Kliimateemade aktuaalsuse kasvuga on Euroopas ka rongiliiklus taas suurema tähelapanu alla tõusnud. Seetõttu ei tohiks üllatav olla, et aina sagedamini ilmuma igasuguseid raudteeliikluse ülevaateid ja edetabeleid. Viimaseks näiteks selles valdkonnas on tarbijakaitse organisatsiooni Consumers Choice Center poolt koostatud Euroopa 50 suurima raudteejaama edetabel European Railway Station Index.
Indeks vaatleb Euroopa raudteejaamasid mitmete erinevate kriteeriumite põhjal. Arvesse võeti muuhulgas kodumaiste ja rahvusvaheliste rongiühenduste arv, platvormide arv võrreldes reisijate arvuga, kohalikud transpordiühendused rongijaamast, äpitaksode lubamine rongijaama, poodide ja restoranide arv, tähistus ja puhtus, aga ka streigipäevade arv.
TOP10
Kokkuvõttes kogus kõrgeima skoori St Pancrase raudteejaam Londonis. Esikümnesse mahtus tervelt viis Saksamaa raudteejaama: Leipzig, München, Hamburg, Berliin ja Frankfurt. Itaaliast oli esikümnes kaks raudteejaama – Roma Termini ja Milano Centrale. Kõrgele kohale jõudis ka Moskva Kaasani vaksal.
Saksamaa puhul torkab silma paljude raudteejaamade kesine olukord puhtusega. Dortmundi raudteejaam on 40% reitinguga Euroopa suuremate raudteejaamade seas üldse kõige mustem.
Euroopa 10 halvimat raudteejaama
Võrdluseks võiks vaadata, mis peaks olema Euroopa halvimad raudteejaamad. Siin on kõvasti esindatust Pariisil, aga asi näib jama olema ka Põhjamaades. Prantslaste skoori tõmbab alla suur streigipäevade arv, aga kas tõesti streigitakse Helsingi raudteejaamas 37 päeva aastas?
Metoodika
Kuigi kasutatud metoodika võtab arvesse mitmeid olulisi asju, on kogu metoodiline komplekt kokkuvõttes üsna küsitava väärtusega. Näiteks, kas aastase reisijate arvu jagamine platvormide arvuga annab tõesti tõese pildi rongijaama rahvastatusest?
Või kas eskalaatorite arv liikumise lihtsustajana on üheselt positiivne näitaja? Mis siis, kui rongijaam asubki suuremas osas ühel tasandil, kus eskalaatoreid lihtsalt vaja polegi. Berliini raudteejaamas võib eskalaatoritel sõitma jäädagi, kuid see ei tee õige tasandi ja õige perrooni leidmist mitte kuidagi lihtsamaks.
Nigelamalt skoorisid ka need raudteejaamad, kus opereerib ainult üks raudteefirma – paljud raudteejaamad saidki selles kategoorias nulli. Aga siiski - kuidas see kokkuvõttes raudteejaama ennast halvemaks teeb? Mõnel puhul on andmed lihtsalt puudulikud. Näiteks Saksamaal tegutseb lisaks Deutsche Bahnile ka Flixtrain ja Austria riiklik ÖBB, kuigi konkurentide arvuks märgitakse null. Nagu sellisel puhul öeldakse, andmed ei tohigi segada soovitud järelduseni jõudmisel.
Kuna punktiskoor võtab arvesse nii siseriiklike kui rahvusvaheliste sihtkohtade arvu, on automaatselt eelis suurematel riikidel ja riikidel, millel on rohkesti maapiiri teiste riikidega, sest nagu teadlased on pikaajaliste uuringute tulemustena leidnud, on suuremates riikides rohkem suuremaid linnu, mille vahele raudteeühendus sobib. Kuna näiteks Helsingi raudteejaamast on mõõdukalt Soome-siseseid ühendusi ja rahvusvahelisi ühendusi napib (2), siis siit kohe ka nigel punktiskoor. Helsingi raudteejaamas puudub ka esimese klassi ootesaal – jälle null.
Kes on uuringu koostaja?
Igasuguste uuringute puhul räägib alati nii mõndagi selle koostaja taust. Uurides, kes või mis on The Consumer Choice Center, saame teada, et (ei hakka tõlkima) The Consumer Choice Center is the consumer advocacy group supporting lifestyle freedom, innovation, privacy, science, and consumer choice.
Ojah, et siis elustiili vabadust ja teadust toetav lobigrupp. Kas pole kaunis! Või näitab see pigem midagi muud, kui selline tühjusest kõmisev lause kokku pannakse? Aga võib-olla ei peakski tühjade stampsõnade kasutamine nii imelik tunduma, sest kui nende lehel veidi edasi kaevata, saab selgemaks, et tegemist ongi Euroopa Liidu koridorides lobistava seltskonnaga, kelle rahastajate kohta puudub täpsem info.
Kokkuvõtteks
Euroopa raudtejaamade indeks on info, millest ilmselgete metoodiliste puudujääkide tõttu mitte keegi targemaks ei saa. Ainus põhjus seda Trip.ee-s kajastada on meeldetuletus, et taolised edetabelid on lihtsaim tee tähelepanu tõmbamiseks, mida ilma kriitilise süvenemiseta kajastavad ka Euroopa suuremad väljaanded. Sealtkaudu jõuab see pahn varem või hiljem ka eestikeelset internetiruumi reostama.