annie03: IELTS testiks valmistumise osas - testi tegin, materjale ei tellinud. Küll tegin läbi ühe IELTSi kursuse (Inglismaal), mis oli küll hirmus kasulik ja tore, kuid mitte hädavajalik. Materjalid, mida ma internetist leidsin, olid väga asjalikud ning kasutasin neid valmistumisel päris palju. Sealt saab tegelikult väga selge pildi, milline see eksam välja näeb ja millised teemad laias laastus eksamil ette võivad tulla - et näiteks sõnavara täiendada, kui kirjutamise osa peaks tulema teemal, mis absoluutselt huvi ei paku. Samuti saab teada üldise raskusastme. Kursus aga oli kasulik, sest lisaks tavalisele grammatika ja sõnavara õppimisele vaatasime väga põhjalikult yle ka selle, millised on eksamineerijate ootused. Terve nimekiri nippe ja väljendeid, mida tuleks kirjalikus osas kasutada, et rohkem punkte saada - nt kohustuslik kaudse kõneviisi kasutamine, erinevad teksti siduvad ja struktueerivad väljendid, kirjutise enda ja lõikude struktueerimine, kui palju ja millal kasutada näiteid, aja planeerimine jne, sisuliselt sai välja töötatud nii lollikindel plaan, et keele taset saaks demonstreerida mistahes üldisel teemal kirjutades. Minu jaoks oli see kirjutamise osa kõige olulisem, sest kooliaja kirjandites oli rõhk ennekõike mõtteküpsusel ja grammatikal, aga mitte struktuuril ja keele kui sellise "näitamisel" 400 sõnaga! Kursuselt sai loomulikult ka ohtralt kasulikku teiste testiosade sujuvamaks soorituseks (isegi juhuks kui lugemise osas on näiteks liiga raske ja arusaamatu tekst, siis mis tehnikaga võimalilult palju vastuseid üles leida).

Mina ei käinud enne luurel. Ma ei kujutanud ette, et ma suudaks hakkama saada. Äraminemisega. Äraolemisega. Kuskil mujal elamisega... senine fromaat ja ettekujutus piiritagusest oli ikka ja ainult reisimine. Isegi need, kes vahetusüliõpilaseks käisid, tegid minumeelest meeletu sammu. Aga salaja tahtsin kogu aeg seda tunnet, et elan kuskil mujal. Et elamise enda tunne on siis miskitmoodi lähemal. See pidanuks justkui mingeid tunnetuslikke kategooriaid muutma.

Nüüd, mil olen veidi üle aasta Inglismaal elanud, ma seda välismaal või mingil muul moel "rohkem" elamise tunnet küll igapäevaselt ei tunne. Elamine on täpselt sama, mis Eestis. Töökoht oluliselt tagasihoidlikum kui Eestis ja palk muidugi suurem, kuid need pole kumbki minu jaoks hetkel arvestatavad tegurid. Tulek tähendas mingist saladuslikust piirist ülesaamist. Mõte polnud mitte üksnes hakkama saada, midagi oli veel. Mis see täpselt on, on siiani enda jaoks defineerimata. Aga see, mis enne tundus ilmvõimatu ja nüüd tühiasi, oligi vaid esimene samm, edasi on vaja liikuda. Ja see liikumine pole üksnes geograafiline. Nagu see äratulemine polnud aind geograafiline. Ja see pole ei ilm ega inimesed. See on vaimne surutis. Eesti ühiskond oli minu jaoks raske, hingata oli raske. Kõik on seal nii väike, nii seotud ja hinnanguid täis. Iga liigutust saadab yhiskondlik pilk, arvustus ja normipõhine hinnang. On raske olla selle terava pilgu all ja raske on olla selleks vaatajaks-hindajaks sunnituna. Aga peab, kui ei taha olla antisotsiaal. Sest Eesti ühiskond on nii väike, et seal on kõik kõigi oma. Sina olen teiste oma ja teised on sinu omad. Kui kõik ei lähe päris nii nagu "peab", siis peab seda vähemalt tahtma. See on ainus võimalus ja muuhulgas ainus eristus eduka ja ebaeduka inimese vahel. Ma ei tahtnud seda, mida pidi tahtma. Niiet olingi juba sealsest ühikonnast sama hea kui väljas. Jäi veel see asi ära vormistada ehk tulema tulla.

Kui äratulemise esimene pearinglus sai mööda ja otsustasin "ära jääda", siis tundsin, et aeg oli vahepeal seisma jäänud. Eestis oli aja tunne ebanormaalselt tugev, kõik toimis aja ülemjuhatusel. Sest selle tingis ühiskond, selle taga on moraal ja normid. Nüüd on aja asemel ruum. Eks ka aeg läheb vähehaaval edasi, kuid uus ja oluline mõõde on juures ja seega on aja tähtsus märgatavalt kukkunud ja hetkel elan ma selle vabastava tunde tõttu ilmselt veidi illusoorses lummas. Aga peamine - mul on hea olla ja ideed, kuhu edasi liikuda. Nii elu enese kui seljakotiga. Ja ära on kadunud see kartus, et ei suuda või saa. Selleks oligi vaja Eestist ära tulla. Ja ega enne ma tagasi tulegi, kui ma pole valmis uuesti ajale alluma ja vanaks hakkama. Liiga ranged on need raamid seal.

Samal ajal tõden enda ümber ringi vaadates, et ma poleks sugugi õnnelik, kui ma tunneks kuulumist SIIA. Aga ma ei tunne. Siin ühiskonna vead mulle sedavõrd korda ei lähe ja haiget ei tee, nii nagu kodus. Siin on mure kaugem ja.. globaalsem? Teoreetilisem. Ja mina siin konkreetses kohas ajutisem. Sisserännanu, just another poolakas...

Ja veel üks asi. Kui liiga lähedalt asjasse ei süvene (et nt uudised poliitikarindelt kopsust ja maksast hakklihakastet ei valmista), siis kaugelt oma kodu armastada ja igatseda on oluliselt lihtsam kui seal sees olles. No ja kui see on tingimus armastuseks või selle tunnetamiseks, siis olen ma igas mõttes positiivse valiku langetanud:) Ehkki jah, nõrk inimeseloom olen. Igatahes ma tean, et see müstiline missioon ehk mida iganes mul võib olla Eestile anda, andmata ei jää. Isegi kui ma sinna kunagi elama ei asu. Ka mujal olles olen ma eestlane. Eriti mujal olles olen ma eestlane...