Näib, et akendeta tulevikulennukite arendamine on rahvusvaheliseks hobiks saanud. Üksteise järel ilmub välja aina peadpööritavaimaid kontseptsioone.
- aastal tutvustas Prantsuse disainifirma Technicon Design prototüüpi akendeta lennukist IXION, mille salongiseintele kuvatakse kaamerapilt välistest vaadetest.
Euroopa lennukitootja Airbus on USA Patendiametile esitanud taotluse registreerida patent lennuki uudsele akendeta disainile, kus aknad puuduvad ka pilootidel. Selle asemel näevad piloodid 3-D kaamerate abil kõrgresolutsioonis pilti väljaspool lennukit toimuvast.
Siis on veel Spike Aerospace, kes on keskendunud maailma esimese ülehelikiirusega eralennuki arendamisele.
Sarnases suunas liigub ka Aerion Supersonic, kuid nende lennukitel on aknad siiski olemas.
Oma versiooniga akendeta lennukist on välja tulnud Ühendkuningriikides asuv Järgmise põlvkonna tooteid väljaarendav tehnoloogia innovatsioonikeskus CPI (The Centre for Process Innovation).
Peamine akendeta lennukita arendamise taganttõukaja on soov vähendada lennuki kaalu. Üle 80% täislastis reisilennuki kaalust moodustab lennuki enda ja kütuse kaal. On välja arvutatud, et iga lennuki kaalult säästetud 1% säästaks kütust 0,75%. Vähemalt teoorias tähendaks kaalusääst odavamaid opereerimiskulusid, mis võib või võib mitte anda tunda reisija rahakotis.
CPI kontseptsiooni kohaselt on kogu lennuki sisemus kaetud paindlike, üliõhukeste ja ülikergete kõrglahutusega ekraanidega. Ekraanid peaks olema multifunktsionaalsed – neid saab kasutada nii ekraani kui valgustitena. Kuna ühe pika ekraani asemel kasutatakse paljusid kõrvutiasetsevaid ekraane, annab see rohkem valikuvõimalusi. Lisaks peaks süsteem võimaldama erinevate ekraanide pilti eri nurga alt vaadates korrigeerida, mis projekteritud pildi asemel tundub reaalelulisem.
Selle saavutamiseks kasutatakse lennuki sees asuvaid kaameraid, mis korrigeerivad pilti vastavalt reisija peaasendi muutumisele. Väliskaamerad paigaldatakse lennuki aerodünaamilest kõige säästlikumatesse kohtadesse. Et aidata reisijatel kohaneda erinevate ajavöönditega, muudetakse mandritevahelistel lendudel valgustust vastavalt päikesetõusule ja loojangule.
Võib tekkida küsimus, kas reisijad sellised lennukid ka omaks võtavad? Kuidas ma lähen lennukisse, kust piloot väljagi ei näe? Kuidas vastavad nad väljaspoolt lennukit tulevatele signaalidele – näiteks lennuväljal. Mis siis, kui inimene kannatab kõrgusekartuse all? Ja mis saab siis, kui lennureisi ajal juhtub vool ära kaduma? Kuigi seda ilmselt korduvalt dubleeritakse, küsimus siiski jääb.
Lähema 10 aasta jooksul me CPI ideelennukit lendamas siiski veel ei näe.
