novelle

Reisisell, liitus Tripiga 9 aastat tagasi. Tahab minna:
0 meeldimist
11 postitust / 14 kommentaari
9 (1.4%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Selline väike sait on mulle mitmelgi korral reisidel abiks olnud:
http://www.toandfromtheairport.com/

Info ei ole küll alati 100% täpne, võid ju isegi arvata, kui tihti võib bussigraafik või rongiplaan kuskil suvalises riigis muutuda, aga kasulik leht sellegipoolest. Eriti umbkaudsete hindade koha pealt.

Head reisi!
Mul sama tee endal ka detsembris ees :)

Sa uurisid busside kohta ja mul tuli kohe meelde, kuidas ma Mehhikos reisides ühe ja sama probleemiga kogu aeg maadlesin. Pikad bussisõidud on tüütud juba iseenesest, eriti veel, kui nad kestavad üle 7-8 tunni. Tuli välja, et Mehhiko mägine maastik ja teede järjepidev kurvitamine tekitas mul suuri probleeme ka pideva iiveldusega. Minu esimene bussireis Mexico Cityst Oaxacasse oli täielik õudusunenägu, ma hoidsin hinge kinni, et ma jumala pärast oksele ei hakkaks. Iga järgneva bussisõiduga sain ma natukene juba targemaks ja lõpuks ma isegi kirjutasin oma reisiblogis väikese kirjelduse sellest, kuidas mul õnnestus see pidev iiveldustunne seljatada. Kirjutan seal ka natukene bussiliiklusest üldse, kui huvi lugeda, siis: http://sshiksa.blogspot.com/2009/04/tale-of-transportation.html

Head reisi!

Mul puudub isiklik kogemus Finnairiga Taisse lendamisel, aga olen Finnairiga lennanud nii Hiinasse (9 tundi) kui Indiasse (7 tundi) ja need lennukid olid küll hoopis teine klass. Ma istun alati akna all ja kui ma saan wc-sse minna ilma, et teised peaksid püsti tõusma, siis on asi juba väga ok. Aga jah, SmartLynx lennuk on täiesti sobimatu sellise vahemaaga reiside jaoks, aga eks sealt tuleb ka kokkuhoid ja soodsamad piletid reisijale. Win some, lose some.

Cholchan Resort Pattaya, Naklua

Lisan siia paar sõna Cholchan Resort kohta, seda hotelli pakub Tez Tours oma pakketides, äkki kellelgil on huvi.

Asub umbes 10km Pattaya linnas põhja pool, väga vaikses piirkonnas, kuigi kiirtee ääres. Hea koht inimestele, kes soovivad rahulikku hotelli puhkust basseini ümber, hotelli kõrval on kohe ka rand, kuigi see pidi olema olenevalt aastaajast natsa ligase põhjaga. Rahulik koht on see tõesti, seal peatuvad peamiselt keskealised paarid ja lastega pered, mingit läbi ma seal 11 päeva jooksul ei märganud. Tube koristatakse iga päev, tase hea.
Ega seal piirkonnas midagi eriti jalutada ei ole, peamiselt kohalikele mõeldud poekesed ja asutused.

Hommikusöök on suht suur buffee: toast, pannkoogid, puuviljad, salatimaterjal, saab lasta omletti teha või muna praadida (seda viimast nad eriti teha ei oska), kuumad toidud nagu naljakad pastad, vorstikesed, kartul, peekon jne. Mahl, tee ja kohv hinna sees. Toidu kvaliteet keskpärane, samuti nagu üks eestlane ei oska hästi teha nt Tai toite, ei oska nemad seal eriti teha lääne toite. Pasta Carbonara on selline paks bešamelli kastmes pudru, täitsa maitsev tegelt, aga muidugi mitte Pasta Carbonara jne.

Pattayasse jõudmiseks on kõige mugavam kasutada hotelli enda transfeer-busse. Infolauas peab enne aja kinni panema, sh ka tagasituleku aja. Edasi-tagasi üks inimene on 60 bahti. Bussid liiguvad iga kahe tunni tagant, alates kella 10 hommikul, kuni kella 23 õhtul. Tagasi tulemiseks saab alati ka takso võtta, kas siis metered-taxi või tuk-tuk lahtise auto. Metered-taxi pidi kallim olema, mitusada bahti vähemalt. Tuk-tukkide puhul soodsam diil, mis meie välja suutsime pinnida oli 100 bahti, kuigi alguses pakuvad kohe 300 jne. Hotelli lähedal seisavad ka paar tuk-tuki ootel, aga ma kujutan ette, et nemad 100 bahti eest ennast ei liigutaks. Hotell ise on natsa liiga kaugel Pattayast, et maanteele välja minnes lihtsalt taksot leiaks.

Hotelli restoran on natsa kallis, eriti joogikaart, ja ausalt öeldes mitte eriti maitsev ka. Me isegi tellisime endale Pattayast take-out sööki hotelli, kuigi see on rangelt keelatud. Maitsevad nuudlid ja sushi toodi kohe hotelli juurde ära, läksime ise vastu ja pärast sõime hotelli pargis murul.

Pesuteenus on umbes skaalas 30 krooni/riietusese, samas isiklik kogemus läks natsa halvasti - nad pesid mu teksapükse nii valesti, et need tõmbusid umbes 3 numbrit väiksemaks, seega rikutud.

Tagantjärele vaadates ei valiks seda hotelli enam. Tahtsime midagi rahulikku, aga see oli liiga rahulik. Järgmine kord võtaks midagi natsa elulisemad piirkonnas, aga kui sa näiteks tahad peamiselt basseini ääres peesitada või meres ujuda, siis on see väga sobilik koht.
Infoks veel niipalju, et kohale jõudes check-ini tehes nõutakse 2000 bahti key deposit raha, krediitikaardiga maksta ei saanud.

SmartLynx ja lend Taisse (korraldaja Tez Tours)

Sai just tuldud tagasi Taist, sinnalend oli mingi 13 tundi, tagasi 15 kanti, täpselt ei mäletagi. Ma pean ütlema, et ma olen elus väga palju lennanud ja igasuguseid vahemaid, aga nii jubedat kilukarpi, kui see SmartLynxi lennuk oli annab ikka otsida. Ma olen 173 cm pikk ja mul olid põlved ikka kogu aeg eesoleva istme vastas, eriti kui naaber selle veel magamisasendisse laskis. Ma ei kujuta ettegi, kuidas pikemad mehed seal vastu pidasid, sest ega eriti vaba ruumi neid eesoleva istme alla ka sirutada ei ole. Minu reisikaaslase iste sattus olema nii õnnetu, et tema oma alla ei käinudki. Tal oli ikka väga raske 13-15 tundi seal tikksirge seljaga istuda. Muide, tundub, et täpselt samad kohad, mis sulle Tallinnas check-inis määrati, saad ka tagasitulles, sõltumata millal sa lennujaama check-ini jõuad.
Lõppkokkuvõttes, väga kitsas, väga väike, igatpidi päris jube lennuk. Anti ka süüa, aga enamus, mis pakuti oli ikka päris vastik külm pläga. Soovitan oma snäkke kaasa võtta, mingeid pähkleid või šokolaadi, ja kindlasti ka pudeli vett.

Cabin crew oli naljanumber omaette, ma ei ole nii vihaste nägudega teenindajad veel kunagi näinud. Omaette mõtlesin, et see on vist see Cabin Crew Hell, kuhu ainult pahad teenindajad satuvad. Anyway, meil tekkis tagasiteel isegi konflikt, sest põrand oli mingit sodi täis (eelmiste reisijate poolt jäänud) ja kui üks mees palus stjuuardessil see ära puhastada, väga viisakalt muide, siis see tips hakkas vene keeles karjuma ja ütles, et see on reisijate enda probleem. See illustreeris cabin crew üldist suhtumist väga täpselt.

Minnes oli üks tankimise vahepeatus Tashkentis ja tagasitulles - üks Delhis ja teine jälle Tashkentis. Natuke irooniliselt muigama ajas see korralduslik pool: minu teada ei tohi lennukit tankida, kui inimesed sees istuvad, Kui midagi juhtub, siis põlevad kõik elusalt. Delhi peatuses inimesi välja ei lastudki, paluti ainult turvavööd lahti teha (et kiiremini jooksma saada õnnetuse korral), Tashkentis viidi meid jaamahoonesse, kus sai siis wc-s käia ja niisama jalgu sirutada. Lõppkokkuvõttes mängib SmartLynx kerget trips-traps-trulli reisijate turvalisusega. Tagasiteel Delhis istudes levis kiiresti info, et eelmise lennu ajal oldi jäädud Delhisse 6-ks tunniks peatuma, ilma et seletusi või mõistlikke põhjendusi oleks toodud. Meie Delhi peatus venis 2 tunniseks, kuid kõigil olid juba närvid püsti, et kas tõesti me peame 6 tundi kohapeal umbses lennukis istuma?

Lennukis oli päris soe, padi on olemas ja fliistekk ka, kõrvaklappe anti ainult tagasitulles. Lubatud "meelelahutuslik filmiprogramm" oli täiesti puudu. Mina oma naiivsuses kujutasin ette, et nagu tavaliselt pikkade reiside puhul - eesolevate istmete tagaseinas on ekraanid, kust siis ise saad endale midagi valida, HAHA! Lennukis on paar laest väljakäivat ekraani, aga kuna need kordagi ei avanenud, siis jäi ka filmiprogramm, mis oleks kindlasti olnud väga kvaliteetne :), olemata. Nii, et kui soovite meelelahutust, siis mp3-mängija ja raamatud-ajakirjad võtke kindlasti kaasa.

Nagu keegi juba varem ütles, igalt poolt oli tunda, et kulusid hoitakse kokku. Mina maksin oma 11 päevase Tai reisi eest koos hotelliga 11 tuhat krooni, seega olin valmis teatavateks kiiksudeks, mis odava hinnaga paratamatult kaasnevad, aga samas ise mõtlesin, et need kes maksid 20+ tuhat istuvad täpselt selles samas kilulennukis ja ei ole üldse vist rahul. Kohati kippus ka paar reisijate-seltskonda liialt tarbitud alkoholist agressiivseks või lihtsalt lärmakaks muutuma, cabin crew ei viitsinud nende taltsutamisega absoluutselt tegeleda, see jäi ümberkaudsete inimeste enda hooleks. Seega, kõrvaklapid on täiesti kohustuslikud, et joobunud inimeste jauramisest hoolimata magada saaks.

Lõppsõnaks, klaustrofoobilised ja pikad-paksud inimesed peaks parem Finnairiga Taisse lendama, tuleb tunduvalt meeldivam lend. Ülejäänud - valmistage ennast vaimselt ette, siis ei ole ka pettumisi.

Läksin siin vahepeal paariks kuuks üksi reisima ja tänaseks olen otsaga ka tagasi Marokosse jõudnud. Keda huvitab lugeda, kuidas läheb ühe 26-aastase naise elu Marrakechis hetkel, siis: http://sshiksa.blogspot.com/

Maroko kohta käivad postitused algavad maikuu lõpust.
Postitan tekste juurde, kuidas aega ja võimalust on.

http://sshiksa.blogspot.com/

Lisan siia oma reisiblogi lingi, kuigi reis alles kestab. Algus oli 28. veebruar ja loodetavasti veab eelarvega 4-5 kuud ikka valja.

Vaike nimekiri tanaseks juba labitud riikidest, millest ma kas juba olen blogis kirjutanud voi siis suuremal voi vahemal maaral plaanin lahitulevikus fotografeeritud postitusi lisada:

Mehhiko
Kuuba
Iirimaa
Inglismaa (sh Wales)
Maroko (hetkel olen)
..

Vaike plaan on peale Marokos reisimist kas poorduda tagasi Mehhikosse voi lennata kuhugi Aasiasse. Eks naeb :)

NB! Ma vaga vabandan, et kasutan numbreid ja y-tahte tapitahtede asemel, aga kohalik Maroko klaviatuur ei ole toesti vaga Eesti-meelne. Kui moni lahke trip.ee admin viitsiks need asendada sobivate tahtede vastu, oleksin vaga tanulik!

Kusjuures, meie seltskonnal oli passide postiga saatmisega probleeme:

Nimelt jäid meie 4 passi postis kadunuks. Saatsime küll passid Helsinkisse tähitud kirjaga, aga India saatkond ei saanud neid peaaegu kuu aja jooksul kätte ja Eesti Post oskas vaid suud maigutada ja meile korrutada, et nende arvutisüsteem näitab, et nemad on paki reaalselt välja saatnud. Kujutate isegi ette, kui närvis me kõik olime, eriti kuna üks hetk oli vähem, kui nädal veel reisini jäänud ja ikka veel ei olnud meie passid Helsingisse kohale jõudnud. Mul oli India saatkond juba telefonis kiirvalimise peal ja olin sealsete daamidega lõpuks ka sinatamise peal, kuna helistasin iga päev 5 korda. Lõpuks, kui nad siis mulle ise helistasid, et just hetk tagasi saabusid teie passid, siis ma kaapisin neile ise laevaga Helsinkisse järgi, et mitte riskida järjekordset müstilist postikadu tagasiteel. Helsinkis saatkonna-maja otsides jõudsin veel mõelda, et mis siis, kui nad annavad mulle kätte ainult minu passi ja teiste kohta ütlevad, et omanikud peavad ise järgi tulema. Vot see oleks küll ikka hea laks olnud! Õnneks oli neil suhteliselt suva kellele nad need passid annavad, nad isegi ei tahtnud minu teisi dokumente näha, lihtsalt vuristasin passiomanike nimed ette ja sain passid kätte :).

Peamiselt kasutan Tamron 28-75mm f/2,8 ja lainurgana Tokina 12-24mm, f/4.
Kere on Canon 30D.

Ma olen vist ainult paar korda raha andnud pildi tegemise eest. Ja siia ka ainult sellepärast, et ma tahtsin anda või oli eelnevalt kokku lepitud. Nii ikka ei lähe, et keegi hüppab sulle kaamera ette, naeratab ja poseerib ning siis nõuab raha. Aga kui sa ikka teed mõnest lapsest umbes 30 fotot järjest, erineva nurga alt jne ja ta hästi malbelt sulle naeratab, siis tekib küll tunne, et tahad talle heameelt teha ja laps on pärast selle 1-2 dirhami üle väga õnnelik. Eelmisel reisil oli mul isegi olukord, kus ma tahtsin teha pilti ühest vanemast mehest turul, kes hoidis käes linde. Tema tahtis raha saada, 2 dirhamit, mis oli minu jaoks täiesti ok, seega hakkasin pildistama. Kui tuli aeg raha maksta ja ma hakkasin taskust münte otsima, astusid kaks kohalikku meest minu kaitseks välja, et ei ole sul siin vaja maksta midagi ja läksid hoopis tülli minu "modelliga", et see niimoodi raha nõudis. Ma ei teadnud, kuidas reageerida, olin väga positiivselt üllatunud. Veel tükk aega oli nende kisklemist seal tänava peal kuulda, kui ma edasi kõndisin.

  • Kusjuures pildid neist on ka minu galeriis, Fezi osa all. Linnuga mees kollaka seina taustal on minu "modell" ja need kaks meest üksteist kallistamas ja musitamas on minu kaitsjad :).

--

Tavaliselt pööravad inimesed rohkem tähelepanu kõige suurema kaameraga pildistajale. Edevamad poseerivad rohkem, pildistajatelt küsitakse rohkem raha jne. Mul on küll väga silmatorkav tehnika ja saan ka palju tähelepanu, aga ei saa öelda, et raha nõudmine probleem oleks. Võib-olla ma lihtsalt ei dramatiseeri seda üle, peaaegu alati ütlen ei, kas siis naeratusega või ilma ja kõnnin edasi vms. Keegi pole mulle veel kiviga järele visanud, kuigi vahel kuuleb naljakaid kommentaare. Vahel aitab see, et näitad väljatulnud fotot kaamera LCD ekraani pealt, paljud on siis nii rahul, et unustavad äragi oma algse nõudmise. Lapsed küsivad vahetevahel raha, aga nad teevad seda pigem selle mõttega, et noh, äkki näkkab. Nad ei ahista, natsa jooksevad järgi, aga kui ikka ei anta, siis kandub tähelepanu varsti mujale. Mõned korrad on ka noorukid või täiskasvanud mehed küsinud, kerjused muidugi ka, samuti müügimehed oma putkades.

Üks nõuanne oleks küll: ära kasuta välku. Ja seda tegelikult mitmel põhjusel. Mitte ainult ei ole seebikarp-kaamera puhul välguga pildistamine suhteliselt mõttetu, seda nii päevasel ajal (kuna valgust on nagunii juba piisavalt ja see välk selle kvaliteeti kuidagi ei paranda) kui ka pimedas (see väike välgusähvatus ei suuda nagunii tervet öist linnavaadet vms valgustada), vaid samuti võid sa hoopis vastupidise tulemuse saada. Tüüpiline on see, et välk pigem peegeldub mõnelt klaaspinnalt vastu ja rikub terve pildi ära. Või siis näiteks siseruumides pildistades on tulemus tihti täiesti plass: taust on must ja esiplaanil olev objekt liiga hele ja kahemõõtmeline. Samuti viskab välk vahel modelli näkku sinakat tooni ja tulemus on kohati liiga kahvatu või pigem laipa meenutav; või siis peegeldub näonahk kõvasti välguvalgust tagasi ja jääb mulje, et oled eriti higine.
Aga välguta pildistamisel on ka teine väga oluline väärtus, mis seostub ka antud teemaga - sa oled tunduvalt märkamatum, kui sa klõpsid vaikselt pilte teha kuskil tänava ääres, kui et lajatad välguga ja paratamatult inimesed märkavad sind, Isegi need, kes muidu ehk olid lihtsalt oma igapäevategemistesse nii süvenenud, et ei pannud sinu pildistamist tähelegi.
Minu arust peaks iga oma reisifotodest hooliv inimene kasvõi nii palju vaevuma enne reisi oma kaamerat näppima, et näha, kust välku saab vajadusel maha keerata. Muidu on lõpuks kõik reisifotode iluvead täpselt samasugused - välguga ülevalgustatud kahvatute nägudega inimesed või pilti rikkuv kaadrisse tagasipeegeldunud välgusähvatus.

Marrakechis peatusime tuttava juures.

Essaouiras peatusime mõlemal korral ühes väga muhedas väikeses majutusasutuses nimega "Dar Afram" (The House of Afram). Seda peavad pooleldi austraallastest isa ja poeg, väga lahedad tüübid. Koht ise on selline armas bed & breakfasti moodi maja Essa medinas, väga chill ja turvaline kant. Majas ongi vist kokku ainult 7-8 tuba, seega hästi kodune ja hubane. Tõesti soovitan, öö maksab kuskil 350-450 dirhami kanti (hommikusöögiga, 2-ne tuba), mis ei ole väga odav, kindlasti leiab odavaimaid kohti, üldse ei kahtlegi. Eks oleneb täpselt, mis tuba ja millal külastad, aga minu jaoks teevad selle koha lahedaks just tõsiselt chillid inimesed ja hubane keskkond. Selline tunne, et sattusid kellegi juurde koju, a la seintel on isa enda maalitud amatöörteosed jne. Minu arust see koht saigi alguse sellest, et kuna isa Abdul on muusik, siis nende majas käis palju külalisi ning info levis, et kui lähed Essaouirasse, siis mine kindlasti Abduli ja Tariku juurde ja nii ta on läinud.. Ühendust saab Tarikuga (poeg) aadressil tazzatarik(ÄT)hotmail.com.

  • Pilte "Dar Afram"-ist , Tarikust ning Abdulist leiab minu fotogaleriist, Essaouira osa juurest.

    Fezis ööbisime ühe eestlanna majas. See on kohalikus stiilis kujundatud riad, mitte eurohotell. Suur ja avar maja, tube on vist 4-5, kui ma ei eksi. Hästi privaatne ja rahulik koht, kindlasti mitte basseini või baariga hotell. Fez iseenesest on väga rahulik koht, seega minu arust on väga sobilik, et ka ööbimiskoht on sama atmosfääriga. Maja ise on tõesti väga ilus ja mina olen mõlemal korral sellega väga rahule jäänud. Asub kohe medina ääres, mis peaks seiklushimulistele väga sobima. Samas, natsa kaugel uuemast linnaosast, seega, kui peamiselt shoppata ja kohvitada on plaanis, siis vist mitte kõige parem asukoht. See riad ei ole ehk nii maakoduselt hubane, nagu "Dar Afram" Essaouiras, pigem on see koht rohkem väljapeetum ja kindlasti väga kunstipärane ning stiilne. Sellist traditsioonilist käsitöö-siseviimistlust, nagu seal, ikka nii lihtsalt ei näe, kui sind just keegi heal järjel kohalik enda juurde külla ei kutsu.
    Kontakti saab eestlasest omanikuga aadressil: margit(ÄT)medina.ee.

  • Pildid sellest riadist on kohe minu galerii alguses.

    Lõppkokkuvõttes, minu jaoks on olnud need eelnevalt kirjeldatud ööbimiskohad väga oluliselt baasiks reisielamuste kujunemisel. Ma tean, et väga paljud inimesed ei hooli, kus nad ööbivad ja "ega ma sinna magama ei lähe" on väga asjakohane märkus. Mul endalgi on olnud reise, kus olen eelistanud odavaid majutuskohti ja rohkem väljaspool hotelli oma aega sisustanud. Eks see oleneb ka reisi tüübist. Minu Maroko reisid on olnud 100% lõõgastumiseks, rahulik chill, mitte ringitormamine. Ja oli ikka väga hea tunne kuumal suvepäeval vahepeal varjuda Fezi riadi jahedate seinte vahele, diivanitel lösutada ja niisama lobiseda. Või Essaouiras süüa õhtust koos teiste külastajate ja Tariku ning Abduliga, kõik koos ümber suure aurava koduse Tajine'i. Mul on paar tuttavat, kes on samuti Marokos käinud ja erinevatel põhjustel ööbisid nemad kas siis väga odavates kohtades või euroopalikes hotellides ning kuulates nende muljeid, tekkis mul kohe tunne, et tegin absoluutselt õige otsuse, kui eelistasin pigem kohaliku omapäraga kohti odavatele youth hostelitele.

Käisin vahepeal jälle Marokos (oktoobri lõpus), lisasin ka hulga uusi pilte, muuhulgas ka Meknese ja Sidi Kaouki fotod.

Eks nende vetsudega ole, kuidas näkkab. Üldiselt minu jaoks toimis reegel, et mida turistilikum koht, siis seda suurema tõenäosusega on ka WC pott olemas. Ja kui ei olegi, siis turistidele suunatud kohad on siiski hulga puhtamad, kui kohalikud.

Tänud positiivse tagasiside eest!

Minu jaoks ongi tegelikult kõige huvitavam ja olulisem reiside juures kohalike inimeste pildistamine. Üks viis on tegelikult minna inimese juurde ja otse küsida, et kas ma tohin teid pildistada vms. Aga samas, niiviisi saab sellised viisakad naeratusfotod jne. Mina olen enda jaoks avastanud, et kõige paremaid tulemusi annab mõõdukas nahaalsus :).

Ma ei roni kindlasti kellelegi kaameraga nina alla, aga ma eelistan teha pildi enne ja siis vastavalt vajadusele edasi käituda - kõige kindlam variant on lihtne naeratus (kui näiteks on keelebarjäär) või siis väike vestlus. Siirad komplimendid aitavad alati, igas inimeses on midagi, mida saab rõhutada või välja tuua. Kasvõi näiteks, et sul on tõesti lahe müts vms, ei pea labaselt kohe imeilusaid silmi kiitma :). Enamik inimesi ei ole tegelt vastu, kui nendest pilti tehakse, seda enam, kui seda ei tehta ahistaval moel. Ma küsin tihti ka inimestelt nende e-maili aadresse ja saadan neile hiljem fotosid.

Maroko puhul oli kõige huvitavam see, et lapsed üldiselt said pahaseks, kui neist pilti tehti. Piisas, kui ma juba kaamera välja võtsin, kui kohe hakkas sagin pihta. Sealkandis levib uskumus, et koos pildistamisega kaob ka su hing jne, sellest legendist on erinevaid vorme. Samas mehed, va. eakam generatsioon, olid kohe valmis poseerima iga kell ja igas kohas. Naiste puhul mulle tundus, et nad isegi ei oleks nii vastu pildi peale jääma, aga käitusmisreeglid keelavad või mõistavad seda hukka. Keegi minu peale pahaseks ei saanud, aga oli näha, et nad tunnevad ennast ebamugavalt ja siis tekib endal ka tunne, et selle pildi saamine ei ole teise inimese ahistamist väärt. See pildiseeria seal Marrakechi pargis, kus kaks noort kudrutasid ja mis lõppes politsei tulekuga, selle tegin ma tõesti salaja. Muidu ei oleks saanud pooltki nii loomulikke pilte, samuti poleks mul aimugi, mis seisukoha Maroko politsei minu pildistamise suhtes võtaks.

Üldiselt, ma arvan, et kui ise käitud austavalt teiste inimeste suhtes, siis ei teki ka probleeme. Muidugi on ka vastupidiseid olukordi, kus näiteks mõni turist tunneb ennast puudutatuna, et ta sulle kogemata kaadrisse jäi ja tuleb ülbitsema. Siis ma tavaliselt ütlen, et see on vaba maa ja ringi liikudes on ta juba teadlikult võtnud endale riski, et ta võib kuskil ka pildi peale jääda.