Lääne-Aafrika riigd on plaaninud ühist valuutat kasutusele võtta mitu aastakümmet. See lihtsustaks omavahelist kaubavahetust ning toetaks majanduskasvu 380 miljoni elanikuga regioonis. Prantsuse koloniaalaja pärandina ongi 8 Lääne-Aafrika riigis kasutusel CFA frank, mille kurss on seotud euroga. Samas on CFA näol tegemist poliitiliselt tundliku teemaga, sest selles nähakse Prantsuse kolonialismi jätkumise sümbolit.
Osaliselt see kahtlemata nii ongi. CFA loodi 1945. aastal algselt selleks, et Prantsusmaal oleks lihtsam oma kolooniatest kaupu importida. Selle kurss seoti Prantsusmaa frangi ja hiljem euro kursiga. CFA-d kasutavad riigid peavad hoidma 50% oma välisvaluuta reservidest Prantsusmaal, mille eest Prantsusmaa maksis turu keskmisest madalamat intressi ning Prantusmaal on sõnaõigus Lääne-Aafrika keskpangas. Samas on seotus euroga taganud piirkonna valuuta ja seeläbi kogu majanduse stabiilsuse.
2019. aasta suvel võtsid Lääne-Aafrika riigid vastu otsuse liikuda koos Lääne-Aafrika ühisvaluuta eco kasutuselevõtu suunas (eco tuleneb Lääne-Aafrika majandusühenduse lühendist ECOWAS - Economic Community of West African States). Aasta lõpus teatasid aga 8 riiki – Benin, Burkina Faso, Guinea-Bissau, Côte d’Ivoire (Elevandiluu rannik), Mali, Niger, Senegal ja Togo, et soovivad CFA eco-ga asendada juba 2020 aastal. Türgi infoportaali andmetel on tähtaeg juba 1 juuli.
Allikas: Bloomberg
Kuus CFA-d mittekasutavat riiki (Gambia, Ghana, Guinea, Libeeria, Nigeeria ja Sierra Leone) on sellist otsust teravalt kritiseerinud, nähes selles sõlmitud kokkuleppe rikkumist ja eco nime kaaperdamist. Põhimõtteliselt on see vastasseis Lääne-Aafrika prantsuskeelsete ja ingliskeelsete riikide vahel (Guinea on selles seltskonnas ainsana prantsuskeelne).
Miks prantsuskeelsed riigid ecoga sedavõrd kiirustavad? Paljuski on selle taga soov lõigata poliitilist profiiti. Côte d’Ivoire’is ja Togos on 2020. aastal tulemas presidendivalimised, Burkina Fasos ja Nigeris aga parlamendivalimised. On ju tore teatada, et enam ei pea me hoidma oma reserve Prantsusmaal ja Prantsusmaa enam ei pääse meie rahapoliitikat puudutavate otsuste tegemise juurde. Valijatele see kõik kindlasti meeldib.
Ainult et tegelikult ei muutu suurt midagi, sest eco jääb endiselt seotuks euroga ehk täiesti iseseisvast rahapoliitikast ei saa seetõttu rääkida. Teine asi on see, et mitte ükski ecot kasutusele võttev riik ei täida kokkulepitud kriteeriume, mille kohaselt ei tohi riigivõlg ületada 70% SKP-st ja inflatsioon peab jääma alla 10%. Kõige lähemal on kriteeriumite täitmisele Togo, kus IMF-i hinnangul oli riigivõlg 72,6% SKP-st. Ainult et Togo on piirkonna üks kõige väiksemaid majandusi.
Ecol on raske, kui mitte võimatu saada Lääne-Aafrika ühisvaluutaks, kui Lääne-Aafrika suurimad majandused sellega ei ühine. ECOWAS-i riikide SKP-st langeb Nigeeria arvele 2/3, seda on 10 korda rohkem kui suurimas CFA franki kasutavas riigis Côte d’Ivoire’is. ECOWAS-i kahe suurima majandusega riigi – Nigeeria ja Ghana – ühinemine ecoga on üsna ebatõenäoline, kui eco jääb euroga seotuks. Selget alternatiivi euroga seotusele pole aga suudetud välja käia.
Kokkuvõttes ei muutu Lääne-Aafrikasse reisides suurt midagi, osades riikides tulevad ilmselt kasutusele teistsugused kupüürid, kuid vähemalt esialgu on sellel kõigel vaid sümboolne tähendus.
