14. oktoober 2017 oli väikese Saint Helena saare jaoks ajalooline päev – planeedi üks kaugemaid asustatud nurki, Atlandi ookeanis 2000 km kaugusel lähimast rannikust asuv Suurbritannia ülemereterritoorium sai endale lõpuks regulaarse lennuühenduse. Briti meedia kipub St. Helena lennuvälja kirjeldama kui "maailma kõige kasutumat lennuvälja" (hispaanlased ei pruugi sellega nõustuda). Seda eelkõige põhjusel, et lennuvälja ehitus läks Briti maksumaksjale maksma 285 miljonit naela ehk 320 miljonit eurot. See teeb iga saare 4534 elaniku kohta ligi 70 600 eurot.
Suurbritannia ülemereterritooriumi Saint Helena (selle täpsem nimetus on Saint Helena, Ascension and Tristan da Cunha) lennuväli valmis 2016. aastal, kuid kogus meedias tuntust eelkõige keeruliste tuulteolude tõttu, mis tegid lennukite maandumise sageli ohtlikuks või võimatuks. Probleem puudutas eelkõige suuremaid lennukeid, nüüd regulaarlende alustanud Lõuna-Aafrika vabariigi lennufirma SA Airlink kasutab väiksemaid Embraer E190 tüüpi lennukeid, millel müüakse välja veidi rohkem kui 2/3 lennukist ehk kokku 76 piletit (neist 70 turistiklassis).
Airlink lendab Johannesburgist St. Helenale kord nädalas laupäeviti. Lennuk teeb tankimiseks vahemaandumise Namiibias Windhoekis. Hetkel reisijaid Windhoekist lennukisse ei võeta, sest Airlinkil on seal luba ainult transiitpeatuseks. Airlink loodab lähimate kuude jooksul saada siiski loa müüa ka Windhoekist St. Helenale minevaid lende. Lisaks Johannesburgile algavad lennud ka Kaplinnast.
Seni oli St. Helena ainus ühendus mandriga postilaev RMS St. Helena, millega kord 3 nädala jooksul toimuv reis Kaplinnast võtab aega 5-6 päeva. Koos vahemaandumisega kuuetunnine lend Johannesburgist võimaldab kahtlemata palju kiirema ühenduse. Edasi-tagasi lennupiletite hinnad algavad 804 naelast (903 eurot) Johannesburgist ja 846 naelast (950 eurot) Kaplinnast. Sellise hinnaga pannakse igale lennule müüki 10 esimest piletit. Laevaga Kaplinnast reisides maksab pilet kuni 4138 naela ehk 4650 eurot.
Briti valitsuse otsuse taga ehitada St. Helenale lennuväli oli soov muuta saar rahaliselt isemajandavaks. Aastas saab St Helena valitsuselt toetust 53 miljonit naela (ligi 60 miljoni euro) ulatuses. Sissetulekute suurenemist loodetakse eelkõige suuremate turismisissetulekute arvel. Kui maist 2016 kuni maini 2017 külastas saart kokku 3795 turisti, siis lennuvälja ehitamise jaoks valminud raportis loodeti seda pea kümnekordistada ehk kasvatada külastajate arvu aastas 30 000 inimeseni.
Matemaatika seda arvamust küll väga ei toeta, sest isegi 100% ulatuses välja müüdud lendude puhul jääks reisijate number alla 4000 (number tugineb arvutusel 76x52, sest lendajad nii Kaplinnast kui Johannesburgist istuvad Windhoekis ümber teisele lennukile). Tõsi, jahtidega saarele saabujaid on samuti üksjagu ja võimalik, et saar satub kruiisilaevade huviorbiiti ja mõni lennufirma alustab veel lende, kuid kümneid tuhandeid inimesi Saint Helenale saabumas näha on siiski pehmelt öeldes optimistlik.
Jamestown
Saint Helenale tasub minna sellegipoolest. Saarel valitseb suurema osa aastast pehme kliima, temperatuurid jäävad 20 ja 27 kraadi vahele. Suhelda saab, nagu arvata võib, inglise keeles, rahaühikuks on kohalik nael (1:1 Inglise naelaga), kohalikust köögist leiab malai ja hiina mõjusid.
Tõeline maiuspala on St. Helena aga loodushuvilistele. Saarel ootab puutumatu loodus ja hulk matkaradasid. Novembrist maini koguneb St Helena rannikule suurel hulgal vaalhaisid, juunist detsembrini mööduvad saarest rändel olevad kühmselgvaalad. Mõlemaid võib näha kohaliku firma organiseeritud paadi- ja sukeldumiseisidega.
Ajaloohuvilised teavad St. Helenat ilmselt kõige paremini kohana, kus Napoleon Bonaparte veetis pärast kaotatud Waterloo lahingut 6 aastat eksiilis ja kus ta 1821. aastal ka suri. Võib arvata, et Napoleoni viimased aastad saarel polnud kaugeltki õnnetud, sest Lõuna-Aafrika veinitootja Klein Constantia varustas teda vaaditäite dessertveiniga. Napoleoni viimane elukoht Longwood House (maja kuulub muide Prantsuse valitsusele) on St Helena üks kahest muusemist.
Saint Helena avastati portugaallaste poolt 1502. aastal, 1657. aastal sai õigused saarele Ida-India Kompanii. 17 sajandil paigutati saarele Briti garnison, laevad kasutasid saart varude täiendamiseks. Pärast Suessi kanali valmimist 1869. aastal St. Helena tähtsus vähenes. St. Helenat loetakse Briti vanuselt teiseks säilinud kolooniaks Bermuda järel.
Loe lisaks: Maailma kõige eraldatum inimasustusega saar
Linke:
