Seoses Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust on aina teravamalt esile kerkinud vajadus jõuda kahepoolse lennunduskokkuleppeni, mis reguleeriks lendamist EL ja Suurbritannia vahel, kuid ka EL sees. Välja on käidud igasugu stsenaariume.
Milles on küsimus?
29. märtsil esitas Ühendkuningriigi valitsus avalduse ELi lepingu artikli 50 käivitamiseks. Tegemist on riigi ametliku teatega ühendusest lahkumise soovi kohta. Alates sellest hetkest on Euroopa Liidul ja Ühendkuningriigil kaks aastat aega lahkumiskõneluste lõpetamiseks.
Lahkumisega Euroopa Liidust lahkub Suurbritannia ka Euroopa avatud taeva süsteemist. Suurbritannia valitsusel on valida kahe variandi vahel: kas leppida Euroopa Liiduga kokku tingimustes, mis võimaldavad lendude jätkumist EL-i ja Suurbritannia vahel või minna üle ajaloolistele WTO reeglitele, mis lennundust ei hõlma. Ehk sellega pole suurt midagi peale hakata.
Nagu öeldud, on lahkumiskõneluste pidamiseks aega kaks aastat. Lennufirmade vaatenurgast on reaalsus pigem aga selline, et Suurbritannial ja Euroopa Liidul on aega lennunduse osas kokkuleppele jõuda vaid aasta. Ja see aasta juba käib.
Kõige suuremat survet Ühendkuningriikide valitsusele on avaldanud Brexiti tuline vastane Ryanair ja selle reljeefse jutuga juht Michael O’Leary. Nagu tavaks, keerab O’Leary vinti veidi üle, aga seda paremini peaks sõnum kohale jõudma.
Nimelt soovib Ryanairi juht, et Brexiti-järgne plaan saaks paika võimalikult kiiresti või tekib reaalne oht, et EL ja Suurbritannia lennunduskokkuleppe puudumisel peatub märtsis 2019 lennuliiklus EL ja Suurbritannia vahel täelikult. See on teoreetiline halvim stsenaarium, mille tõenäosus on väike, kuid päriselt seda välistada ei saa.
Miks lennufirmadel lennunduskokkuleppega nii kiire on?
Ryanair ja teised lennufirmad planeerivad oma lennuplaani 12 kuud ette. See tähendab, et 2019. aasta suvine lennuplaan avaldatakse märtsis 2018. Kui selleks ajaks ei ole kahepoolne lennunduskokkulepe sündinud - ja see on küllalt tõenäoline variant – on lennufirmadel üsna keeruline lennuplaani paika panna. Ilmselt lähtutakse siis eeldusest, et lennud EL ja Suurbritannia vahel jätkuvad nagu varem.
Mis juhtub siis, kui 2 aasta jooksul lennunduskokkulepet ei sünni?
Ilmselt leitakse sel juhul mingi ajutine lahendus, sest mõlema poole huvi lendude jätkumiseks on suur. Kuid põhimõtteliselt langeks Suurbritannia lennufirmad samasse kategooriasse näiteks Valgevene lennufirmadega. See mõjutaks oluliselt selliseid lennufirmasid nagu bmi, Flybe, easyJet, aga ka Ryanairi.
Aga Ryanair on ju Iiri lennufirma?
Tõepoolest, Ryanair on Iiri firma, kuid selle enamusosalus kuulub inglastele ja ameeriklastele. See tähendab, et Brexiti järgselt ei kuulu Ryanairi enamusosalus enam Euroopa Liidust pärit omanikele ja rakenduvad kõik sellest tulenevad piirangud, näiteks puudub võimalus opereerida EL siseseid lende. EL ametnikud ongi Suurbritannia lennufirmasid juba hoiatanud, et nende peakorterid tuleb üle viia Euroopa Liitu ja enamusosalus müüa EL omanikele või riskitakse ilma jääda Euroopa Liidu siseliinide opereerimisõigusest. Kui britid kehtestavad samuti piirangud, ei saa Ryanair opereerida Suurbritannia siseseid liine.
Mida oodata Ryanairilt?
Brexitist mõjutatud odavlennufirmad nagu Ryanair ja easyJet juba töötavad erinevate variantide kallal. EasyJet peaks oma Brexiti järgse asukoha Euroopas teatama juba lähiajal.
Ryanairi tegevjuhil Michael O´Learyl võib aga tekkida tahtmine anda brittidele konkreetne õppetund. O’Leary on intervjuudes juba öelnud, et lendude katkestamine Suurbritanniasse on teostatav mõne nädala jooksul peale Brexitit. Võttes tavaliselt inimeselt paariks nädalaks või paariks kuuks ära soodsad lennuvõimalused, on üks võimalus üldsusele demonstreerida, mida nad Brexiti poolt hääletades esile kutsusid.
Loomulikult mõjutaks lendude katkemine negatiivselt ka Euroopa Liitu. Pole raske arvata, mida arvavad asjast näiteks hotelliomanikud Korfult Kanaarideni, kui briti turistide voog katkeb. Ilmselt seda ei juhtu, kuid Brexitiga kaasnev teadmatuse ja ebakindluse periood lennunduses on paraku fakt.
