, sillerdab õhtupimeduses värvidemängus. Hotelli pargipoolses küljes korraldatakse ka muusika-valgusetendusi, millesse on kaasatud ka need superpuud jne. Igaviku bassein hotelli 57.korrusel oli muljetavaldavam öises tuledemängus kõrghoonete taustal, hommikul jättis kuidagi unise ja liiga „koduse“ mulje. Pimeduses tundus ta ka suurem ja suursugusem, hommikused unised kunded hommikumantlites olid teine reaalsus kui õhtune melu. Õhtune toitlustamine sellises hiidmonstrumis on omaette ooper. Peab ette registreeruma. No ja kui näiteks Skybar-is öeldakse, et toitu hakkab saama alates kella 22-st, siis masside soovide rahuldamine võib venida… ei-tea-kuhu… Chocolate buffee-sse saime küll koha, aga loobusime oma bronnist, seast olime õhtuks pärast Sentosa saart juba väga läbi…Jah, Sentosal möödus täispäev. Cable car-iga sinna, hiiglaslik veealune maailm, Merlioni kuju külastamine – ja imelisse randa ei jõudnudki, nägime vaid buss nr.1 aknast, et vaat peatus nr.2 on see imeline kohakene….Ja siis veel 1 ööpäev Hiinalinnas, ringkäik Raffles-i, Orchard-i pk – ja ausalt – poodide jaoks polnud aegagi. Ainsaks toidupoeks, kust sai kodustele nännigi ostetud, jäi käik Senotsalt tulles sadama kaubakeskusesse. No oli alles õllel hind – 26 Sing taala ehk umb 13 eurot…. Aga singapurlased mulle meeldisid! Lihtsad, vaiksed, tagasihoidlikud, viisakad. Plätudes, ilmetutes tsärgikestes. Väga palju piltilusaid piitspeeni pisikesi naisolevusi. Metroos enamus rahvast ninapidi a-pad-ides. Keegi naistest-neidudest ei kanna ehteid. Ei ühtegi beibet. Ja samas on neil väga ilus näonahk ning terved naljakalt turritavad ronkmustad juuksed, mida ma nii kangesti puudutada oleks tahtnud… Metroosse pääsemiseks ostad enne pileti, „valideerid“ selle ka väljudes. Vajadusel maksad juurde, enne välja ei saa. Mitte nii nagu mõnes Euroopa suurlinnas, kus kõnnid, ühekordne pilet taskus ja vaatad, mitu päeva sul õnneks läheb…
Singapur on superpuhas, roheline, tema tunnussõnaks ongi puhtuse lõhn. jne.

Need olid minu emotsioonid. Singapuri tahaks küll veel!