Korduvalt Moskva kaudu lennanud ja ühe öö seal ka veetma pidanud. Päevasel ajal on Sheremetjevos aega isegi mõnusam sisustada, sest sealsete istmete peal nüüd magada küll väga ei saa. Ühes kaugemas nurgas on siiski ka mõned käetugedeta istumiskohad. Kunagi lükkasin 2 sellist pinki kokku ja unerohu abil isegi kuidagi magasin, aga lennujaamapolitseil oli muidugi vaja mind keset ööd üles äratada ja dokumente kontrollida :) Ütleme nii, et antud ööl saadud elamus ja järgmise hommiku enesetunne oli täpselt vastand, mida käesoleva aasta alguses Singapuri Changis täispuhutaval madratsil magades kogesin. 55 päeva väldanud reisi jooksul pole vist kusagil mujal nii hästi maganud kui selles tõeliselt koduses lennujaamas. Seal võib omajagu rolli mängida ka ideaalselt konditsioneeritud ja tasakaalustatud õhk. Nüüd läks teemast veidi kõrvale, aga jah, Moskvast väga häid öiseid elamusi loota ei tasu.
Arutelu on siin üsna põnevaks läinud. Tooks ka ühe vaatenurga välja, mille peale alles antud teemat lugedes mõtlema hakkasin. Maad mööda liigeldes on väga suur tõenäosus õnnetusse sattuda just mõne kolmanda liikleja ebakaine oleku või sõiduvea tõttu, mille järel sõidukid kokku põrkavad ja ka mitte midagi valesti teinud inimesed kannatavad. Tsiviilaviatsiooni ajaloost on samadel põhjustel toimunud õnnetusi ikka väga keeruline leida. Kolmas oluline faktor liikluses on ka üleväsimus, mille vältimiseks on lennukites 2 juhtimisvõimelist pilooti.
Antud mõttes on nii tõde kui kübeke irooniat, mis kumbki teemaalgatajat hirmu ületamisel küll ilmselt väga ei aita, aga mõtteainest ehk siiski pakub.
Bangkokist Chiang Maisse või Chiang Raisse minemise korral võib maksimaalseks aja ja energia säästmiseks loomulikult ka lennata. Hinnavahe ei ole väga suur. Esimest postitust kirjutades ei meenunudki endale antud variant, sest ise eelistan ehedama reisikogemuse saamiseks nii palju kui võimalik maad mööda liikuda. Kuna teil on aga vaid 13 päeva kohal olemiseks, tasub lendamist igal juhul kaaluda. Seda enam, et öörongi- või bussiga liikumise korral mingit head elamust niikuinii ei saa. Isegi päeval ei näe rongiaknast tegelikult muud kui tasast ja lagedat, peamiselt põllumaad, mis jaanuaris on ka üsna närtsinud olekuga.
Chiang Mais/Chiang Mais ehk ei ole tõesti mõtet üle 2 päeva peatuda, nagu ka Bangokis, aga sealt annab korraldada erinevaid väljasõite, nii et nädala sisutamine ei ole kindlasti probleem.
Võite esialgu rongipiletid/siselennud ka ostmata jätta ning teha seda alles koha peal, kui on selgunud, kui kaua tegelikkuses nt Koh Changil või mõnel kolmandal saarel viibida soovite. Rahaliselt tõenäoliselt natuke kaotate, aga vabadus otsustada ja edasi liikuda, kui soov tekib, kaalub numbrid kontol enamasti üles.
P.S. Lugesin üle ka Cob`i postituse ning lõunaosa all mõtles ta ikkagi saari, mis jäävad Bangkokist oluliselt kaugemale kui Koh Chang, nii et tegelikkuses soovitab ka tema minna just viimati mainitud saarele ja seejärel põhjaossa. Lendamise korral aga annab ilmselt ka mõne lõunaosa saare ja Tai põhjaosa külastamise ühildada.
Jõuab ikka. Koh Changil 4-5 päeva, sealt tagasi Bangkoki ja päevase aja säästmiseks ööbussi- või rongiga Chiang Maisse või Chiang Raisse. Nii jääb veel nädal ka Tai põhjaosa avastamiseks, millest täitsa piisab. Igal juhul parem kui Bangkokis mitu päeva passida ja mitme erineva väiksema saare vahel trippida. Parem keskenduda ühele asjalikule ja piisavalt suurele saarele nagu Koh Chang, nii et ei raiska asjata aega transpordile, ning nautida lisaks ka põhjaosa teistsugust (mägisemat) loodust ja ka vaimsust.
Uued soodsamad turismi e-viisa hinnad on nüüdseks ka kinnitatud ja viisat taotledes pääseb juba praegu 3 korda väiksema summa tasumisega, kui aasta tagasi: 30 päeva kõrghooajal 25 $, 1 aasta 40 $ ja 5 aastat 80 $.
See, et seal mäed tihtipeale nagu sudu sees on, ei tähenda alati reostatud õhku. Mae Hong Soni lähistel Tai ja Birma piiri ääres Birma pool asuvaid mägesid vaadates, Loode-Birmas ja ka Kirde-Indias mägistel aladel näeb sellist pilti ikka väga tihti. Chiang Mai koha pealt 100 % kindel olla ei saa, aga ei taha väga hästi uskuda, et seal asi reostuses on, sest suurlinnast on asi tegelikult kaugel. Elanike arv on oluliselt väiksem kui nt Tallinnas. Pigem on tegemist ikkagi teatavate looduslike ja ilmastikutingimuste koosmõjuga.
Tasub võrrelda nii Chiang Maid kui Chiang Raid. Viimane meeldis mulle ka väga ning sealt on oluliselt lihtsam igasugu tuure teha, eelkõige tsikliga, sest linnast välja pääsemine ei ole nii keeruline kui Chiang Mais. Pais vist hakkaks pikema peatumise korral igav. Aga teemaalgatajale võib seal just meeldida. Ise olin seal vaid tsikliga Mae Hong Son Loopi tehes läbisõidul ja piirdusin ühe ööga. Mainitud loopi soovitan muidugi ka soojalt, aga eelnevalt tasub soojenduseks rolleri või tsikliga sina peale saada, mitte sealsetes mägedes kohe tuhandeid kurve võtma hakata.
Samuil käinud pole, nii et detailsem võrdlusmoment puudub, aga Koh Changi loodus on kahtlemata metsikum. Ilusaid ja samas privaatseid randasid viimaselt väga ei leia, kuigi Wai Chaek Beachi võib selliseks pidada küll. Sinna saab ka rolleriga ligi, aga viimane lõik ei ole kergete killast.
Ise ka Koh Changil üle nädala ei viibiks, aga kui teemaalgataja koos enda 7 aastase pojaga on Tais ka varasemalt ainult erinevatel saartel viibinud ja samuti ehk kuu aega korraga, siis Koh Chang on selles osas ikkagi korralik progress. Mõni tahabki enda puhkust natuke rahulikumalt veeta. Samas on seal tegevusi omajagu, kui ainult aktiivselt otsida. Teist korda minnes üritaks ise giidiga koos džunglituurile minna. Üksi seda teha ei tasu, sest terve Koh Changi saare keskpaik on praktiliselt puutumata džungel. Lisaks ei leia võõras omapäi seigeldes sealsest rägastikust ka põnevaid fauna esindajaid üles, või siis vastupidi, leiab, aga seda etteplaneerimatult ja soovimatult. Mõtlen siinkohal just madusid.
Ühesuuna "anywhere" pakkumisi küllaltki paindliku perioodi jooksul saab vaadata ka Google Flights kaudu. Võib valida mingi konkreetse kuu või teostada otsingut järgmise kuue kuu lõikes odavaimate hindade leidmiseks. Otsing on väga kiire ja liiga tihti fantoomhindasid ka ei pakuta. Edasi-tagasi piletite ja konkreetse sihtkohta puhul saab valida ka reisi kestvuse päevades. Sihtkohta lahtiseks jättes saab siiski valida vaid nädalalõpu, nädala või kahe nädala pikkuse reisi vahel.
Arvan, et seda ei ole mõtet siin väga põhjalikult lahkama hakata, miks mõni inimene läheb vabatahtlikult nö kriisikoldesse ja miks mõni peatub vaid 5-tärni hotellides.
Olen korduvalt Filipiinidel käinud ja ühel hetkel jääb nö tavalistest sihtkohtadest lihtsalt väheks, ning teisalt tahtsin nii endale kui ka teistele tõestada, et tegelikkus pole nii hull kui seda laiemale avalikkusele mõista antakse. Lisaks oli ka soov saada ainest senisest põnevamate ja sisukamate reisikirjade kirjutamiseks.
Meenuta näiteks terrorirünnakuid Pariisis või kolmandates suurlinnades. Ei ütleks, et negatiivse stsenaariumi tõenäosuse käärid nii väga suured, ja antud juhul Mindanao kahjuks on. Jah, seal on alasid, kuhu minemist kaaluksin isegi kordades rohkem kui seekordset kaugeimat sihtkohta Cotabato City`t. Kusjuures Cotabato oli veel aastaid tagasi kõige kõrgema kuritegevuse tasemega linn Filipiinidel, aga komandanditund ja ööseks linna viivate teede sulgemine ja sõjaväeüksustega valvamine ning patrullimine on vähemalt selle probleemi praktiliselt likvideerinud.
VM ametniku mainitud Vahur Laiapea lugu oli muidugi omal kohal, ehk et 5 korda kompad riski piire ja 6ndal korral ei lähe enam asjad nii hästi. Loomulikult, nii võib minna. Seetõttu ei ütlegi siin kellelegi, et minge julgelt Mindanaole, et minuga ei juhtunud ju seekord midagi. Lihtsalt rääkisin enda kogemustest, sest inimene soovis konkreetselt Mindanaol toimuva kohta lisainfot saada.
Idapoolne Mindanao olevatki küllalt turvaline ning seal ka liigub rohkem turiste. Asi on ka suuresti selles, et meedias kajastatav on inimesed lääne poolt, eelkõige ARMM territooriumilt, lihtsalt eemale hirmutanud. Statistiliselt ei olegi seal ehk oluliselt ohtlikum kui mõne kolmanda riigi tuntud turismipiirkonnas. Enamustel inimestel seostub moslemite, pommiplahvatuste ja inimröövidega kohe Afganistan, Pakistan, Iraan jt, kuhu ka just paljud vabatahtlikult enda jalga ei tõsta. Samas sellistest paikadest saadav kogemus ja elamus on vast väikest riski ka väärt.
Käisin aasta alguses Mindanaol ARMM (autonoomne moslemite regioon, kus katoliiklaste ja moslemite osakaal on ca 50/50) aladel ning tulin sealt ka elusalt tagasi. VM ametnik lausa eraldi helistas mulle ja püüdis mind ümber veenda, kui oli Filipiinide aukonsulilt kuulnud minu plaanist sinnakanti reisida ja katoliiklaste-moslemite vastasest võitlusest ja vastuolude tagamaadest lugu kirjutada.
Tõenäosus pole suur, et seal midagi juhtub, aga normaalne turist sinna loomulikult ei lähe, ning ise nägin esimesi valgeid alles Davaos, mis on juba ARMM aladelt kaugel. Kui omal kummalisel moel naudid tee ääres raskekuulipildujatega maastikumasinaid, lahinguvalmiduses eriüksusi, linna, mis pannakse ööseks nö lukku ja kus lisaks kehtib ka komandanditund, siis on teine asi. Enne minu kohale jõudmist oli lähedal asuvates linnades plahvatanud üks pomm kirikus ja teine mošees, nii et vahetult enne valimisi seal ikka toimus vähe rohkem kui tavaliselt. Röövimise ohvriks langeda on tegelikult väga väike shanss, kui just ei lähe üksinda Zulu arhipelaagi saartele kolama. Samas paar valget turisti on ka Mindanaolt röövitud ja osad ei jõudnudki ühes tükis koju. Peab olema ka väga palju ebaõnne, et sattuda just pommiplahvatuse hetkel mõnda avalikku kohta, aga see kant jäägu ikka pigem a la ekstreemturistide või vabakutseliste reisikirjade kirjutajatele, nii et ei soovita küll esmakordselt Filipiine külastavatele inimestele Mindanaole närvikõdi otsima minna. Filipiinidel on nii palju teisi lahedaid saari, nii et otsige erinevate võimalike marsruutide ja saarte kohta ning kindlasti leiate, mida otsima lähete!
ITA puhul võib olla sama teema nagu vahendusplatvormide kaudu otsides- alguses näitab otsingutulemustes head hinda, aga lõpuni välja minnes selgub, et tegemist oli kas veaga või on pakkumine aegunud. Endal on olnud mitu reaalset kogemust, kui olen ITA poolt leitud kuupäevad sisestanud otse lennufirma või mõne vahendusportaali lehele, aga ITA poolt kuvatud hinnaga võrreldavat nende kaudu leidnud pole.
2 sümpaatset ja asjalikku eestlast on ka tsikliga maakerale tiiru peale tegemas, hetkel küll Kesk-Ameerikas aja maha võtnud, et oodata paremat momenti Alaska suunas liikumise alustamiseks. Blogi aadress:
Ma ei tea, kui juba keegi selliseid väljendeid nagu "pommiauk" üldse kasutab ja eriti mõne Kagu-Aasia riigi suhtes, siis on midagi valesti. Selle taga on kas ahtake maailmavaade, madal haridustase, või kõige tõenäolisemalt pealiskaudsus, mis on paljude tänapäeva wannabe backpackerite probleem. Laosel on küll ja veel pakkuda, tuleb lihtsalt korralikku eeltööd teha ja mitte googeldada stiilis "10 things to do in Laos" vms.
Soovitan suunduda põhja ning hoiduda peamistest turismimarsruutidest kõrvale. Aga võimalik muidugi, et just selline arenemata, vaene, lihtne ja turistidest puutumata Laos ongi just mõne jaoks see mainitud pommiauk.. Ise läheks uuesti naastes Luang Namthast kaugemale edasi, ehk mööda maad Vietnami. Tee peal näeks kindlasti ka Vietnami sõjast pärinevaid lennukipommi auke ja mõnes kohas ka roostetavaid lennukipomme ;)
Vaadake, mitu tundi enne lendu Aerofloti online check-in avatakse ja tehke kohe vahetult peale avamist check-in ära, siis on üsna suur tõenäosus, et saate kõrvuti kohad valida.
Online saab taotleda e-viisat, mis võimaldab Indiasse esimest korda siseneda vaid teatud lennujaamade ja sadamate kaudu. Maapiiri kaudu saab Indiasse e-viisaga vaid siis, kui esmalt Indiasse lennata, minna maad mööda nt Nepaali, Birmasse või mõnda kolmandasse piiririiki, ja siis maad mööda Indiasse naasta.
Jah, Taisse saab tõepoolest veel odavamalt lennata. Kasutasin ise algselt kiiret Google Flights otsingut ilma kindla sihtkohata ja siis tõstis süsteem just TLL-HKG-TLL esile kui ühe soodsaima hinnaga lennumarsruudi antud kuupäevadel. Kui ka päris 567 euroga ei saa, siis 700 pole ka palju, kui peab just neil kuupäevadel lendama. Ülejäävast eelarvest piisab nii Koh Changi või mõne kolmanda saare ning ka Tai põhjaosa avastamiseks.
Antud kuupäevadel on hetkel kõige odavam lennata Tallinnast Hong-Kongi 580 € eest. Cebu Pacificuga Puerto Princesasse (HKG-MNL-PPS-MNL-HKG) Palawanil veel ca 290 lisaks, nii et kokku 870 eurot. Seega üle jääb veel 330 € 3 nädala peale. Selle summaga saab ka üksi hakkama, kui minna seljakoti ja väikeste nõudmistega, aga kuna antud juhul reisib koos 2 inimest, saab vähemalt majutuse kulud alati poolitada ning aegajalt ka mõne muu kulu kahasse maksta, seega nii väga säästureis ei tulegi.
Võimalik, et TLL-.HKG-TLL hind läheb just konkreetsetel kuupäevadel edaspidi üha kallimaks, aga Cebu Pacific teeb tõenäoliselt päris mitu promo lähikuudel, nii et võib saada kohalikud lennud ka soodsamalt. Aga ei pruugi, sest tegemist siiski pühade perioodiga. Tasub kaaluda ka open-jaw või lennud eraldi piletitel varianti, nt Hong-Kongist Palawanile, aga tagasilend Hong-Kongi Busuanga saarelt. Hetkel on antud kombinatsioon kõrgema hinnaga, aga otsingus tasub proovida ka muid variante.
