Reisiidee: Seborga vürstiriik Itaalias

Ilmselt on kõik kuulnud Itaalias asuvast kahest kääbusriigist Vatikanist ja San Marinost, mille territoorium asub tervikuna Itaalia sees. Omapäraste kohtade huvilistel tasub aga plaani võtta võtta Itaalia loodenurgas Prantsusmaa piiri ääres (35 km Monacost) umbes 320 elanikuga asuva Seborga vürstiriigi külastamine.

Et pole sellisest vürstiriigist kuulnudki?

Liguurias asuv Seborga vürstiriik on 14 km2 suurune ja põhilise osa sellest moodustab künka otsas asuv maaliline Seborga linn. Kitsaste tänavatega keskaegne Seborga on sarnane paljudele teistele selle piirkonna linnadele, kuid juba sinna sisenedes saab erinevustest aru.

Linna piiril peatatakse kõik autod kinni ja vahimees kontrollib saabujate dokumente. Peagi saab Seborga ka oma raha luigino, kus kujutatakse vürstiriigi praegust valitsejat printsess Ninat, kes küll on tegelikult sakslane Nina Menegatto, neiupõlvenimega Döbler.

Printsess Nina

Kust on pärit idee, et Seborga on iseseisev riik?

Siin tuleb heita pilk 1960-ndate aastate algusesse, kui kohalik lillekasvataja Giorgio Carbone uuris põhjalikult oma koduküla ajalugu ning avastas, et see ei saanud kunagi ametlikult Itaalia osaks. 1729. aastal toimunud vürstiriigi müük tollasele Savoia dünastiale, mis valitses Sardiinia kuningriiki, pole dokumenteeritud ja tehingu eest pole kunagi tasutud ehk müügileping on tühine. Seborgat pole mainitud ka Sardiinia kuningriigi eestvedamisel 1861. aastal toimunud Itaalia kuningriigi asutamislepingus ega ka Itaalia vabariigi asutamislepingus 1946. aastal.

1963. aastaks oli Girgio Carbone suutnud Seborga elanikke vürstiriigi ajaloolises sõltumatuses piisavalt veenda ning ta valiti võimuta riigipeaks. Carbone võttis endale tiitli Giorgio I, Seborga prints. Tema surma järel 2009. aastal valiti järgmiseks riigipeaks ehitusettevõtja Marcello Menegatto, tema toonane abikaasa Nina oli välisminister.

Printsess Nina valiti Seborga riigipeaks 2019. aasta novembris, kui tema eksabikaasa, prints Marcello valitsemisest loobus. 42 aastane printsess võtab valitsemist tõsiselt ja jätkab võitlust Seborga tunnustamise nimel nii Itaalia poolt kui rahvusvaheliselt. Iseseisvat Seborga vürstiriiki on seni ainsana tunnustatud Côte d’Ivoire’i (Elevandiluu ranniku) poolt, Abidjanis on olemas ka Seborga konsulaat, vähemalt tegutseb see üsna aktiivselt Facebookis.

Printsess Nina

1995. aastal viidi Seborgas läbi iseseisvusreferendum, mis sai 304 poolt- ja 4 vastuhäält. Muidu on Seborga osa Itaaliast nagu ikka. Tevishoiu- ja muid avalikke teenuseid osutab Itaalia riik, Seborga elanikud hääletavad kohalikel ja üleriigilistel valimistel. Kuid samal ajal võimaldab Seborga vürstiriigi idee teha linnale reklaami ja saada tulusid turismist ning suveniiride, müntide ja markide müügist.

Lisainfo