Arvan, et seda ei ole mõtet siin väga põhjalikult lahkama hakata, miks mõni inimene läheb vabatahtlikult nö kriisikoldesse ja miks mõni peatub vaid 5-tärni hotellides.
Olen korduvalt Filipiinidel käinud ja ühel hetkel jääb nö tavalistest sihtkohtadest lihtsalt väheks, ning teisalt tahtsin nii endale kui ka teistele tõestada, et tegelikkus pole nii hull kui seda laiemale avalikkusele mõista antakse. Lisaks oli ka soov saada ainest senisest põnevamate ja sisukamate reisikirjade kirjutamiseks.
Meenuta näiteks terrorirünnakuid Pariisis või kolmandates suurlinnades. Ei ütleks, et negatiivse stsenaariumi tõenäosuse käärid nii väga suured, ja antud juhul Mindanao kahjuks on. Jah, seal on alasid, kuhu minemist kaaluksin isegi kordades rohkem kui seekordset kaugeimat sihtkohta Cotabato City`t. Kusjuures Cotabato oli veel aastaid tagasi kõige kõrgema kuritegevuse tasemega linn Filipiinidel, aga komandanditund ja ööseks linna viivate teede sulgemine ja sõjaväeüksustega valvamine ning patrullimine on vähemalt selle probleemi praktiliselt likvideerinud.
VM ametniku mainitud Vahur Laiapea lugu oli muidugi omal kohal, ehk et 5 korda kompad riski piire ja 6ndal korral ei lähe enam asjad nii hästi. Loomulikult, nii võib minna. Seetõttu ei ütlegi siin kellelegi, et minge julgelt Mindanaole, et minuga ei juhtunud ju seekord midagi. Lihtsalt rääkisin enda kogemustest, sest inimene soovis konkreetselt Mindanaol toimuva kohta lisainfot saada.
Idapoolne Mindanao olevatki küllalt turvaline ning seal ka liigub rohkem turiste. Asi on ka suuresti selles, et meedias kajastatav on inimesed lääne poolt, eelkõige ARMM territooriumilt, lihtsalt eemale hirmutanud. Statistiliselt ei olegi seal ehk oluliselt ohtlikum kui mõne kolmanda riigi tuntud turismipiirkonnas. Enamustel inimestel seostub moslemite, pommiplahvatuste ja inimröövidega kohe Afganistan, Pakistan, Iraan jt, kuhu ka just paljud vabatahtlikult enda jalga ei tõsta. Samas sellistest paikadest saadav kogemus ja elamus on vast väikest riski ka väärt.
Käisin aasta alguses Mindanaol ARMM (autonoomne moslemite regioon, kus katoliiklaste ja moslemite osakaal on ca 50/50) aladel ning tulin sealt ka elusalt tagasi. VM ametnik lausa eraldi helistas mulle ja püüdis mind ümber veenda, kui oli Filipiinide aukonsulilt kuulnud minu plaanist sinnakanti reisida ja katoliiklaste-moslemite vastasest võitlusest ja vastuolude tagamaadest lugu kirjutada.
Tõenäosus pole suur, et seal midagi juhtub, aga normaalne turist sinna loomulikult ei lähe, ning ise nägin esimesi valgeid alles Davaos, mis on juba ARMM aladelt kaugel. Kui omal kummalisel moel naudid tee ääres raskekuulipildujatega maastikumasinaid, lahinguvalmiduses eriüksusi, linna, mis pannakse ööseks nö lukku ja kus lisaks kehtib ka komandanditund, siis on teine asi. Enne minu kohale jõudmist oli lähedal asuvates linnades plahvatanud üks pomm kirikus ja teine mošees, nii et vahetult enne valimisi seal ikka toimus vähe rohkem kui tavaliselt. Röövimise ohvriks langeda on tegelikult väga väike shanss, kui just ei lähe üksinda Zulu arhipelaagi saartele kolama. Samas paar valget turisti on ka Mindanaolt röövitud ja osad ei jõudnudki ühes tükis koju. Peab olema ka väga palju ebaõnne, et sattuda just pommiplahvatuse hetkel mõnda avalikku kohta, aga see kant jäägu ikka pigem a la ekstreemturistide või vabakutseliste reisikirjade kirjutajatele, nii et ei soovita küll esmakordselt Filipiine külastavatele inimestele Mindanaole närvikõdi otsima minna. Filipiinidel on nii palju teisi lahedaid saari, nii et otsige erinevate võimalike marsruutide ja saarte kohta ning kindlasti leiate, mida otsima lähete!
ITA puhul võib olla sama teema nagu vahendusplatvormide kaudu otsides- alguses näitab otsingutulemustes head hinda, aga lõpuni välja minnes selgub, et tegemist oli kas veaga või on pakkumine aegunud. Endal on olnud mitu reaalset kogemust, kui olen ITA poolt leitud kuupäevad sisestanud otse lennufirma või mõne vahendusportaali lehele, aga ITA poolt kuvatud hinnaga võrreldavat nende kaudu leidnud pole.
2 sümpaatset ja asjalikku eestlast on ka tsikliga maakerale tiiru peale tegemas, hetkel küll Kesk-Ameerikas aja maha võtnud, et oodata paremat momenti Alaska suunas liikumise alustamiseks. Blogi aadress:
Ma ei tea, kui juba keegi selliseid väljendeid nagu "pommiauk" üldse kasutab ja eriti mõne Kagu-Aasia riigi suhtes, siis on midagi valesti. Selle taga on kas ahtake maailmavaade, madal haridustase, või kõige tõenäolisemalt pealiskaudsus, mis on paljude tänapäeva wannabe backpackerite probleem. Laosel on küll ja veel pakkuda, tuleb lihtsalt korralikku eeltööd teha ja mitte googeldada stiilis "10 things to do in Laos" vms.
Soovitan suunduda põhja ning hoiduda peamistest turismimarsruutidest kõrvale. Aga võimalik muidugi, et just selline arenemata, vaene, lihtne ja turistidest puutumata Laos ongi just mõne jaoks see mainitud pommiauk.. Ise läheks uuesti naastes Luang Namthast kaugemale edasi, ehk mööda maad Vietnami. Tee peal näeks kindlasti ka Vietnami sõjast pärinevaid lennukipommi auke ja mõnes kohas ka roostetavaid lennukipomme ;)
Vaadake, mitu tundi enne lendu Aerofloti online check-in avatakse ja tehke kohe vahetult peale avamist check-in ära, siis on üsna suur tõenäosus, et saate kõrvuti kohad valida.
Online saab taotleda vaid e-viisat, millega saab Indiasse esimest korda siseneda vaid loetelus olevate lennujaamade kaudu. Maapiiri kaudu saab sisenda Indiasse vaid siis, kui esmalt Indiasse lennata, minna maad mööda nt Nepaali, Birmasse või mõnda kolmandasse piiririiki, ja siis maad mööda Indiasse naasta.
Jah, Taisse saab tõepoolest veel odavamalt lennata. Kasutasin ise algselt kiiret Google Flights otsingut ilma kindla sihtkohata ja siis tõstis süsteem just TLL-HKG-TLL esile kui ühe soodsaima hinnaga lennumarsruudi antud kuupäevadel. Kui ka päris 567 euroga ei saa, siis 700 pole ka palju, kui peab just neil kuupäevadel lendama. Ülejäävast eelarvest piisab nii Koh Changi või mõne kolmanda saare ning ka Tai põhjaosa avastamiseks.
Antud kuupäevadel on hetkel kõige odavam lennata Tallinnast Hong-Kongi 580 € eest. Cebu Pacificuga Puerto Princesasse (HKG-MNL-PPS-MNL-HKG) Palawanil veel ca 290 lisaks, nii et kokku 870 eurot. Seega üle jääb veel 330 € 3 nädala peale. Selle summaga saab ka üksi hakkama, kui minna seljakoti ja väikeste nõudmistega, aga kuna antud juhul reisib koos 2 inimest, saab vähemalt majutuse kulud alati poolitada ning aegajalt ka mõne muu kulu kahasse maksta, seega nii väga säästureis ei tulegi.
Võimalik, et TLL-.HKG-TLL hind läheb just konkreetsetel kuupäevadel edaspidi üha kallimaks, aga Cebu Pacific teeb tõenäoliselt päris mitu promo lähikuudel, nii et võib saada kohalikud lennud ka soodsamalt. Aga ei pruugi, sest tegemist siiski pühade perioodiga. Tasub kaaluda ka open-jaw või lennud eraldi piletitel varianti, nt Hong-Kongist Palawanile, aga tagasilend Hong-Kongi Busuanga saarelt. Hetkel on antud kombinatsioon kõrgema hinnaga, aga otsingus tasub proovida ka muid variante.
Anda on igal juhul hea valik. Ametlikke tuuride pakkujaid seal kindlasti nii palju pole kui Panglaol, aga paadituuride korraldajaid leiab väikese vaevaga. Kõige tuntum on kahtlemata Lamanoc (Mystical) island tour, mida ise läbi teinud ei ole, sest see on tundunud huvitav vaid nime poolest. Kui põhjalikumalt otsida, leiab kindlasti paadimehe, kes teid ka mõnda kolmandasse põnevasse ja looduslikult kaunisse kohta viib. Rannal ringi liikudes ja inimestega suheldes leiab ka kohalikke asjaarmastajaid giide, kes koopaid ja loodust vaatama viivad. See teenus pole jällegi endale huvi pakkunud, nii et kvaliteedi kohta ei oska midagi kosta, aga nägin, kuidas paar valget kohalike saatel mõõda randa koobaste poole liikusid.
Andas olles minge kindlasti ka Coco-Loco restorani ning külastada võiksite ka selle koha omaniku vanemaid, kes elavad ühes järgmises barangays ja arendavad seal tasapisi turismi. Nad on eestlaste nägemise üle kindlasti õnnelikud, eriti kui veel tervitused edasi annate. Paaripäevase tripi võiksite teha ka Camiguin saarele, sest sadam, kust laevad sinna regulaarselt väljuvad, ei ole Andast kaugel.
Camiguin on ka veel ikkagi väga turvaline, kuigi juba seal võib näha sõjaväelasi, kes laevalt tulijate kottide sisu sondeerivad. Ise läksin sealt veel edasi Mindanao saare edelaossa, kus olid äsja pommid plahvatanud ja kümned inimesed surma saanud, nii et see on juba kant, kus tavaturistid ei käi ja kus keegi inimröövide ja pommiplahvatuste osas puutumatust ei anna.
Jah, kahtlemata on mõlemal omad plussid ja miinused. Revoluti praktiliselt kasutanud pole, aga veebist loetu põhjal võib samuti järeldada, et nende teenus on kokkuvõttes odavam. Kui aga pole võimalust, või nagu endal, soovi nutiseadmeid kasutada, siis on TW igal juhul hea valik.
Eestlaste Transferwise pakub sama asja mis Revolut. Nende teenuseid ja pangakaarte julgen omade kogemuste põhjal ka soojalt soovitada. Eelisena on olemas ka kiire ja toimiv klienditugi ning lisaks appile on võimalus kõiki olulisemaid operatsioone ka (süle)arvutis teha.
Filipiinide immigratsiooniameti jaoks pole oluline, kas väljalend Filipiinidelt on 30 päevase viisavaba perioodi sees või mitte. Tähtis on, et selline pilet on olemas. Küsimus on siinkohal pigem lennujaama konkreetse töötaja teadlikkuses.
Selgitustööd tehes vast ikka lastakse lennukile ja siis pole muud midagi, kui koha peal viisat pikendada. Esimest korda seda tehes saabki lisaks 29 päeva, mis peaks antud juhul piisama.
Ise olen enamasti kasutanud fake-piletit ja sellega pole kunagi probleeme olnud, aga ei kutsu üles sama teed minema. Garantiid pole, et jamasid ei tule.
Kes juba vähemalt korra-paar Birmas käinud ning otsib uusi ja huvitavaid sihtkohti, siis soovitan soojalt Chin state`i, eriti selle põhjaosa külastada. Antud piirkond oli veel hiljuti suletud, aga kuna olukord on seal vähemalt praeguseks maha rahunenud, võib Chini mägisel maastikul nüüd üsna vabalt ringi seigelda. Eriti meeldis Monywa-Kalewa teelõigu teine pool. Seal läheduses on veel mitmeidki paiku, mis järgmisel korral ja siis juba tsikliga avastamist väärivad. Seekord oli plaan maksimaalselt palju hääletamise abil edasi liikuda, millist võimalust praktiseerisin üldse esimest korda enda Kagu-Aasia reiside jooksul. See töötas, kuigi vajas teatavaid ettevalmistusi. Soovitan sellist lähenemist kõigile, kes tahavad tunda Birma inimeste tõeliselt siirast abivalmidust. Birma kogemusele vürtsi võib lisada ka budistlikes mungakloostrites ööbimisega, kuid peab arvestama ka munkade umbusu, eitavate vastuste, passist piltide tegemisega jne. Aga kokkuvõttes elamus missugune!
P.S. Samas osariigis asub ka üks kahest alles hiljuti avatud piiripunktist, mille kaudu saab Birma ja India vahel liikuda. Kui alustada reisi Birmas ja jätkata Indias, siis on vaja saatkonnas tehtud India viisat. Kui aga lennata esmalt Indiasse, sealt maad mõõda või lennates Birmasse ja seejärel maapiiri kaudu Indiasse tagasi, piisab ka India e-viisast. Ise tegin India viisa Mandalays ja sain selle kätte 2 päevaga, aga tasub arvestada kolmega. Rihkhawdar/Zokhawthar on võrreldes Tamu/Moreh piiripunktiga väga harva kasutatav, nii et veebist ja foorumitest ei leidnud enne ühtegi kinnitust, et keegi seda kasutanud on ja et Rihkhawdari suunas liikumisele takistusi ei tehta. India saatkonnas ka hoiatati, et kui seda piiripunkti teatud põhjustel kasutada ei saa, siis ei ole avalduses ära määratud piiripunkti valiku tõttu alternatiiviks ka Tamu/Moreh, aga õnneks probleeme polnud. Olukord Birmas muutub kiiresti ja ettearvamatult, nii et teatud piirkondade osas saab alles koha peal selgust, kas need on avatud või suletud. Aga pioneeriks olemine tasub end kahtlemata ära.
Kui esimene omal käel reis eksootilisse piirkonda, siis teie valikust kas Tai või Filipiinid. Tai eelistamise puhuks on siin juba välja pakutud mitmeid erinevaid marsruute, aga lisaks saartele soovitaks ka Tai põhjaosa külastada. Siis hakkab reis juba ilmet võtma. Mitu nädalat ainult erinevate väikeste saarte vahel seiklemine ei anna kokkuvõttes midagi väga juurde. Kiidan heaks soovitust Bangkokist Koh Changile minekut, sest seal on nii randu, tõelist džunglit, pidu ja ka eraldumise võimalusi. Tõeliste paradiisirandade nägemiseks valige lisaks kas naabersaar Ko Mak ja/või Ko Kut. Peale seda sõitke Bangkoki tagasi ja sealt siis kas rongi/bussi/lennukiga Chiang Maisse või Chiang Raisse.
Filipiinidele lendamine on kahtlemata natuke suurem ettevõtmine, aga midagi üle mõistuse keerulist pole ka selle sihtkoha puhul. Tasuks valida kauglend kas Singapuri või Hong-Kongi ja sealt mõne odavlennufirmaga Cebusse lennata, et vältida Manila lennujaama ja ka Manilat ennast. Cebu on ka suurlinn, aga siiski oluliselt mõnusam ja turvalisem kui Manila. Shoppamiseks on seal mitmeid suuri kaubanduskeskusi nagu SM Mall, Ayala ja üsna värske ning ülisuur SM Seaside. Cebust kui transpordikeskusest võib juba edasi minna kuhu iganes ja millega iganes.
Filipiinidel aerupaate siiski näinud pole, nii et saab ka seal tänapäevaste kiirustega edasi liikuda. Kuigi jah, Tais levinud kiirpaate seal praktiliselt pole. Tai ja Filipiinide loodus on tõepoolest võrreldav, eriti väiksemate saarte oma, aga ühe olulise argumendina lisaks, et filipiinlased teevad sõbralikkuse ja heatujulisuse poole pealt suurele osale maailma rahvastest silmad ette! Aga ladyboy- ja gaykultuur on seal kohati veelgi rikkalikum ja vabameelsem kui Tais. Ennast pole see kunagi häirinud, aga kõik sõltub, kui tolerantsed ja avatud te kõige selle osas olete, mis maailma avastades teid ees ootab :)
Kui tegemist on lühikese puhkusereisiga, on ehk tõesti oluline ka lendamisest (pakutavast toidust, lühikestest lennuaegadest ja minimaalsetest ümberistumistest, istmetest jne) maksimum võtta, aga kui minna Kagu-Aasiasse paariks kuuks seljakotiga rändama, moodustab lendamine reisist väga väikese osa, mistõttu selle kvaliteet mõjutab tervikkogemust üsna vähe.
See pole kindlasti märk madalast elustandardist, kui inimene ostab võimalikult odavad lennukipiletid, lepib kehvapoolse toiduga, ööbib tärnideta ööbimiskohtades jne. Julgen väita, et niiviisi lahterdatud inimesed on suure tõenäosusega tegelikkuses õnnelikumad ja rahulolevamad ning kahtlemata oskavad nad ka väheste vahenditega reisist ja ehk elust üldse rohkem saada, kui need, kes raha lugema ei pea ja ei tahagi seda teha.
Aga ei taha seda teemat siin aasta viimastel tundidel teravaks ajada, nii et rahu ja veelkord rahu, aga kindlasti mitte nii väga rahulikku aastavahetust kõigile!
E-viisa peaks üsna kiiresti kätte saama, ehk paari päeva jooksul, kui just aastavahetusega seonduv neid protsesse ei mõjuta. Aga odav lõbu see pole, kui seda nö igaks juhuks transiidi jaoks teha- maksab 80 USD.
Tais pole sellistes paikades rännanud, kus taolised skeemid aktuaalsed, ja Indoneesiasse pole siiani veel kordagi sattunud, aga kui loetu ja sisetunde põhjal Filipiinidega võrrelda, siis arvan, et viimases on "oht" sellevõrra suurem, et seal on võrgutajateks just noored ja tegelikult igati korralikud piigad. Kuna valge mehe vanus on neile pigem teisejärguline, võivad seal võrku sattuda nii algajad kui ka elumerel nii mõnegi lainega (võib lugeda ka naisega) rinda pistnud mehed.
See muidugi ei välista, et nii mõnigi mees sealtkandist tõelise armastuse leiab, selle nimel enda maist vara müümata ja töönarkomaaniks hakkamata.
See lugu peaks olema lausa kohustuslik lugemismaterjal meestele, kes lähevad sinnakanti sarnase sooviga. Eriti ettevaatlik peaks selliste plaanide osas olema Filipiinidel ;)
