Viimased kommentaarid

Kohapeal saad taotleda ainult Dhaka lennujaamas ja seda ka vaid 15 päevaks. Muudel puhkudel peab eeltööd tegema. Ägedat reisi!

Pearl S. Buck, Hea maa, Eesti Raamat 2007, või inglise keeles Jung Chang, Wild Swans. Pärast viimase läbilugemist mõistsin kohapeal Hiinas paljusid asju paremini.

Meie ostsime kaardi Dhakast ;) tõsi, maandusime ka reisi alguses seal. Küsisime tänaval lihtsalt esimeselt vastutulijalt, et kust saab, ja ta viis meid käe kõrval väikesesse kirjastusse.
Mulle ka Banglas meeldis. Võib-olla on asi selles, et seal kohe üldse nö lääne turiste pole ja inimesed elavad oma lihtsat elu. Meelde jäi kuskilt hüüdlause " tule, enne kui turistid seda teevad"
Nõus, et sobilik mugavuste suhtes vähenõudlikule seljakotiinimestele.
Meie tuur sai alguse Dhakast, kus kohtusime ainult kõige sõbralikemate ja samas ka kõige uudishimulikemate inimestega, jätkus kagusse Cox Bazaari maailma pikimale rannale, kus kerkivad juba ka tärnidega hotellid ja ühes rannabaaris on internet :), tormiohu tõttu jäi tegemata tripp kagutipus olevale saarele. Ilmselt kõige sürrim rannakogemus üldse, kohalikud turistid jalutavad mööda randa edasi-tagasi, naisterahvad seejuures üleni kaetult, sageli kontsakingades ja peenete käekottidega. Ujumas käisid ainult päris kohalikud lapsed või siis moodsamad noormehed või 3 välismaalast. tütarlapsena ise solidaarsusest ennast ka lahti ei riietanud, aga kiusatusele lainetesse heita lõpuni vastu panna ei suutnud, mis sest et maani seelikus :) see-eest aitasin tublisti väikestel poistel mõõnaajal meritähti otsida.
Tripi lõpetasime edelas Sundarbani metsade vahel paadituuril bengali tiigrit otsimas ja seejärel külabussiga India piirile (viimassed paar kilomeetrit jalgratta taga vankril).
Reisi plaanides peaks uurima eelnevalt ilmaolusid, arvestama võib-olla ka malaariaohuga (endal õnnestus ilma tabletita haigeks mitte jääda, kuigi sääski metsikult maiustamas oli. vedas ilmselt), olema valmis pidevaks tähelepanuks (katsuma ei tulda, aga poole meetri pealt avali sui lihtsalt sind vaatav 20-pealine seltskond või rikshade ummik on tavaline) ja põhjamaa inimesena arvestama ka sellega, et alkoholi ei müüda (samas toimib "taksoõlle süsteem", hotellis pakutakse sosistades võimalust kalli raha eest sulle õlut hankida).
Siiraste inimeste maa. Loodetavasti muutub nende elu kunagi kergemaks.
.
.
.
Trip.ee lisas enamiku suuri algustähti!

mina olen ka! saame kokku, suhtlen nii vaeste kui rikastega :) saame kokku, veedame aega

viisade kohta: Nepaali viisa saab piirilt, kuid võimalik ka Lhasas vormistada (saatkond hästi imelikel kellaaegadel avatud) ja Kathmandus pole ka muud, kui India saatkonda jalutada.

lhasast saab väga kergelt sokutada end mõne dzhiibi peale, mis toimetavad kohalikke (ja meelsasti ka turiste) kathmandusse. autojuhid kogunevad Nepaali saatkonna juures. lihtsalt (ilmselt küll pisut kallimalt) saab sama asja organiseerida reisibüroode kaudu, kus härrad-prouad ka inglise keelt oskavad. see 2päevane tripp autos oli raudselt kogu 6-kuise Hiina reisi kõrghetki. Talvel-kevadel võib olla probleemiks, et tee on laviinide tõttu kinni, siis peate kahjuks lendama selle otsa. Meie sõitsime 9.-10. märtsil, väidetavalt oli siis tee esimesi päevi lahti kühveldatud. enne piiri on karm laskumine mööda mäe külgi. see läbi laviinide kuristiku serval ukerdamine oli päris terav elamus. autod on neil korralikud, kordagi teel hätta ei jäänud.

meie sõitsime rongiga tiibetisse 2kesi. Luba, mille hankisime Pekingist mingist reisibüroost, näitas, et meie 2kesi olimegi üks grupp. Kohtasime ka poolakast üheinimesegruppi :) seda nö luba mitte keegi näha ei tahtnud hiljem, aga ilmselt on parem, kui see on olemas ja ei kontrollitud, kui et kontrollitakse ja seda pole.