1. septembril otsustas Venemaa valitsuskomisjon anda suunised Venemaa suurima lennufirma Aeroflot nõukogulele, omandamaks 75 % pluss 1 aktsia riigi suuruselt teisest lennufirmast ja Aerofloti lähimast konkurendist Transaero Airlines. Aeroflot maksab Transaero eest sümboolse 1 rubla ehk 1,3 eurosenti. Tehingu, või nagu Venemaa ajakirjanduses nimetatakse, konsolideerimise, põhjuseks on Transaero hiiglaslikuks kasvanud võlad, mis on Transaero sisuliselt pankrotistanud. Seisuga 31. detsember 2015 oli Transaerol võlgu 64,8 miljardi rubla ehk 866 miljoni euro eest. Selle aasta esimeses kvartalis teeniti kahjumit üle 76 miljoni euro.

Transaero TU-124

Transaero ülevõtmisega kasvab Aerofloti, kelle käes on praegu 37 % Venemaa lennuliiklusest, turuosa Venemaa lennureisijate veos üle 50 %. Teoreetiliselt võib Venemaa konkurentsiamet tehingu peatada või määrata tehingule piiranguid (näiteks kohustada Aerofloti müüma mingi osa Transaerost), kuid tehingu vetostamine on siiski väheusutav.

Transaerol on seljataga huvitav ajalugu. Tegemist on esimese Venemaal tegevust alustanud eralennufirmaga. Transaero asutati 1990. aasta lõpus ja järgmisel aastal alustati Aeroflotilt liisitud lennukiga tšarterlendude pakkumist. 1992. aasta juulis saadi enda käsutusse esimene lennufirmale endale kuuluv lennuk Il-86. Jaanuaris 1993 käivitus Venemaa esimene eralennufirma poolt opereeritud regulaarliin Moskva - Norilsk, sama aasta lõpus alustati regulaarlende ka piiri taha, esimeseks välisliiniks oli Moskva – Tel Aviv. Transaero oli ka esimene Venemaa lennufirma, mis juurutas püsikliendiprogrammi.

Venemaa majanduse kasvades võttis Transaero 2010. aastal ülioptimistliku suuna hoogsale kasvule. Ridamisi esitati tellimusi uutele lennukitele. Airbusilt telliti 4 Airbus A380 lennukit, millega plaaniti lende Moskva ja Vladivostoki ning Moskva ja New Yorgi vahel. Plaanide kohaselt oleks esimene A380 pidanud üle antama sel aastal, kuid Airbus teatas augustis, et seoses Transaero keerulise finantsseisuga üleandmine viibib. Lisaks on Airbusil Transaerolt tellimus rohkem kui kolmekümnele A320/321/330 lennukile. Boeingult on tellitud 10 Boeing 737-800 ja 4 Boeing 747-8 lennukit. Lisaks veel tellimused Venemaal toodetavale Sukhoi Superjet 100 ja tulevastele Irkut MC-21 lennukitele.

Asjad hakkasid aga allamäge veerema, kui Venemaale kehtestati sanktsioonid ning rubla kurss järsult kukkus. Kuigi kasumlikel pikamaalendudel reisijate arv kukkus, oli Transaero loid oma lennuplaane muutunud reaalsusega vastavusse viima. Suurte lennukitega puhkuselendudelt ümberorienteerumise ja lendude kärpimise asemel jätkati üsna samamoodi, kui varem. Transaero erineb teistest Venemaa lennufirmadest muusas ka selle poolest, et pakub lendudel New Yorki, Londonisse, Miamisse, Los Angelesse ja veel paari sihtkohta ka esimest ehk Imperial klassi, kuid olles välismaal suhteliselt tundmatu ja kuulumata allianssidesse, pole neid kõige lihtsam täita, kui kodumaine nõudlus kukub. Piltidelt paistab küll, et tänapäeva mõistes on Imperial klassi näol tegemist esimese klassi asemel pigem vähe privaatsema äriklassiga, kuid kalamarja peaks seal sellegipoolest jaguma küllaga.

Transaero majandusraskused pole tegelikult ootamatud. Kuigi tegemist on erafirmaga, on Venemaa valitsus Transaerole rahalist abi krediidigarantiide näol rohkem kui 118 miljoni euro ulatuses juba andnud. See pahandas Aerofloti, kelle meelest oli tegemist turu solkimisega. Ilmselt oli Aerofloti juhtidel õigus, sest Transaero hakkas näiteks Moskva – Sotši liinil müüma pileteid poole odavamalt, kui tegi seda Aeroflot. Seda, et asjad pole päris korras, andsid märku ka viimasel ajal lennufirmadele antud hinnangud – Transaero lennud hilinesid pea regulaarselt tundide viisi, ka pardatoitlustus saab kõva kriitikat.

Transaero peamised omanikud on Olga Plešakova ja Aleksander Plešakov (kes on ühtlasi ka Transaero tegevjuht), kellele kuulub kokku 36,62 % lennufirma aktsiatest. Ülejäänud osalused on veidi segasemad, kuid spekuleeritakse, et Plešakovide perekonna kontrolli all on kokku 75,1 % Transaero aktsiatest.

Aerofloti ja Transaero ühendamine toimub järk-järgult lähema aasta jooksul. Kindel on see, et kahe lennufirma kattuvaid liine kärbitakse ja võib arvata, et kogu Transaero liinivõrk vaadatakse kriitilise pilguga üle. Ilmselt jääb tegemata ka selle aasta lõppu planeeritud Transaero brändi uuendamine. Venemaa reisijatel jääb paljudel liinidel konkurentsi vähemaks. Roosiline pole ka Venemaa suuruselt kolmanda lennufirma Utair majandusolukord, mille varad on arestitud ja hoitakse elus piltlikult öeldes tilgutite all. Oneworldi kuuluva S7 kohta leiab vastakat informatsiooni, kuid lennufirma eitab riigilt krediidigarantiide saamist. Aeroflot ise on kukkunud rublaga paremini toime tulnud. Kuigi eelmine aasta lõpetati kahjumis, oli selle suurus kaugelt väiksem, kui kardeti. Kokkuvõttes tundub, et Venemaa lennundusturg maandub sealsamas, kust 90-ndate algul starditi – lendamine toimub Aeroflotiga.