Paari viimase nädala jooksul on Prantsusmaal putukatõrjega tegelevate firmade telefonid olnud punased, kuna inimesed kaebavad järsult kasvanud lutikate arvukuse üle. Tegemist pole päris uue nähtusega – sügisest lutikaprobleemi kasvu Prantsusmaal on märgatud viimased kaks-kolm aastat, aga sel aastal on lutikate pealetung ületanud kõik eelnenud.

Tänaseks on augusti lõpus-septembri alguses alanud lutikate invasioonist saanud Prantsusmaa meedia üks peateemasid. Televisiooni jutusaadetes arutatakse teema üle lõputult ja arusaadavalt on inimesed ärevil, eriti pealinnas Pariisis.

Loomulikult aitab teemat võimendada ka sotsiaalmeedia, kuhu postitatakse pilte ja videosid lutikatest kõikjal - rongides, metroos, kinodes, hotellides, koolides ja isegi haiglates. Seejuures polegi sageli tegemist üldse lutikatega.

Voodilutikas (Cimex lectularius) on väga mobiilne putukas, mis võib riietesse ja asjadesse peitununa reisida koos inimesega kõikjale. Lutikaprobleem ongi kõige iseloomulikum suurlinnadele nagu Pariis, London või New York, kuhu reisitakse kõikjalt palju.

Peale Teist maailmasõda loodi lutikate vastu mitmed kemikaalid nagu DDT, mis tõrjusid lutikad Euroopast ja Põhja-Ameerikast sisuliselt välja. Paraku ohustasid sellised kemikaalid ka inimeste tervist ning nende kasutamine keelati. Seetõttu on need tegelased aeg-ajalt lainetena tagasi ilmunud, eriti suurlinnades. Lutikatega võitlemine on keeruline ka putukatõrje professionaalidele, supermarketist ostetud keemia aitab üldjuhul veel vähem.

Kuna Prantsusmaa lutikaprobleemi on maailma meedias laialdaselt kajastatud, on sealne valitsus arusaadavalt mures riigi maine pärast. Pariisi olümpiani pole kaua jäänud, aga kuvandikahju võib mõjutada ka Prantsusmaa turismi. Üle pole mõtet reageerida, aga lutikalaine ei pruugi piirduda Pariisi ja Prantsusmaaga. Lutikajuhtumite kasvu on märgatud juba ka näiteks Hispaanias.