Hääletamine on vabadus ja võimalus. Pole olemas paremat tunnet maailmas, kui kevadel esimeste soojade päikesekiirte paistel tee ääres seista ja tuul vaikselt puhumas, hääletada. Erinevad inimesed ja tõekspidamised, killuke uusi teadmisi. Olen hääletanud 16 aastat(Eestis, Euroopas), selle aja kestel olen näinud nii kurbi, õnnelikke, kui ka pettunud inimesi, nad võtavad hääletaja peale vabatahtlikult. Nad räägivad oma muredest ja rõõmudest ning tihti oskab võõras inimene head nõu anda või lihtsalt aitab kuulamisestki. Hääletaja läheb tee äärde vabatahtlikult ja samuti vabatahtlikult tegutseb ka autojuht, kes selle inimese peale võtab. Parim mälestus: teen hommikul silmad lahti, ma ei tea, mis kell on või kuupäev, ma pole juba mitu kuud peeglit kätte võtnud. söön hommikut palmi all ja avan Kreeka kaardi, valin kohanime, mida olen ajaloo tunnis kuulnud või siis panen sõrme suvaliselt kaardile. Täna ma hääletan sinna. see on elu, kulgen ajas, silmad säravad...
Ma ei lähe kunagi hääletama, kui mu sisetunne ytleb mulle, et täna ei ole minu päev(arvatavasti see ongi mu päästnud halbadest juhtumitest, sest neid ei ole olnud)...
olen huvitatud Hispaaniasse õppima minemisest ja sooviksin teada, mida sa selle jaoks tegid ning millised pabereid on vaja, minu msn on muidu ihaldus@hotmail.com