Maailma üks tuntumaid äriväljaandeid kirjastav The Economist avaldas äsja uuringu maailma kõige turvalisematest ja kõige vähemturvalisematest suurlinnadest. Kuna uuring kajastab kokku vaid 50 maailma linna (millest 13 asub Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, 19 Euroopas, Aafrikas ja Lähis-Idas ning 18 Aasias ja Okeaanias), ei saa seda kindlasti käsitleda täeliku ülevaatena maailma linnade turvalisusest.

Economisti uuring kattis järgmisi linnu:

Ameerika:

Buenos Aires, Chicago, Los Angeles, Lima, Mexico City, Montreal, New York, Rio de Janeiro, San Francisco, Santiago, Sao Paulo, Toronto, Washington D.C.

Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika:

Abu Dhabi, Amsterdam, Barcelona, Brüssel, Doha, Frankfurt, Istanbul, Johannesburg, Kuwait City, London, Madriid, Milano, Moskva, Pariis, Riyadh, Rooma, Stockholm, Tehran, Zürich.

Aasia-Okeaania:

Bangkok, Delhi, Guangzhou, Hongkong, Ho Chi Minh City, Jakarta, Melbourne, Mumbai, Osaka, Peking, Seoul, Shanghai, Shenzhen, Singapur, Sydney, Taipei, Tianjin, Tokyo.

Economisti uuringus vaadeldakse turvalisust lähtuvalt neljast aspektist: inimeste personaalne turvalisus, tervishoiu tase ja kättesaadavus, infrastruktuuri olukord ja digitaalne turvalisus. Iga mainitud kategooria sisaldab omakorda 3 kuni 8 alamkategooriat.

Personaalne turvalisus võtab arvesse, kui kaitstud on inimesed varguste ja röövide eest, aga ka riigi üldist poliitilist stabiilsust. Tervishoiu juures vaadeldakse lisaks tervishoiu kättesaadavusele ja kvaliteedile ka linnade keskkonnapoliitikaid, joogivee kvaliteeti ja oodatavat eluiga. Infrastruktuuri turvalisuse skoor arvestab konkreetse linna hoonete ja teede turvalisusega, liiklusõnnetuste arvuga, elektrivõrgu turvalisusega ja slummides elavate inimeste osakaaluga. Digiturvalisus mõõdab internetiühenduse kättesaadavust, arvutiviirustega nakatumise ning küberkuritegevuse, nagu identiteedivargused, ohtu.

The Economist mainib siiski ära, et statistiline turvalisus ja inimeste turvatunde tajumine võivad küllalt suurel määral erineda. Tõepoolest, 50 linnast koosnevas nimekirjas tajuvad inimesed oma turvalisust ainult kahes linnas – Žürichis (nr. 7) ja Mexico City (nr. 45) – samamoodi, nagu see on statistiliselt. Näiteks paljude USA suurlinnade elanikele tundub nende linn palju ebaturvalisem, kui see tegelikult on. Turvalisuse indeksis 10. kohal asuv New York kukub kohe 31. kohale, kui võtta arvesse seal elavate inimeste turvatunnetust. Kõige suurem lahknevus tegeliku ja tajutava turvatunde vahel on aga Chicagos – 27 kohta. Samas hindavad elanikud Saudi Araabias Riyadhis oma elu 33 positsiooni turvalisemaks, kui seda võimaldaks puhas statistika.

Maailma kõige turvalisemate suurlinnade edetabel Economisti uuringu põhjal näeb välja järgmine:

1. Tokyo
2. Singapur
3. Osaka
4. Stockholm
5. Amsterdam
6. Sydney
7. Zürich
8. Toronto
9. Melbourne
10. New York
11. Hong Kong
12. San Francisco
13. Taipei
14. Montreal
15. Barcelona
16. Chicago
17. Los Angeles
18. London
19. Washington DC
20. Frankfurt

Nagu näha, on turvalisus üsna otseselt seotud majandusliku arenguga. Economisti metoodika järgi on valitud 50 suurlinnast 10 kõige ebaturvalisemat järgmised linnad:

40. Sao Paulo (Brasiilia)
41. Istanbul (Türgi)
42. Delhi (India)
43. Moskva (Venemaa)
44. Mumbai (India)
45. Mexico City (Mehhiko)
46. Riyadh (Saudi Araabia)
47. Johannesburg (Lõuna-Aafrika Vabariik)
48. Ho Chi Minh City (Saigon) (Vietnam)
49. Tehran (Iraan)
50. Jakarta (Indoneesia)

Positsioon nimekirja lõpus ei tähenda automaatselt, et linn oleks turistile ebaturvaline. Näiteks Ho Chi Minh City madal positsioon tuleneb paljuski viletsast infrastruktuurist (teede olukord ja liiklusõnnetuses surmasaanute arv), Tehranis on jällegi probleemid tervishoiuga (haiglakohtade arv ja oodatav eluiga).

Kuigi linnastumine on maailmas valdav trend (82% inimestest Põhja-Ameerikas, 40% Aafrikas elab linnades), ei kulge linnastumine alati ühes suunas. Kui Nigeeria suurima linna Lagose rahvaarvu prognoositakse järgmise 15 aasta jooksul kahekordistuvat (ja seal elab juba praegu 18-21 miljonit inimest), siis Lõuna-Koreas Seoulis on rahvaarv alates 1990 aastast vähenenud 800.000 võrra. Tasub siiski mainida, et Suur-Seouli piirkonnas elab tervelt pool Lõuna-Korea inimestest, ehk kokku üle 25 miljoni inimese.