Kogenud lendajad mäletavad, et kunagi olid ajad, kui kõikide turistiklassi istmete seljatugesid sai alla lasta. Nüüd näeme lennukites aina sagedamini istmeid, kus seljatoe allalaskmise võimalust lihtsalt polegi. Mis siis vahepeal juhtunud on ja kas seljatoe allalaskmisvõimaluse puudumine on hea või halb?

Ryanairi lennukitest kadusid allalastavad istmed juba 2004. aastal. Mõned aastad hiljem ilmusid lennukitesse istmed, mis võimaldasid seljatuge alla lasta ainult osaliselt. Seda kasutab näiteks British Airways alla 4-tunniste lendude puhul, paljud USA lennufirmad, aga ka Finnair, mis on selle võimaluse kaotanud ka äriklassi istmete puhul. Kuna jutt käib siin põhiliselt lühikestest lendudest, siis pole reisijad seljatoe kaldenurga puudumisest üldiselt probleemi teinud.

Kusagil 2000ndate aastate lõpus hakkasid lennukitesse ilmuma ülikerged istmed, millel seljatoe allalaskmise funktsiooni enam polnudki. Istmed olid fikseeritud kuhugi püstiasendi ja kergelt kallutatud asendi vahepeale. Keegi tundmatu turundusgeenius otsustas selliste istmete puhul kasutusel võtta termini "pre-reclined" ehk eelkaldega istmed. Esialgu olid need mõeldud odavlennufirmadele, kuid leidsid peagi aina suuremat kasutamist ka tavalennufirmade puhul.

Lennufirmadel on allalastavate seljatugede kaotamisest ainult võita. Iga mehhanism, mis liigub, vajab hooldust ja võib katki minna, kas lihtsalt aja jooksul tekkinud väsimusest või siis põhjusel, et mõni reisija on istmega hoolimatult ringi käinud. Kaotades allalaskmismehhanismi, ei vähene mitte ainult hoolduskulud, vaid see vähendab ka istmete kaalu, võimaldades seeläbi kütust säästa. Tänapäevased õhukesed ja kerged lennukiistmed kaaluvad vahemikus 7 kuni 10 kilogrammini, kõik istmete pealt kokkuhoitud kilogrammid vähendavad kokkuvõttes kütusekulu.

Seljatoe allalaskmisvõimaluse puudumine vähendab ka konflikte reisijate vahel. Reisijatel on seljatoe allalaskmise etiketist tihti erinevad arusaamad ja salongipersonal peab siis mängima kasvatajat, kes probleem lahendab. Teada on ka juhtumeid, kus seljatoe äkiline allalaskmine on lõppenud tagaistunud reisija katkise nina või purunenud sülearvutiga. Ekstreemsematel juhtudel on lennuk pidanud seljatoe tõttu kaklema läinud reisijate tõttu tegema plaanivälise maandumise. Pole siis ime, et kunagi tehtud küsitluses soovis üheksa reisijat kümnest allalastava seljatoe lennukites keelata.

Istuda püstiasendis mõned tunnid või ka 3 või 4 tundi on üks asi, aga 10 ja rohkem tundi kestvad kauglennud on siiski veidi teise iseloomuga. Kuigi lennufirmad on istmete kaldenurka päris märkimisväärselt vähendanud, pole väga tõenäoline, et seljatoe allalaskmisfunktsioon kauglendudel täielikult kaoks. Ja siin tasub käituda tagaistujaga nii, nagu ootad, et sinu ees istuv reisija sinuga käituks.