Euroopa Kohus otsustas aprilli keskel, et lennufirma töötajate spontaanne töökatkestus ei kvalifitseeru erakorraliseks asjaoluks ning lennufirmal on kohustus tühistatud ja hilinenud lendude eest maksta reisijatele kompensatsiooni.
Taust
2016. aasta oktoobris oli Saksamaa puhkuselende opereeriv lennufirmal TUIfly sunnitud tühistama või edasi lükkama hulganisti lende tänu sellele, et 89% pilootidest ja 62% pardateenindajatest jäid äkitselt "haigeks". Põhjuseks oli töötajate spontaanne streik (inglise keeles wildcat strike), mille põhjustas TUIfly ootamatu teade firma restruktureerimisest. Tegemist oli streigiga, mis ei olnud esile kutsutud ametiühingute poolt.
TUIfly arvates oli tegemist "erakorralise asjaoluga" ning lennufirma keeldus tühistatud või hilinenud lendude eest vastavalt EL määrusele EC 216/2004 kompensatsiooni maksmast (sõltuvalt lennu pikkusest 250-600€). Osad reisijad kaebasid seepeale TUIfly Saksamaa kohtutesse, mis omakorda küsisid antud asjas Euroopa Kohtu seisukohta.
Euroopa Kohtu seisukoht
Tõepoolest, lennureisijate õigusi reguleerivas määruses on säte, mille kohaselt ei ole lennuettevõtjad kohustatud reisijatele kompensatsiooni maksma, kui tegemist on erakordsete asjaoludega, mis ei ole lennuettevõtja kontrolli all. Antud juhul otsustas Euroopa Kohus siiski, et TUIfly töötajate spontaanset streiki ei saa kvalifitseerida erakordseks asjaoluks, kuna restruktureerimine on äritegevuse normaalne osa ning sellega kaasnevad võimalikud eriarvamused ja konfliktid töötajatega on ette ennustatavad. Seega on lennuettevõtja, antud juhul TUIfly, kohustatud spontaanse streigi puhul reisijatele kompensatsiooni maksma.
Ühest küljest on tegemist märkimisväärse võiduga reisijate vaatenurgast, kelle reisiplaane mõjutavad lennufirma ja selle töötajate vahel tekkinud äkkdispuudid. Samas pole asi Euroopa Liidus kaugeltki nii üheselt mõistetav, kui Euroopa kohtu otsusest võiks järeldada. Kui Saksamaal on spontaanne streik seaduslik viis töötülide lahendamiseks, siis teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ei pruugi see olla samamoodi tõlgendatav. Teisisõnu, spontaanse streigi kvalifitseerimine või mittekvalifitseerimine erakordseks asjaoluks sõltub iga EL liikmesriigi seadusandlusest. See tähendab, et üleeuroopaliselt lennureisijate õigusi kaitsma mõeldud määrus EC 216/2004 polegi spontaansete streikide puhul nii universaalne, kui oli määruse algne idee.
Euroopa Kohtu seisukoht, et reisijatele tuleb maksta kompensatsiooni juhul, kui töötüli hiljem lahenes, tekitab omakorda küsimuse, kas see laieneb ka juhtumitele, kus tegemist on seadusandlust järgiva ettekuulutatud streigiga ja pooled töövaidluse hiljem lahendavad. Tundub nii, et varem või hiljem peab Euroopa Kohus ka selles osas seisukoha kujundama, sest analoogiat spontaansete streikidega on märkimisväärses ulatuses. Näiteks äsja ärajäänud LOT-i ähvardanud streigi puhul on palgaläbirääkimised kestnud kolm aastat ja lennufirmal oleks küllalt raske põhjendada, et streik tuli neile ootamatult.
