luarvik

Rändur, liitus Tripiga 11 aastat tagasi. Tahab minna:
0 meeldimist
3 postitust / 55 kommentaari
18 (2.8%) külastatud sihtkohta:
Viimased kommentaarid

Üks tuttav ületanud kiirust Riiast tulles. Politsei pidanud kinni. Tuttav ulatanud autodokumendid, autodokumentide vahel oli sularaha (eurod, kroonid, dollarid, latid). Üleandmisel tekkinud väikene arusaamatus (eks tuttaval käed ikka värisenud ka natukene) ja paberid, sh sularaha lennanud tee peale laiali. Üks politseinik viskunud kõhuli dokumentide peale ja teinud kätega ujumisliigutusi, et ringilendlevaid rahatähti paremini püüda, teine politseinik jooksnud tee peal ringi ja ajanud raha taga. Kolme peale saanud dokumendid ja raha kokku korjatud. Politseinikud jätnud mõned rahatähed sujuvalt endale ja nii mindudki laiali.

Seoses töölähetustega on olnud au päris mitmes hotellis viibida.

  1. Draakon. Hea asukoht (pea Raekoja platsil), võrdlemisi ruumikad toad. Miinuseks asjaolu, et sügisel ja talvel, kui hotellis vähem rahvast, tuleb öösel laekudes ukse taga kella kõlistada ja unise näoga adminni oodata. Mõningate tubade helikindlus ei ole parimate killast - sai kord kaasa elatud soomlastest abielupaari tülile ja sellele järgnenud tormilisele leppimisele.
  2. London. Kahekohaline tuba on paras ühele. Ilmselt parima hommikusöögiga hotell Tartus. Teenindus kiire, viks ja viisakas. Hea asukoht.
  3. Dorpat. Broneeritud toas ootas meeldiv üllatus kortsunud voodilinade ja öökapikesele unustatud pooliku prae näol. Ilmselt oli koristajal pisike bankett olnud. Muidu tore kohake, aga keskusest kaugel. Lisahüved (spa).
  4. Pallas. Mittemidagiütlev, pretensioonitu kohake. Kõik, mida ulualuselt ootad, on olemas. Suvel muudab meele mõruks see, et aknad ei avane ja konditsioneeri võib ainult unes näha.
  5. Barclay. Kergelt kulunud, ühe korra sai oldud, enam ei lähe. Neid auke voodilinades ei andesta ükski teenindajalt poetatud naeratus.

Loe, Daniel Vaarik kirjutab oma hiljutisest kogemusest samas vallas päris kenasti - www.memokraat.ee

Korrigeerin: 1000,00 - 2500,00 + km. Dokumentide kokkuajamiseks ja mantrana korrutamiseks - lend jäi hiljaks, kandsin kahju, andke raha - ei ole seda advokaati 24/7 kätt hoidma vaja. Mõni paber siin-seal võib-olla. Aga noh, kõik on inimeses ja tema asjaajamisoskuses kinni.

Kultuuri- ja ajaloo nautimiseks on Kyoto ning selle ümbrus tõenäoliselt parim. Nepal Trekking'i poolt näidatud ajakava tundub optimaalne.

Mul on õige õrn kahtlus, et selle juhtumi puhul ei ole mõtet Tarbijakaitseametit asjasse pühendada. NB! Täpseid asjaolusid teadmata järeldan teemaalgataja postitusest seda, et tegemist oli mingil üritustel osalejate vahel välja loositud boonusega, so tegemist ei ole tarbija/teenuse pakkuja suhtega klassikalises mõistes.

Hääletamata jätmine on loomulikult probleemiks ja selle ümber on palju jahvatatud, mida see tähendab, kui osalusprotsent jääb liiga madalaks. Samas on ka neid, kes ütlevad, et valimata jätmine on samuti valik. Kuidagi kedagi kohustada... no ma ei tea. See aeg, kus inimesi külade kaupa veoautokastis valimisjaoskonda sõidutati, on ehk möödas. 100% valimisosalus on utoopia.
Selleks, et see % oleks tulevikus pisutki kõrgem ja valik kaalutletud, on tõenäoliselt palju ära teha olemasolevatel ja tulevastel lapsevanematel, kodanikuõpetuse tundides jne.

Tõepoolest - kõik on kinni selles, mida konkreetne selts lubab. Tip on väga kenasti kirjutanud - loe ja võrdle.
Täiendan veel Tipi soovitust tüüptingimuste hoolika lugemise osas veel sellega, et kui millestki aru ei saa, küsi (parem kirjalikult taasesitatavas vormis - siis on, millega vaidluse korral lehvitada, suulist juttu/telefonijuttu ei ole olemas) selgitust, mida ühe või teise klausli all mõeldakse. Kindlustuses töötavad tuttavad juristid ei ole eriti varjanud, et seltsi eesmärk on siiski alati kindlustusjuhtumi saabumisel otsida vigu ning hoiduda kahju hüvitamisest. Nii et 9 korda loe ja alles siis vali kindlustuskaitset pakkuv selts ning kirjuta alla.

Jah, on. On igasuguseid pirukaärisid ja kohvikutes on ka hommikumenüü täiesti olemas. Eks see maksumus oleneb sellest, kui suure söömaga Sa oled, mina sain vähemaga, kui 15 EUR hakkama (tee + omlett + saiakesed).

Autorendiga on nii, et Eestis välja antud load kõlbavad sel juhul küll, kui riiki sisenetakse turistiviisaga. Uued load tuleb teha juhul, kui isik jääb Dubaisse mingiks ajaks alaliselt elama/töötama.
Dubai on valdavalt üks suur ehitusplats ja linnaturismi on seal kindlasti mõnusam viljeleda, kui linn valmis on, samas leidsin mina endale seal nädalakeseks muid aktiviteete peale ostlemise küll. Väga mõnus oli ja vähema ajaga polekski tegelikult välja tulnud.
Ettepanek natukene rahulikumalt võtta on asjakohane. Kui olete pigem linnaturistid, siis lennake Dubaisse, rentige auto ja tehke väljasõite. Kui tahate pigem loodust ja pisut traditsioonilisemat lähenemist, siis lennake Dubaisse, rentige auto ja sõitke edasi Omaani.
Reisibüroost oleks mõistlik abi otsida viisade jms osas küll, on vähem peavalu.
Ja veel: viisa osas ei tohiks idee poolest probleemi tekkida, kui naine reisib meesterahvast saatjaga.

Ussicke, palun vabandust, kui minu mõtteavaldus Sind solvas, tegelikult ma ei oleks pidanud minema isiklikuks:)
Üks asi on see, kui teenusepakkuja korraldab juba selgeks vaieldud reisi, teine asi on teekond selle reisi paika panemiseni.

Olen nõus Lulu mõttekäiguga. Minu jaoks näiteks on olemas head raamatud (so raamatud, mis mulle meeldivad või pärast põgusat sissevaatamist võiksid meeldida) ja halvad raamatud (so raamatud, mis mulle ei meeldi ja pärast põgusat sissevaatamist tõenäoliselt ei meeldi). Kui hea raamat on "kahtlaselt" odav, ei saa minul midagi selle vastu olla ja poodi ma seda ei jäta ning hea raamatu eest ei ole kahju rohkem raha välja käia. Mis on odav ja mis kallis, see on ka suhteline ning sõltub konkreetse inimese rahakoti paksusest ja väärtushinnangutest (valmisolekust siis raamatute peale kulutada).
"Normaalne" raamatuhind on suhteline. Kuna hea sõber tegeleb kirjastamisega, olen pidanud aeg-ajalt kaasa elama tema ponnistustele masu tingimustes. Raamatu hind kujuneb nagu ikka - kulu + tulu. Kuna raamatute ostmine on aasta-aastalt vähenenud, ei julge kirjastajad enam välja lasta suuri tiraaže (erandid on nt hästimüüvad elulood). Mida väiksem tiraaž, seda suurem on väljaandmise kulu. Sealt siis väidetavalt kõrged hinnad. Kui raamat eelduslikult müüb, on kasumiosa suurem jne. Tavaline äri ühesõnaga, samas on kuulu järgi ainult mõned üksikud kirjastused omadega plussis.

Ussicke vaata nüüd selle jutu juurde, et klass otsustab... kui arutelul keegi (kelle jaoks pere võimaluste juures on välisreis sama enesestmõistetav kui hommikune hambapesu) hõikab välja, et: "Davai, sõidaks Hollandisse," siis selles vanuses ei ole lihtsalt mõeldav, et sa hõikad klassikaaslaste ees ettepanekule vastu midagi sellist, et sul ei ole selleks raha.
Ja veel: Eesti ei ole populaarne ja Soome ning Läti on labased valikud.
Vii ennast uue põlvkonna mõtteviisiga kurssi. Juba 11-aastased pätakadki kujundavad ja töötlevad arvestataval tasandil arvutis lõdva randmega pildifaile, räägivad sellest, et Eestis on nõme elada ning tuleb ennast võimalikult vara vahetusõpilaseks sebida (ikka Austraaliasse või Jaapanisse) ja et nende klassis on üks imelik, kes pole kordagi välisreisil käinud.

Zeniidiga on saanud klõpsida küll, aga ilmselt olen jah minetanud oskused paberile pilte teha... Aga Teie ärge sellest fotoaparaadist küll nii kõva häälega siin foorumis seletage. See on tõeliselt hinnaline kraam! Kuigi trip.ee-s on valdavalt ausad inimesed, ei tea kunagi, millal hunt lambanahas ringi hiilib. Hetkel on see kena mälestusese ja teate - kunagi pärijad rõõmustavad ning tassivad selle saamise ootuses voodiääreie üksteise võidu järjest rammusamat leent!

Ma tänan armsa ja ilmselgelt omakasupüüdmatu pakkumise eest. Saan hea hinna ka Sinu abita.

Mu noor sõber!

1) Meil ei olnud lõpuekskursiooni. 9-nda klassi lõpetamise puhul oli klassiõhtu. Pigistasime oma higistes kätes just Eestisse müügile jõudnud siniseid longeropurke ja tundsime end pärast nende tühjendamist maailma valitsejatena. Pärast liikusime ühtse mesilassülemina Vallikääru, kus tegid öödiskot Margus Turu ja Allan Roosileht. Oli väga pinev ja meeleolukas õhtu, mida kokkutulekutel meenutatakse siiani. Loo moraal - selleks, et klassikaaslastega lahedalt aega veeta, ei pea kusagile piiri taha raiuma. Kui on soov kusagile minna, siis miks Nuustaku ei kõlba?
2) Lõpuekskursiooni mõte on siiski see, et KÕIK saaks tulla - liide "lõpu" viitab sellele, et tegemist on tõenäoliselt ühega viimastest koosviibimistest teatud ringi inimestega (ja nii see paraku ka on, kõiki klassikaaslasi sa ei pruugi enam paljude aastate jooksul trehvata - usu nüüd, mida vanainimene räägib). Ehk - kas oled kindel, et KÕIK teie klassi inimesed saavad endale piiriülest meelelahutust lubada (jah, ka see poiss või tüdruk, keda aeg-ajalt noritakse seetõttu, et ta käib juba teist nädalat sama kampsuniga ning tal ei ole Vansi jalatseid)?
3) Iga reisi puhul tuleks alustada eelarvest. Sinu postituses on ära toodud mõiste "odav", mis on suhteline. Ühe lapsevanema jaoks on odav 1000.- kroonine reis, teise jaoks 10 000.- kroonine reis. Seega: alustada ei tuleks küsimusepüstitusega trip.ee foorumis vaid lastevanemate koosolekust, selgitamaks välja rahalised piirid, mille raames tegutseda - julgen siinkohal Sulle tagasihoidlikult meenutada, et just lapsevanemad on need, kes selle reisi kinni maksavad. Olles aeg-ajalt kaasatud oma varateismelise sugulase hingeellu, tean paraku ka seda, et ettekujutus rahaasjadest võib noorel inimesel vaatamata uljusele ja südameheadusele olla natukene vildakas. Meenutan Sulle ka seda, et papa-mamma jaoks ei tähenda lõpuekskursioon üksnes bussireisi/lennupileti kinnimaksmist. Lisaks tuleb anda ka taskuraha.
4) Olge ettevõtlikud ja otsige ka ise finantseerimisallikaid (korraldage mingi kodus ebavajalikuks muutunud riiete/pudi-padi komisjonimüük jms). Teenitud raha suunake nn "ühiskassasse". Iseasi, kui suure summa te kokku saate, kuid idee on sümpaatne ja minul lapsevanemana oleks sellise algatuse üle ainult hea meel.
5) Kui kõik saavad endale välisreisi lubada, siis ka mina soovitaksin Poolat või Ungarit - tegemist on lähedalasuvate ja väga mõnusate maadega, kus hinnatase ei kraabi liialt taskut.

Tead, võis olla küll üks, aga täpsusta üle. Kõige adekvaatsema vastuse saad, kui saadad sarnase sisuga järelepärimine Austraalia saatkonna AKJEO-sse (Austraaliasse Kohale Jõudnud Eestlaste Osakond).

Mul jäi oma etteastest puudu see, et tegelikult on ka minul üpris kahju massturismi röögatust levikust. Nt Tai populaarsed turismipiirkonnad on üsna trööstitud: peale maalilise looduse on pildil veel 101 + N lõbusõidulaeva, hunnik prahti, müügikioskid ja paksud praadivad-röökivad valged (suhtarv rannaliival 1 m2 kohta 4-5 ühikut). Ja siis tullakse tõepoolest tagasi ja õhatakse - nagu uudiseüllitaja õigesti viitas – „hiisssand, kui fantast-super loodus seal on!” Kuigi endal oli pilk stabiilselt kinni odavas kokteilis, cucci kellades või kohalikes õrnema soo esindajates. Aga noh fakt on see, et taolist tõugu turiste on rohkem ning nende järgi see elukorraldus sätitakse.

Kulla Tripp, lükkan nüüd õlaga kapiukse lahti: tegelikult mul ei ole vaja uut fotoaparaati pildistamiseks, otsin ilusat aksessuaari, mis sobiks minu matkaselli outfitiga. Kui Prada teeks peegelkaameraid, ei esineks ma foorumis selliste rumalate küsimustega. Mul ei ole kunagi olnud soovi pildistamise alal edasi areneda. Soovitus kaamera laenata on küll hea, kuid keegi ei laena mulle enam midagi: nimelt ma kipun asju katki tegema ja pärast esitan laenaja vastu nõude moraalse kahju hüvitamises. Ikka selle pärast, et nad mulle kergestipuruneva asja laenasid. Tavaliselt ma võidan.

Norsu, Sa võtsid mul tähed klaviatuurilt. Sarnased mõtted tabasid mindki. Nõustun täielikult esimese lõiguga ja ei pea vajalikuks selles sisalduvat teises sõnastuses korrata.
Sellesinatse maailma elukorraldust iseloomustab paljuski areng, dünaamika. Staatilisi nähtusi on vähe, lihtsalt mõni asi areneb kiiremini, teine aeglasemalt. Eesti on samuti arenenud ja muutunud. Kindlasti rõõmustaks paljud turistid, kui eestlased istuks siiani muldpõrandal pikkuse järjekorras reas ja viskaks sooja saamiseks taluõues hargiga s***a - mõtle, kui autentne, kui ehe! Ma mõtlen terve Eesti kui üks suur Rocca al Mare vabaõhumuuseum! Või kui vanalinnas lendaks siiani solk kõrges kaares munakividele. Või kui siiani istuks iga nurga taga kivist Lenin jne. Lisaks on soov rikastuda on vägagi inimlik - kes meist ei tahaks saada miljonäriks. Asjaolu, et vietnamlased tahavad sarnaselt eestlastele (soomlastele, nigeerlastele jpt) ka hästi elada, ei ole neile ette heidetav. Ja paraku-paraku elavad nad kohas, mida ülejäänud maailm peab turismipotentsiaaliga kohaks. Loogiline, et kohalikud üritavad seda rahaks vahetada.
Sajad rätsepatöökojad... hmmm... kas ei räägita mitte turumajanduse ABC midagi nõudlusest ja pakkumisest. Mina näiteks ei külasta keldripoode, igapäevase leiva ulatab mulle supermarketi müüja. Ometi on keldripoed olemas. Järelikult on kusagil inimesed, kes neid külastavad.
Seda juttu võiks pikalt jätkata.
Mõnus, et selline diskussioonialge on tekkimas.

Paraku-paraku on võrdlemisi oluline kriteerium tegelikult kaal. Hind - pole plaanis Eestist soetada (siin teeks eeltöö) kusagil 15-20 vahel võiks olla. See .com link on asjalik, tänud.
Mingisugune Nikon on ühel tuttaval, seda nässerdasin, ei tundunud äge ja seda just kasutusmugavuse poolest (tegelikult olen ma muidugi lihtsalt Canoniga harjunud).

Oih, aih, praegu tahaks karjatada, et käed eemale vabast teemast! No tegelikult ma siia mugavledes sestap kirjutasingi, et loeks konkreetseid soovitusi/arvamusi/vastuseid, selle asemel et mööda foorumit ringi aeleda ja olulist ebaolulisest eraldada.