Tere!
On plaan kolida perega Inglismaale. Hetkel silma jäänud Liverpool. Elasin 4 aastat tagasi ka pool aastat Inglismaal, et täitsa võõras see koht pole. Ma ise tööle ei plaani minna (oleksin beebiga kodune). Mees juba vaikselt vaatab enda erialast tööd, ehk leiab juba Eestis olles midagi. Kõige rohke tunnen muret 10- aastase lapse pärast, kes lõpetab see aasta 3-nda klassi. Sooviks tagasisidet vanematelt, kellel endal selline olukord olnud ja kus kohast alustada ja kuidas oleks see lapsele kergem. Ta ise on muidu huvitatud ja ei ole üldse selle vastu. Inglise keelt ka õpime natuke lisaks koolile juurde.
Leidsin taolisi teemasid vähe ja need olid ka aastast 65, seepärast alustasin uut.
Sooviks infot ka näiteks Liverpooli üürimajade/korterite kohta (vähemalt 3-toaline). Umbkaudseid hindasid siis.
Olen ka ise ennast üsna hästi kurssi viinud, aga vb mõnel see tee alles läbitud ja sooviks kirjutada pikemalt :)
Lisan, et ülejäänud perel pole NI ja oleks ka huvi perearsti vastu. Kui beebiga minna, mis pabereid on vaja vaktsiinide edasi saamiseks jne.
Esmalt lihtsalt väike diskleimer, et kas hetkel on mõtet sinna õnne otsima minna, kui Brexit veel jätkuvalt segadust külvab?
Aga teemast ka. Absoluutselt kõige esimene asi ja kõige alus on elukoha leidmine ehk ametliku aadressi hankimine. Ilma selleta ei saa midagi. Kuna teil praktiliselt mingit jälge UK-s ei ole, siis soovitan proovida õnne eraisikutest rendileandjatega Gumtree portaali abil, sest ükski agentuur teile elamiskohta ei rendi. Eraisikud on valmis rohkem mööda vaatama faktist, et teil kohapeal mingit ajalugu pole, juhul, kui te inimestena toredad ja usaldusväärsed paistate. Selle jaoks, et personaalselt kustumatult positiivset muljet jätta, peate aga juba kohapeal olema ehk olge valmis ennast lühiajaliselt hotellis, sõbra-sugulase juures, Airbnb's sisse seadma. Kui läheb hästi, leiate koha nädala-paariga, aga peate olema valmis ka oluliselt pikemaks otsinguks. Suurem osa rendileandjatest ei ole nõus üldse rendile andmagi, kui teiega isiklikult kohtunud pole - ja neist, kes on nõus, soovitan kauge kaarega ümber käia - tõenäosus mingisse jamasse sattuda on seal suur.
Olge valmis ka ise raskeid otsuseid tegema ehk kohtadest ära ütlema näiteks kui rendileandja tundub kahtlane, kui ta ei taha öelda, millises registris tagatisraha registreerib (see peab igal juhul olema registreeritud ametlikus rendideposiidi registris) või kui endale tunnistate, et tegelikult on koht tõeline mülgas - nt räigelt hallitavad seinad, süstlad koridoris või suurem hulk sotsiaalmaju (council estate) ümber selle. Ilmselgelt peate kompromissile minema ehk iga piirkond ei pruugi olla nii hull, kui selle renomee (me alustasime Croydonist, mille peale iga korralik valgekraest britt näost kahvatub, aga tegelikult polnud seal nii hullu midagi - kui välja arvata fakt, et seal elatud aasta jooksul murti tänaval viide majasse sisse, sealhulgas kahjuks ka meie elamisse, ja et alumise korruse narkosõltlasest tütarlaps pidas igal nädalavahetusel sõpsidega reive - no õnneks jäi ta peatselt rasedaks ja viimastel seal elatud kuudel nautisime õnnist rahu).
Kui rendileping sõlmitud, siis võtke ühendust kohaliku bourough council'iga, et ennast aadressile elama registreerida. Selle peale saadavad nad teile council tax bill'i postiga koju - see on see paber, mis on kõige A ja O, hoidke seda kulla hinnaga!
Council tax bill ja aadress näpus saate hakata ülejäänud asju otsast harutama:
- Registreerida mehe NI numbri intervjuule (see võib madalhooajal olla nädala pärast, kõrghooajal kuu pärast). Lastele peaks NI numbreid saama lihtsalt avalduse alusel (ei mäleta, kas selle jaoks pidi vanematel NI olemas olema või ei, mul oli tol hetkel juba endal olemas).
- Taotleda Child Benefit (selle jaoks tuleb postiga saata taotlus) - seda läheb vaja ka koolikoha taotlemisel.
- Minna pangakontorisse pangaarvet avama (ei mäleta, kas ka teist utility bill'i ja/või NI numbrit oli vaja või ei - võimalik, et oleneb ka pangast, seega tasub otse neilt küsida).
- Kapata kogu paberipatakaga kohalikku council'isse ja esitada kooli vastuvõtmise avaldus. Seal peab märkima eelistatud koolid - tasub interneti abil tuvastada, milline on hea kool ja kus on kohti. Taktika on panna oma piirkonnast 2 Outstanding kooli ja 1 Good kool, kus on ajalooliselt alati kohti olnud - äkki joppab ja saab väga heasse kooli, aga kui ei, siis vähemalt viisakasse. Alla Good markeeringu ära koole üldse kaalu (seal pole nagu Eestis, kus tase on ühtlaselt kõrge - koolide vahel on suured erinevused).
- Paberipatakaga kappate ka lähimasse või meeldivaimasse perearsti vastuvõttu ja ütlete, et soovite ennast sinna regada. Avaldus tuleb muidugi paberil täita ja otsuse vastuvõtmise kohta saate ka postiga. Kui olete nimistus sees, siis saadavad nad kõik vaktsiinide meeldetuletused ise ja midagi eraldi ise ei pea jälgima. Tasub arvestada, et sealne vaktsineerimiskalender on Eesti omast erinev ehk kui Eestis tehakse näiteks MMR (leetrid, mumps, punetis) ühe- ja 13-aastaselt, siis UKs tehakse teine sutsakas juba 3-aastastele ehk kui laps on vanem, siis tehakse esimesel võimalusel järgi - kui soovid, võid kohe peale nimistusse saamist selle jaoks arstiga ühendust võtta, sest meile hakkasid need meeldetuletused alles peale perearsti vahetust tulema. Ilmselt mõned jälgivad patsiente rohkem kui teised.
Koolimineku pärast ei maksa üldse põdeda. Absoluutselt igal aastal alustab igas klassis kooliteed paar täiesti umbkeelset last. Minu lapse koolis oli 69% lapsi, kelle emakeel ei onud inglise keel. Neil on kõik süsteemid ja tugistruktuurid selle jaoks olemas, sh klassis õpetaja abi(d), laste grupeerimine ja ülesannete andmine kõigis tundides vastavalt tasemele ning lisamaterjalid. Poole aastaga on suhtlustasandil inglise keel olemas ilma mingi mureta. Kõik õppematerjalid ja tarvikud on kooli poolt.
Veel diskleimereid. a) Minu kogemus on Londonist, kus elasin kolm aastat koos partneri ja primary school vanuse lapsega. b) Suurbritannia on KÕIGE VIIMANE koht, kuhu mina läheks lastega perega. Kui ei taha just sigida ja toetuste peal elada, siis lapse kõrvalt ei ole sul võimalik seal tööle minna enne, kui laps 11-aastaseks saab. Kool kestab 9-15 ning mõlemas otsas pead personaalselt lapse üles korjama, ise ei tohi nad enne 11 eluaastat kuskile liikuda. Lapsehoidja palkamine on nii kallis, et sulle jääb sellisel juhul ainult töörõõm 8 tunnist ning paar tundi commute pealekauba. Kindlasti on töökohti, kus saad 4 tundi päevas käia, aga väga ma selle peale ei panustaks. Kui oled valmis olema stay-home-mum järgmised 10 aastat, kui mehe palk seda võimaldab ja kui endal karjäärialaseid ambitsioone ei ole, siis võid ju proovida. c) Sinu elukvaliteet seal saab tõenäoliselt olema halvem - eluasemekulud on röögatud, puudub igasugune sugulaste tugi laste kasvatamiseks ehk social network, saastetase on üle mõistuse Eestiga võrreldes, turvalisest kooliteest võid vaid unistada ja suurematel avalikel üritustel (või Londoni kesklinnas jalutades) kaalud alati, kas potentsiaalse pommi/püssimehe/noa oht kaalub seal osalemist üles. Aga no samas - enne kui ära käid ei saagi sageli aru, kuivõrd hea lapsi Eestis ikka kasvatada on. Parim koht maamunal!
to skvipe : Aitäh sisuka info eest. Lisan, et meil ei ole üldse plaan sinna õnne otsima minna ja ka eluks ajaks elama minna. Kuna olen hetkel vanemahüvitist saamas ja enne 3 aastat kindlasti ei plaani tööle tagasi minna (kui üldse lähen), siis plaan oligi hetkel umbes 2 aastat ära olla, lihtsalt maailma avardamiseks ja et vanem laps saaks inglise keele suhu (hea on kuulda ja lugeda, et 6 kuud kuni aasta ja see on võimalik selgeks saada). Ei kavatse ka toetuste peal elama hakata, meil on piisavalt kõrvale pandud ja ka kuu sissetulek ilma tööl käimata on piisav, et saaks sinna kolida. Ja ehk kõige ohtlikum koht hetkel ja kulukam (London) ei ole meil ka kindlasti päevakavas. Mitte, et Liverpool näiteks ohtlik poleks. Aga ütleme nii, et me elame ainult korra ja kui peab juhtuma, siis juhtub. Ei saa hirmude pärast elamata jätta. Ma küsiks veel kus kohast ma saaks koolide võrdlust vaadata.
Kui kellelgi on veel infot, siis ootan huviga :)