Itaalia ja Korsika vahel Toscana saarestikus asuv Montecristo on üsna väike saar, mille laius kõige laiemas kohas ulatub vaid 4,3 kilomeetrini. Kunagi asus saarel klooster, mis kiriku ja rikaste perekondade annetuste toel kasvas rikkaks ja mõjuvõimsaks. Kloostri varakus andis aluse legendideks, et saarele on maetud suur aare.
Montecristo asukoht Toscana saarestikus (Vikipeedia)
Klooster sai lõpu 1553. aastal, kui seda ründasid piraadid ning pärast seda jäi saar püsiva asustuseta. Napoleni ajal liideti saar Prantsuse impeeriumiga, pärast selle lagunemist sai Montecristost Toscana suurhertsogkonna valdus. 19. sajandil oli saarel tänu selle eraldatusele lühikest aega vangla, kuni Montecristost sai kuningas Vittorio Emanuele III kuuluv privaatjahivaldus.
Alates 1971. aastast on Montecristo kaitseala, kuhu on ligipääs ainult lubadega. Tänu inimasustuse puudumisele (v.a. 2 saarevahti) on Montecristol säilinud taimed ja loomad, mis kunagi olid iseloomulikud tervele Vahemere piirkonnale. Ilmselt tuntakse Montecristot kõige paremini siiski Alexandere Dumas’ seiklusromaani Krahv Monte-Cristo järgi.
Montecristo saare külastamine
Pääs Montecristo saarele on rangelt reglementeeritud. Aastas saab seda külastada maksimaalselt 2000 inimest. 2024. aastal saab saarele 23 päeval (igal päeval 75 kohta), kokku 1725 inimest. Päevane reis maksab 130 eurot. Broneerida ning maksta saab veebilehel parcoarcipelago.info/montecristo/. Selleks aastaks on enamus reise juba broneeritud.
Saarel kehtivad järgmised reeglid:
- Saarel liikumine on lubatud ainult giidi saatel.
- Taimede ja kivide kaasavõtmine on keelatud.
- Ujumine on keelatud.
- Alla 12 aastasi saarele ei lubata.
- Lemmikloomade kaasavõtmine pole lubatud.
- Ekskursiooniks on kohustuslik omada matkasaapaid ja soovitavalt ka spetsiaalseid matkasokke. Jalanõude sobivust hindab giid ja kui need ei tundu piisavad, kaasa ei võeta.
