Suhhoi Superjet 100 on Venemaa esimene tsiviilotstarbeline lennukiarendusprojekt peale Nõukogude Liidu lagunemist, mis on mõeldud asendama vananenud TU-134 ja Jak-42 lennukeid. SSJ100 on standardkonfiguratsioonis 75-100 reisijat mahutav regionaallennuk, mis on sarnane näiteks Nordica kasutuses olevate Bombardieridega. Muuseas kasutab Aeroflot Superjet 100 lennukeid vaheldumisi Boeing 737-800-ga näiteks lendudel Moskvast Tallinnasse.

Venemaa jaoks on Suhhoi Superjet näol tegemist prestiižiprojektiga, mis peab demonstreerima Venemaa lennukitööstuse suutlikkust taas valmistada tehnoloogiliselt tasemel lennukeid. Paraku on sel lennukil mõõnasid kaugelt rohkem kui tõuse ja seda ka Venemaa enda allikate põhjal.

Probleeme on jagunud algusest saati

Kui SSJ 100 ajalugu, mille esimene kommertslend toimus aastal 2011, ühte lausesse kokku võtta, siis on tegemist järjestikuse hunniku probleemidega, mis on seda lennukit saatnud järjekindlalt alates planeerimisest kuni tänase päevani välja. Selle väljatöötamine viibis, selleks on kulutatud arutu hulk raha, selle esimene kommertsklient Armenia Armavia tagastas lennuki, viidates ebanormaalselt suurele remondivajadusele, demonstratsioonlend Indoneesias Jakarta lähistel kihutas vastu mäge, sellest lennukist on loobunud või loobumas kõik väljaspool Venemaad asuvad lennufirmad (mille ülesloetlemiseks piisab ühe käe sõrmedest), ka Venemaal on suur osa lennukitest remondivajaduse tõttu pargitud, lennuki varuosade tarneahel on välja ehitamata.

Superjet 100 lennukit ei suudaks toota ükski kommertsalustel töötav erafirma. Selle aasta esimesel poolaastal kahanes lennukeid tootva Sukhoi Civil Aircraft Company (SCAC, osa United Aircraft Corporationist) lennukitootmisest tekkiv käive võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 7 korda, 232,7 miljonilt US dollarilt 32,05 miljoni dollarini. Kui see number konteksti panna, siis kogu sellest käibest piisaks heal juhul ühe kasutatud Airbusi väiksemat sorti lennuki ostmiseks ehk lennukitootmise mõistes käive puudub. Kasumis püsimiseks peaks aastane tootmismaht olema vähemalt 32-34 lennukit.

Mainitud mikrokäibe tekitasid 2019 I PA jooksul tarnitud kolm lennukit. Et kolm uut lennukit müüakse samasuguse hinnaga, mis maksab Airbusi või Boeingu üks mitte kõige uuem lennuk, räägib vist nii mõndagi. Tõsi, võrdlus pole täpne, sest SSJ100 konkurendiks on suuremate A320/319/318 asemel Embraer 190 ja Bombardier CRJ100, kuid ka Embraeri puhul saaks sama raha eest kolme lennuki asemele kätte ühe lennuki.

Suhhoi pole otseselt halb lennuk oma lennuomaduste poolest. Seda lihtsalt pole võimalik kallimalt müüa kahel põhjusel:

• see lennuk vajab kaugelt rohkem remonditunde, kui ükskõik milline konkurent ja
• lennuki remontimine on varuosade tarneahela puudulikkuse tõttu äärmiselt aeganõudev.

See, mida need vähesed lennufirmad, mis SSJ100 lennukeid opereerivad, teevad, on lennunduses üsna ainulaadne viimase võimaluse lahendus – selleks, et saada varuosi, jäetakse osad lennukid maa peale ja krutitakse neilt vajalikud osad maha, et teised lennukid saaksid lennata.

Jättes kõrvale Tai valitsuse, mõned eralennukid ja muu sellise, siis tavaliste lennufirmade kogemus Superjet 100 lennukitega on olnud parajalt masendav. Neid kogemusi üleliia palju muidugi pole.

Euroopas katsetas Suhhoidega ainult üks lennufirma

Superjet 100 lennukitel on teatav märk maas ka Euroopas, kui Nordicaga sarnane lennuteenust pakkuv CityJet kasutas SSJ100 lennukeid Brussels Airlinesile teenust pakkudes. Pidev remontimine ja varuosade puudus tähendas seda, et hulk lende jäid lennukite puudumisel ära (92 lendu 22 päeva jooksul) ja lepingu lõppemisel 2018 aasta lõpus Brussels Airlines lepingut Iiri CityJetiga ei pikendanud. CityJeti seitsmest SSJ100 lennukist istuvad praegu kuus tegevusetult maa peal (vist polnud parim äriplaan), üks on õnnestunud maha müüa. Tellimus ja ostuoptsioonid tootjale olid kordades suuremad.

2018. aasta novembris sõlmis Sloveenia Adria Airways kavatsuste lepingu osta 15 SSJ100 lennukit, kuid kavatsuseks see jäigi.

Mehhiko ja Interjet

Teine lennufirma, kes Superjet 100 lennukeid kasutab, on Mehhiko probleemides vaevlev odavlennufirma Interjet. Tegemist on Aerofloti järel suuruselt teise lennufirmaga SSJ 100 lennukite arvu poolest. Väidetavalt sai Interjet Superjetid kätte ülisoodsalt (10 lennukit ühe A320 ettemaksu hinnaga, mis on lennuki hinnast 15-30 %), kuid rõõm soodsast hinnast asendus peagi probleemidega, mis sundis osasid lennukeid varuosade jaoks lammutama. Varuosade puuduse kompenseerimiseks maksis tootja Interjetile 40 miljonit dollarit. Nüüd tahab Interjet kõik oma SSJ100 lennukid maha müüa (22 lennukist on 21 müügikõlbulikud), kuid peale Venemaa liising- ja lennufirmade on potentsiaalseid ostjaid vaatamata ülisoodsale hinnale rakse leida. Praegu on Interjetil töös vaid 6 Superjeti, kõik ülejäänud lennukid on pargitud.

Ka Venemaa lennufirmad hoiduvad sellest lennukist

Sisuliselt püsib Venemaa lennkukitootmist konsolideeriva United Aircraft Corporationi osana tegutseva Suhhoi poolt toodetav Superjet ainult tänu riikliku Aerofloti tellimustele, kes lihtsalt ei saa "ei" öelda. Kuid ka Aeroflotil on tänu sellele lennukile (neid on hetkel 49) küllaga probleeme ja võimalusel asendatakse see Airbusi ja Boeingu lennukitega. Näidet pole vaja kaugelt otsida – kui varem opereeris Aeroflot Tallinn – Moskva liini ainult Superjetiga, siis nüüd tehakse seda vaheldumisi Boeing 737-800 lennukitega. Siin võib asi olla muidugi tingitud ka kasvanud nõudlusest, kuid märk sellegipoolest.

Mais loobus 10 Superjet 100 ostuoptsioonist Jamal Airlines, mis tegutseb Venemaa gaasiväljadel Jamal Neenetsi autonoomses ringkonnas. Põhjus: selle lennuki liiga suured opereerimis- ja hoolduskulud. Jamal Airlines on Aerofloti järel Venemaa suuruselt teine Superjet 100 lennukeid kasutav lennufirma. Nüüd on otsustatud Superjeti asemel tellida Airbusilt A320 ja A321 lennukeid. Olevat töökindlamad.

Peale mais Aerofloti Murmanskist Moskvasse lennanud Superjet 100 toimunud 41 inimelu nõudnud õnnetust kerkis õhku küsimus, kas seda tüüpi lennuk on lendamiseks ikka piisavalt ohutu? Lende siiski jätkati, kuid pärast õnnetust keeldusid reisijad sellega lendamast ning Aeroflot oli sunnitud asenduseks pakkuma Airbusi lennuki.

Konkurentsiamet uurib

Suhhoide teema on jõudnud ka Venemaa konkurentsiameti vaatevälja. Nimelt on avastatud, et Superjet 100 teenindavatel liinidel on lennupiletite hinnad keskmiselt 20% kõrgemad, kui teiste lennukitüüpidega lendudel samadel liinidel.

Superjeti tulevik

Nagu märgitud, siis Suhhoi Superjet on prestiižiprojekt ja selle tootmist vaatamata kõikidele puudustele kinni ei panda. Üks tulevikuvõimalus on lennukite müümine sellistele riikidele nagu Iraan. Praegu ei saa seda teha, sest 60% lennukis sisalduvast tehnoloogiast on toodetud välismaal ja müük Iraanile ei saa toimuda ilma USA nõusolekuta. Venemaa üritab sõltuvust välispäritolu komponentidest vähendada (varem oli see 70%) ja toota kõik vajaminev (kaasa arvatud lennukite mootorid) ise, kuid lennukitootmises oleks see väga erandlik, sest lennukite tarneahel on väga rahvusvaheline. Pole võimalik, et sa suudad ühtlaselt heal tasemel toota kõiki komponente. Seega, Superjet lennukite senine halb kvaliteet saab minna ainult hullemaks.

Lennukite tootmine on siiski vaid üks osa kogu protsessist. Sama tähtis on ka lennukite hooldus. Kui Suhhoide hooldusvõimekus püsib senisega samal tasemel, siis on ühe lennuki asemel vaja osta kolm lennukit. Üks lendab ja kahest ülejäänust saab vajalikke varusosasid maha kruttida.

Irkut MC-21 ei paista parem

Teadmata kvaliteet ja lennukite hoolduvõimekuse puudulikkus on ka põhjused, miks Venemaa uuest Irkut MC-21 lennukist ei saa iialgi B737 ja A320 ülemvõimu murdjat, kuigi konkurents lennukitootjate magusaimas sektoris oleks vägagi teretulnud.

Teine põhjus - Irkutski lennukitehas suudab aastas toota lennukeid vaid veidi rohkem, kui Airbus või Boeing ühe kuu jooksul. Kolmas põhjus - peale Venemaa enda lennufirmade ja Azerbajan Airlinesi tellimused puuduvad. MC-21 tootmise algus lükkus edasi 2020. a. lõppu tänu USA sanktsioonidele ja probleemidele lennuki tiivaga. Müügihitti ei saa ilmselt ka sellest lennukist.

Hilisem parandus: Nordica lendab nüüd Bombardieridega, mitte Embraeriga.