Viimased kommentaarid

Indias müüakse peamiselt Bullet Enfieldi ja Hiina rattaid. Sellise saastaga vaevalt Euroopani välja sõidad. Hiinakaga võib olla veel aga Bullet vajab remonti iga 100 km järel ja teine ratas peaks varuosadeks kaasas olema. Arvestades, et tee kulgeb suures osas mööda mägist maastiku oleks mõistlik sellist asja teha rattaga, mis on sõitmiseks mõeldud, ehk siis ratas tuleks siit kaasa võtta. Tuleks ilmselt ka odavam. Indias toodetakse ka mingit KTM versioone aga ma ei usu, et need odavad on ja hiljem siin tüübikinnituse saamine võib peavalu olla. Meil ikkagi EU standartid.

Idee ise on suurepärane, internet sedalaadseid sõidublogisid ja kirjeldusi täis. ADV Riders, Horison Unlimited ja muu. Guugeldades jätkub lugemist pooleks aastaks. Aga pole sellise loo peale sattunud, kus Bulletiga Indiast kaugemale minnakse. Indias võib sellega sõita, seal on igas külas keevitus ja mingi bulleti remont olemas.

Kodumaa poolelt "Ühel teljel ümber maailma", tõsi, nemad sõitsid Indiast Afrikasse aga mida vahet, enamik riike, mida läbida vaja, on samad. Teine võimalus on tulla läbi Kesk Aasia kui Afganistan liiga kole koht ei tundu. Viisamajandus nende maadega on muidugi jupp jamamist aga mitte võimatu ettevõtmine.

to:kolekaak,
ma arvan, et lihtsaim viis selle kohta teavet saada on internetis guugeldamine. Pärast uue tee valmimist on liiklus Jakutsk Magadani vahel päris tihe. Liigutakse nii Ameerikast Magadani, et seejärel läbi Siberi liikuda ja loomulikult ka vastupidi. Ma ei viitsi otsima hakata aga, kuskilt on nagu meelde jäänud, et SanFarntsisko ja Magadani vahel on pidev kaubavedu.
Guugel annab "shiping from magadan" 7490000 vastet.
Kindlasti tasuks venelaste 4x4 foorumeid lugeda, sealt saab tegelikult parima info nii teede kui olude kohta, lisaks on venelased ka sellistes kohtades käinud kuhu ükski välismaalane eales ei satu. Ma arvan, et küllap Tshukotkalgi. Nad ronivad oma masinatel kõik päräpõrgud läbi. Teine rahvas, kes palju Venemaal müttavad on poolakad, ka nende foorumid võib läbi kammida. Aga veelgi lihtsam oleks Magadani sadamasse telefonikõne teha ja otse küsida, millal laevad käivad ja palju maksab.

Kuna ma ise olen nii laisk inimene, et ei viitsi tehnikat remontida või või muidu elu keeruliseks ajada, siis reisin ise mootorattal ja automatkad eriti ei huvita.
Eesti 4x4 foorumis on selline kasutaja nagu "metsik", ta teab kindlasti nõu anda, tripi kasutaja on selline nimi nagu"nipernaadi", See mees on ka kõvasti Venemaal autoga ringi kondand Ma ei imestaks kui tal Kaug-Ida on läbi sõidetud.

------------Evan McGregor sõitis oma sõbra Charley Boorman ja meeskonnaga motikatel läbi Venemaa Londonist New Yorki.-----------

Need asjad pole pooltki nii hullud kui nendes filmides näidatakse. Samalaadne üritus nagu "kaks kanget Lõuna-Ameerikas" või "kaks kanget Venemaal". Tegelikus jääb kaameramehe seljataha ja seal on stsenaristi etteplaneeritud tegevus, hooldemeeskonnad, sponsorite poolt kinnimakstud mugavused ja turvalisus.

Tshukotka on vaevalt autoga läbitav, piisab vaid kaardile pilk heita. "Zimnikuid" sinna muidugi tehakse aga need on vaid geoloogide, ilmavaatlusjaamade ja sõjaväeosade teenindamiseks, talvel. Suvel liigutakse helikopteriga ja selle lennutund maksab, ning mitte vähe. Tshukotkal viibimiseks peavad ka eriload olema, see ei ole selline koht kuhu lihtsalt tahtmise peale minnakse.

Teine asi on Magadan, sinna viib lai ja sile tee ja sealt saab edasi ka Ameerikasse.

Mõned mootorrattal tehtud reisid. Sihtkohtadeks Skandinaavia, Ida-Euroopa, Kesk-Aasia ja Kaukaasia.
http://motoreisid-motoreisid.blogspot.com/

Sain väikse punnitamisega ka reisikirja kribatud.
http://motoreisid-motoreisid.blogspot.com/

Loodan siis heatahtliku suhtumist, see kirjutamine pole just mu tugevaim külg.

Telavist algab tee Tusheti kaitsealale. Päris "Imedemaa" on seal.

Viisaga on jama tõesti. Üks võimalus on veel Riias olev konsulaarosakond aga tõe huvides peab ütlema, et peavalu on ka nende kaudu. Mulle tundub, et see viisabusines on nii seatud, et lõpuks on läbi turismifirma nende tegemine kõige valutum. Ei hakka arvama, miks see nii on, aga kuidagi raha järele lõhnavad kõik variandid nagunii.

Huvitab küll, palju maksma läks ja kui palju paberite määrimist oli? Kuidas suhtumine oli ja mis arvad mootorrattal ilma garnetiga piiriületamise võimalikusest? Ja tänud juba ette kui teisi ka valgustad.

Käisin juulis. Ilmad sõltuvad palju, kus olla. Mägedes on ilm väga muutlik ja päeva jooksul näeb mitut aastaaega. Ysyk-Köli järve ääres kui päike paistab on palav, ööd on normaalsed. Omal oli mul kaks magamiskotti (1,5 kilone ja 750 grammine) ja oli ka öid kui mõlemat korraga vaja läks. (Siiski kaks kotti võtsin Mongoolia ööde pärast kaasa) Mägedes ja järve ääres leiab ka jurtamajutust (umbes 100 somi), võib kohalikelt küsida, samast saab ka süüa. Vene keelega saab igal pool väga hästi hakkama, inglise keelega on raskem. Turiste ikka kohtab ja suhtumine neisse hea.

Reaalelus saab viisa kõige lihtsamalt läbi turismifirmade aga see maksab ja mitte vähe. Proovisin Riia kaudu ka ise asju ajada aga lõpuks loobusin, sest kutse saamine Kazahhi poolt ei õnnestunud. Võtsin küll kohalike motomeestega ühendust ja palusin endale kutse saata aga konsulaadis see ei sobinud ja ma ei viitsinud nendega rohkem jamada. Aega ka enam polnud nii, et ostsin viisa turismifirmast Union Travel.

Altai on loomulikult võrratu maa, läbisin selle nii minnes kui tulles aga sellist avaruse/vabaduse tunnet nagu Mongoolias siiski ei tekkinud. Aga kellele ema ja kellele tütar....lõpuks on ju igal pool omamoodi ilus. Samas albumis on mul pildid ka Altai, Kõrgõstani ja Kazahstani kohta.

Läksin loodeosast ehk siis läbi Mägi Altai Tashanta-Tshaganuur piiripunktist. Vene poolel ka kohalikud hoiatasid, et välismaalasi üle piiri ei lasta aga tegelikult lastakse küll. Natuke piikide murdmist immigratsiooni ametnikuga oli aga meelehea pakkumine aitab Venemaal alati. Nimelt on see asutus enne piiri ja ilma nende templita piirile ei pääse. Piiriületus oli ise suht vaevaline, sest kogu süsteem toimib väga aeglaselt, mitte nii nagu Koidulas, iga ametnik paneb paberitele oma pitsati või allkirja, igas ruumis on meeletu trügimine, palju on nii nimetatud maamuutjaid (kazahhid rändavad Mongooliast välja Kazahstani), lapsed, vanurid, naised, mehed ja kogu nende maine vara seal õue peal laiali. Maamuutjad on reeglina mikrobussidega, mis on võimatuseni täis topitud nii inimesi kui igasugu pampe ja kola. Aga sain nii sinna kui ka tagasi ja iseenesest minusse suhtumine oli igati normaalne. Aga olla tundide kauppa selle segaduse sees on suht närvesööv. Ja seda küll, et nii venelased kui mongolid ütlesid, et minu pass oli esimene eesti pass nende piiripunktis. Aga kohtasin hiljem mitmeid eurooplasi erinevatest maadest ja ka kahte ameeriklast, kes kasutasid sama piiripunkti nii tulles kui minnes. Tegelikult on see tunduvalt huvitavam kui Ulan Batori kaudu. Nii looduse kui ka inimeste poolest, sest praegu on see piirkond veel suure turisminduse poolt rikkumatta ja ehe. Aga tõenäoliselt mitte kauaks, sest teave, et piirkond on välismaale avatud, on juba euroopasse jõudnud. Ja veel, seda piiripunkti kasutades, tuleb ennast kindlasti Mongoolia poolel Ölgii linnas immigratsiooniametniku juures registreerida. Seegi on terve protseduur, kaks pilti, ankeet ja riigilõiv.
Ise plaanin vaikselt uut reisi sinna. Sealne loodus on lummav, sellest ei saa enam lahti, see jääb kummitama. Kõik need hääled ja lõhnad ja mäed ja järved. Ilm muutub iga tunniga, selline tunne, et kividki elavad kogu aeg. Ja meeletu avaruse ja vabaduse tunne. Mina tahan igatahes tagasi.

No Ats, sul on nii palju küsimist, et kui neile vastata, ongi reisikiri koos.
1- algusest lõpuni rattal
2-kokku 15490 km, kokku 36 päeva ja Mongoolias 8 päeva (lisaks ju ka Kõrgõstan ja Kazahstan, suurest Venemaast rääkimata).
3-viisadega on kerge, vaid aega ja raha kulub. Mongoolia viisa saab posti teel Soomest nädalaga kätte.
4- tänapäeval on bensiin igal pool saadaval, mootoratta õli on mõistlikum omal kaasa võtta.
5-sõitsin tavalise turisti paberkaartiga, orienteerumisega polnud mingeid probleeme.
6-kumme õnneks vaja ei läinud. Aga teed olid kohati väga kehvad ja sõidu lõpuks olid kummid jumala läbi.
7- amordid olid lõpuks küpsed ja üks oma "lollus". Kohtasin Mongoolias ühte motoristi, kellel oli mootor õlist pea tühi, mõtlesin, et lasen oma mootorist vana õli välja ja annan talle ja valan omale värske peale. Ja murdsin õlikorgi (alumiinium) puruks. Ja nii ma siis istusin keset kõrbe, et mida edasi. Eesti epo-liim aitas lõpuks hädast välja (õnneks oli kaasas)aga muidu oleks ikka väga pea valutanud. Venemaal treiti pudeli viina eest mulle uus kork. Muidu nagu suuremaid hädasid polnud. Mootorrattaks oli 11 aastat vana Jamaha, läbisõit nüüdseks 83000 km.

Ikka on aga sellega läheb aega, vast rohkem sügistalvel. Asi vajab nattuke settimist.

Targem on minna kuhugi rahvusparki n. Repovesi 150km Helsinkist, seal on spets lõkke kohad, autoparkalad sissepääsu juures jne. Ja muidu ka väga ilus koht, kõrged kaljud, järved. Saad telkida ja lõket teha. Kevadel pole vast ka liiga palju matkajaid.
Ega sellist vaba järveäärset nii lihtne leida polegi kui just pealinnast 500 kiltsi kaugemale ei viitsi sõita. Reeglina lõpeb iga tee järve äärde mingi mökiga = eramaa. Telkida võib, aga lõket teha ei tohi, kala võib püüda ilma loata vaid käsiõngega ja nendel veekogudel, millele pole mingit spets maksu kehtestatud.
Iseenesest on Saima järvistu (250km Helsinkist)väga ilus koht aga vaba randa pole märganud, kuigi olen järvele mitu ringi peale teinud. Puumala ja Mikkeli vahel on üldkasutatav= telkimisloaga rand. Nimi oli vist Hiekaranta. Helsinkist vast 350 km.

http://maps.google.com/

Jälgi suunaviitasid. Teed 51 ja 101
Peale tolli, sadamast väljasõidul keera paremale.
Siis foorist vasakule ja peale 200m viadukti alt läbi kohe vasakule, peale teist foori paremale tee. nr 51
Otse paar kilti ja kui paremal suured klaasist majad üle vee paistavad siis paremale KEHA 1 tee nr 101
Sealt hargnevad järjekorras maanteed igas suunas kuhu tahad.

Plaanin sel suvel (juuli teine pool) samuti sinna minekut, viisa teen turistifirma abiga. Pole mõtet endal Moskvasse minna, helistasin konsulaati aga reis Moskva pluss sealne bürokraatia....lihtsam on läbi turismifirma.
Odavalt vist sinna ei pääse...mis on odav?
Sealsed olud on igati normaalsed. Loodus fantastiline. Olen seal kunagi ammu mingi aja olnud.

Mis jutt see on, et Ukraina kaudu minnes pole Rumeenias midagi vaadata ?!
Just sealtkaudu (ja läbi Moldavia)on lühim maa, et minna kasvõi Roosat järve ja Shermani kaljusid (oli vist selline nimi) vaatama. Rääkimata Karpaatidest üldse ja sealsest külakultuurist ja elamisest. Rumeenia on nii suur ja eripalgeline maa, et igal pool on midagi vaadata (ja raha tuntakse seal ka samahästi kui meil).

Pole midagi parata, ise pean plaani minna vaatama neid kohti, kus 30 aastat tagasi vene kroonut teenisin. Vene viisa on õnneks olemas aga Kasahhi viisat pean hankima Vilniusest ja Kirgiisia oma Moskvast või Helsinkist. Ja kuidagi ei arva, et on idiootne, et ei saa seda teha Tallinast või Tartust, või veel parem, interneti kaudu kodu printerist.

Miks see absoluutselt idiootne on, et Eestil ei ole igas Hiina (suur)linnas saatkonda ja et hiina kodanik peab Eesti viisat oma pealinnas taotlema? Minuarust pole Eestil enamikes maailma maades mingit saatkonda ja inimesed reisivad ikkagi? ja ei virise.

Mõte võib ju hea olla aga enne tasuks paar asja endale selgeks teha. Looduslähedast eluviisi saab ka kodule lähemal olles proovida, kasvõi selleks, et oma suutlikus selliseks eluviisiks järgi proovida. Mõned talvised kuud kuskil rabasaarel. Ilma pesematta, ühed ja samad riided kolm kuud järjest seljas, magamine onnis -20 ga. Pidevas toidupuuduses. Rasket tööd tehes. Kindlasti tuleks endale veel sügelised ja söödikud hankida.
Kui see meeldib siis tasuks veel mõelda, et seal on elu ikkagi kolm korda hullem. Juba külma on seal kaugel 45 kraadi pluss tugev tuul. Ja kindlasti seal oodatakse igast maailma kolkast "külalisi", et neid toita ja katta.

Rumeenias on viidasüsteem igati ok, maanteedel liikumiseks seal navigaatorit küll vaja pole. Sama kehtib ka kogu tee kohta Eestist sinna. Ka siis kui läbi Valgevene ja Ukraina minna. Iseasi on linnad, seal on navigaator igati abiks.

Midagi pole vaja karta, Rumeenia on täiesti normaalne maa. Enamikel linnadel puuduvad ümbersõidud ja see teeb linnade läbimise natuke raskeks, autosi on sealsed linnad täis hullemini kui meil ja ka linnad on tunduvalt suuremad muidugi. Muidu on teed igati normaalsed, hinnad mõistlikud ja inimesed sõbralikud. Sinnaminek läbi Poola, Slovakkia, Ungari lihtsam kui läbi Ukraina. Teed kiiremad ja piiril pole vaja aega ja närve raisata.

Ratta läbisõit 25000, eh, see ju alles värskelt sissesõitnud massin. 600-se rivi 4 mootori tööiga on vähemalt 200000 km, vähegi normaalse hoolduse korral. Aga eks palju oleneb ka sõitjast ja omanikust. Omal on xj 65000 km läbisõiduga ja aina paremaks läheb.
Ise plaanin suve teisel poolel emba kumba, kas ring ümber Läänemere (koos Norra ja Venemaaga) või siis Itaalia Dolomiidid. Sõltub ilmateatest. Reisi pikkuseks 2,5-3 nädalat. Eelnevad kogemused on näidanud, et midagi täpselt planeerida pole mõtet. Nagu puhkus algab, tuleb selles suunas sõitta, kus päike paistab.