No öelge, kes kurat paneb oma raamatule pealkirjaks "Ma tapsin roti"? Lugemishuvi tekitamiseks pehmelt öeldes omapärane valik. Ja öelge, kes kurat võõpab raamatu esikaane II Maailmasõja toonides ning lisab sinna (oletatavasti surnud) roti kontuurid. Tõesti, mis võiks olla šansid, et reisile asujad või muidu reisihuvilised sellist nurgelist kombinatsiooni nähes just selle raamatu ostaks? Tagasihoidlikud, pakuks.

Kuid Dan Brooklyni "Ma tapsin roti" polegi tavaline raamat. Seda päris mitmes mõttes. Esiteks pole tegu järjekordse liinitootega "Minu..." sarjast. Juba see samm väärib äramärkimist, sest annab raamatule automaatselt potentsiaali eristuda reisiraamatute pähe müüdavast nutmaajava kvaliteedikõikumisega kirjatükkidest.

Teiseks on "Roti" näol tegemist millegagi, mille kohta tahaks vägisi öelda, et erinevalt "istusime autosse, sõitsime safarile, nägime palju loomi, inimesed olid ka teistsugused" tüüpi tekstides on selle raamatu puhul tegemist täitsa kirjandusega. Vähemalt sellisena see mulle mõjus.

"Rott" on kogumik hetkedest, mis on aset leidnud kusagil maailma erinevates nurkades. Kas pole nii, et tegelikult me ju reisimegi nendesamade vähem või rohkem sürreaalsete hetkede nimel, aga mida me tihtipeale ei oska kas tähele panna või ei julge endale ligi lasta. Nagu head fotograafid oskavad ühtainsat hetke tabades saada foto, mis jutustab terve loo, räägivad ka selle raamatu küllaltki lühikesed tekstid palju sügavamaid lugusid, kui seda suudab seda enamik kaugelt mahukamaid reisiraamatuid.

Pikk õde veeretas kohale käru ja küsis: "Hei, kas ma võiksin natuke su verd võtta?" Ta tõmbas kummist žguti pingule ja ühendas mingeid jublakaid.

"Okei," lausus ta mind torgates, "räägi mulle, milline on maailm." Mu veri valgus väikestesse katseklaasidesse.

"Maailm on tohutusuur... metsik, veetlev... oivaline koht. Iga päev on isesugune. Ennustamatu. Tähendab, vaata kas või meid siin praegu."

"Ma olen kade," ütles ta. Žgutt lõdvenes. Ta sildistas mu vere ja võttis lonksu mu kohvist.

"Kas te arvate, et see on surmav? Tähendab, kas ussid võtavad mu keha üle võimust?"

"Tõenäoliselt," ütles ta. Kui ta täispikkuses püsti tõusis ning minema kõndis, vilajas ja kerge, nagu ta oli, polnud tema kummitaldadega puukingi kosta.

Ameeriklasest autoril, kes kasutab kirjanikunime Dan Brooklyn, on vaieldamatult päris arvestatav reisikogemus. Võimalik, et just see on aidanud kokku panna valiku, mis ei kubise juba kuskilt loetud tavapärastes klišeedest. Tubli saavutus, arvestades, et ühel hetkel hakkavad kõik reisijutud paratamatult veidi korduma.

Kellele "Ma tapsin roti" võiks olla mõeldud? Pagan seda teab. Vahet pole, kas oled seljakotireisija või reisibüroode klient. See raamat lihtsalt kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Ehk aitab otsustamisel kaasa lõik raamatust, mis kirjeldab Indias Dharamsala ja Dharmakoti vahel aset leidnud rikšakätši.

Tuhat sõna särisemas nagu elektrilaengud.

Teine juht pressis oma rikša meie omast ettepoole ja oleks meist sisuliselt üldse möödunud, kui me üldse liikunud oleksime.

Meie juhil sai mõõt täis. Ta surus rikšad teineteise vastu nagu autodroomiautod, tõmbas käsipiduri peale ja hüppas teise rikšasse. Meie juht peksis ja karjus ja kakles teise juhiga, kelle rikša oli muutunud kummilossiks.

Nad veeresid tänavale.

"Läki."

Haarasime oma kotid ja eemaldusime kiirel kõnnil rikšadest, kiiremini kui mootorrattad, möödusime kaubikust, mis oli tagurdamisest loobunud, kuni asfaltkate lõppes ja asendus tuulise jalgrajaga, kuni tuututamine ja heitgaasid jäid selja taha, kuni mul läks tuju sandiks, kuni mu särk vettis higist ja kuni mu tuju jälle paranes, kuni vaatasime sisse paari võõrastemajja, mis olid kõik täis, kuni üks noor poiss meie suunas jooksis ja küsis: "Tahate tuba? Mul on. Tulge minu järel."

Läksime tema järel ja elasime koos tema ja ta ema, isa, venna, kahe õe, loendamatute lehmade, ühe eesli ning üha arvukamate sipelgate, karvaste vannitoaämblikkude ja südaöiste sääskedega Dharamsala kohal mägedes vähemalt nädal aega.

Mis raamatus veel silma torkas, on selle väga hea eesti keel (tõlkija Elise Eimre). Vahel hakkad ära unustama, et nii kujundirikas eesti keel üldse eksisteerib. Puhas lugemisnauding.

Kokkuvõtteks, ärge laske raamatu pealkirjal ja kaanekujundusel ennast haneks tõmmata – tegemist on tõepoolest väga hea reisiraamatuga. Pealegi, selle kaaned on väga praktilised, sest kahekordsed murtavad kaaned sobivad suurepäraselt järjehoidjaks. Mine nüüd poodi ja osta see raamat ära.