Kunagi olid ajad, kui lennufirmade sissetulek tuli lendamisest. Reisijad ostsid pileti, neid toimetati ühest kohast teise ja loodetavasti teenis lennufirma selle pealt ka veidi tulu. Tänaseks on selline äri vähemalt osade lennufirmade puhul minevik. Lennufirmade kasum ei teki mitte enam lendamisest, vaid aina rohkem reisijate lojaalsuspunktide müümisest pankadele, kes jagavad reisijatele krediitkaarte ja sellega seotud soodustusi. Lendamine pole enam isegi oluline – tehingu tegelikuks sisuks on pankade ja lennufirmade vahel omanikku vahetatav reisijate lojaalsus.
Lennufirmade lojaalsusprogrammid olid algselt mõeldud preemiaks reisijate lojaalsusele – mida rohkem lennati, seda suuremaid hüvesid pakuti. Kui lendasid palju, said tasuta preemialennu, tõstmise paremasse teenindusklassi või midagi muud. Nüüd on lennumiilid muutunud tooteks, mida müüakse hulgi pankadele. Pangad omakorda koondavad miilid krediitkaardipakkumisteks ja pakuvad neid hüvedena välja klientidele.
Kuidas krediitkaardiäri töötab
Pangad ostvad miile või punkte lennufirmade käest hulgihinnaga, mis on murdosa reisijate poolt tajutavast väärtusest. Lennufirmale on see samas kohene reaalne sissetulek kontole – veel enne, kui lennukid on üldse õhku tõusnud.
Lennufirmadele ei maksa miljardite punktide haldamine peaaegu midagi. Neid pankadele müües saavad pangad aga sööda klientide hankimiseks. Klientidele pakutakse registreerimisel märkimisväärseid boonuseid, kuid see-eest seatakse aastas teatavad kulutamissihid.
Krediitkaardiga saadud "tasuta" miilid tunduvad väga ahvatlevad, kuid peagi kogeb kaardimanik, et iga aastaga muutub hüvede lunastamine aina raskemaks. Küll napib preemialendudeks kuupäevi või tõuseb preemialennuks vajalike punktide/miilide arv või kasvavad täiendavad lisatasud. Kõigest hoolimata jätkab süsteem toimimist, kuna see on üles ehitatud eeldusele, et kliendid tahavad neid tasuta lende, upgrade’e ja püsikliendi hüvesid.
Lennufirmade jaoks on parim osa selles, et lojaalsuspunktid ei kaeba kunagi, nad ei vaja kütust, nad ei streigi ja nad ei vaja lennu ajal suupisteid. vaid nad istuvad vaikselt bilansis. Samas on punktide müümisest tekkiv kasum märkimisväärne. Näiteks Delta ja American Expressi partnerlus toob Deltale sisse miljardeid dollareid rohkem, kui on nii mõnegi lennufirmade lennupiletite kogumüük. Lennumiilide müük aitab lennufirmadel üle elada rasked kvartalid. Kokkuvõttes toodabki lojaalsuspunktide äri rohkem kasumit, kui lendamine, mis teoreetiliselt peaks olema lennufirma põhitegevus.
Lendamine ongi muutunud teisejärguliseks, sest süsteemi ülesehitus eelistab kulutamist reisimisele. Nii võivadki need, kes pole aasta aega üldse kuhugi lennanud, kuid kellel on suured krediitkaardiarved, saada rohkem soodustusi, kui inimesed, kes on reaalselt pidevalt lennanud.
Krediitkaardid ei too sisse mitte ainult pankadele ja lennufirmadele, vaid ka lendajatele suunatud blogijatele, kes reisijatele erinevaid krediitkaarte reklaamivad. Vahet ju tegelikult pole, kas kliente meelitatakse lendude või lendamist puudutava infoga, eesmärk on sama – saada tulu klientide vahendamisest pankadele. Kas see, et Euroopas pole selline skeem nii arenenud kui USA-s, on hea või halb, sõltub reisija vaatenurgast.
