Antarktikas käidud! Soovitan soojalt

Tere, tripid!

Kõik huvilised, kes on plaaninud kunagi Antarktikasse minna ja kodutöö suhtes pisut laisad, soovitan vaadata quarkexpeditsions.com kodulehte. Tegemist Antarktika kruiisidele spetsialiseerunud firmaga, turuosa 1/3. Saabusin 10-päevaselt kruiisilt nende laevaga Ljubov Orlova ja jäin väga rahule. Start Ushuaiast, Argentiinast. Räägime rahast ka. Eelarve sõltuvalt kajutist, laevast jms on Antarktikasse minekuks 30 000 - 500 000 krooni. 30 000 kolmeses-neljases kajutis kõige madalamal dekil, mitte kõige uuemal laeval, pool miljonit superlukskruiisikal, kust inimesi kopteriga mägedele suusatama viiakse.

Pikem reisikiri peaks ilmuma Eesti Ekspressis 22. jaanuaril 2009!

Tervitades Narrnr3

Ohh. Plaanime ise ka minna ja teeme siin eeltööd. Enne seda väike Lõuna-Ameerika trip ja sealt siis Antarktikasse. Küsimusi oleks igasuguseid, kindlasti lolle sinu jaoks ehk :D Aga ehk annad maili aadressi või msn?

Panen siia üles oma reisikirja ka. Ehk on abiks ja aitab lainele.

Reisikiri Hiiglaslikud mäed, jääpangad, looduspiltide vaatemäng- kruiis Antarktikas

”Mismõttes ei ole võimalik, et e i s a a helistada? Kümme päeva levist väljas? Antarktikasse lähete või? Ok, nali naljaks. Tegelikult ka?” pinnivad umbusklikud kliendid. Kinnitusest üksinda ei piisa, seletust ja aru tuleb anda pikemalt.

”Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse. Räägi lähemalt!” Mahajääjid huvitavad kõik valdkonnad alates logistikast, maksumusest, lõpetades reisikavaga. Detsembri teisel nädalal, lõuna-poolkera suveperioodil Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese hotellifuajeesse kogunenud sajakonna inimesega on teistmoodi lood. Sinise kaelapaela külge kinnitatud nimesiltidelt kaasreisija päritolumaa selge, küsivad reisisellid üksteiselt 90% ulatuses sama soojendusküsimuse – miks just Antarktika? Statistline tõde motivatsioonikimbust selgub pisut hiljem, kümne päevase merereisi stardieelsel soojenduspeol. Vene aluse Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid on rahvast tulvil. Ülienergiline ekspeditsiooniliider, kel parem huumorisoon kui New Yorgi koomikutel, Chelli Larsen küsib nõudlikul häälel: ”Kui paljude siinolijate jaoks tähendab randumine Antakrika sadamas oma jalaga puudutatud seitsmendat kontinenti?” Kätemeri varjab sekunditeks viienda deki kinosaali lae. Lõunalauas istub minu kõrval aga turbaniga hindu. Kõikidest maailma riikidest on tal veel külastamata jäänud vaid 20. Tema on üks käetõstjatest. Teen omaarust nalja ja küsin, kas nüüd, kus tõepoolest kõik nähtud saab, Richard Brandsoni kosmoselennule on juba koht broneeritud. ”Jah, ikka! Olen järjekorras kümnes. Ootan põnevusega.” Niipalju siis naljast. On ka neid, kelle käed alla jäid. 28-aastane Taani medõde otsustas Amudsen-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete ajendil. Kui juba Argentiinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka juba Antaktikasse sisse põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli teoks tegema naispoole lapsepõlveunistust – näha sedasama oma silmaga, mida Discovery kanali filmimees. (Nad ei pidanud üldse mitte pettuma!) Lisaks albatrosside, pingviinide, vaalade ja hüljeste hordidele tehakse pardale asunutele ülesandeks ka kuulata. Märgata, tunnetada ja kuulata kõrvulukustavat vaikust. Lummavalt liikumatud valge vatiga kaetud ürgmäed, maailmalõpu tunne ja nulltsivilisatsioon on loetelu võtmesõnadest, mis räägivad iseenda eest.

Kirju kontingent Karget laadi eksootilise kogemuse järele on kätt sirutamas huvitav läbilõige turistidepirukast. Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 eri rahvuse esindajat. Oma osa on tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest üksiküritajad, pensionärid kui ka lastega pered. Nimesiltide viimasel real figureerivad USA, Kanada, Austraalia ja Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda paremaks ja värvikamaks kujuneb kruiisigurude sõnul kogu reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimiseks nii kinosaal, arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui raamatukogu. Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud. Baarist ma ei räägigi. Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. 30. eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele käsipuule laeva välisdekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta väikesest külast Moskva lähedalt, novembrist märtsini töötab ta Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või rutiinist ei maksa isegi juttu teha – igas külastuses on midagi uut. Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see ca sajal korral tööraames maailma kõrgeimat mannert vaatamas käinud meest ei häiri. ”Pole ausalt öeldes veel ühtegi ette tulnud,” tunnistab Vladimir aupaklikult eestlaste küsimuse kohta. Püüan oma erandlikust staatusest mitte tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid Antarktikat külastanud eestlasi ning jõuan järeldusele, et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel laeval. Vaevalt jõuan oma mõttega lõpule jõuda, kui Walesi päritolu geoloogi rollis meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub: ”Juba teine eestlane!” Mis? Kus? Ei lähe palju aega, kui Tallinnast pärit 60. eluaastates Paveliga tervituseks kätt surume. Beeži värvi kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope alt paistab tume lillade triipudega fliissärk, karvase sisuga läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika järele. ”Siin me nüüd oleme. Kaks eestlast, kes Tallinnas kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!” esineb tugevas vene aktsendis kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel südamlikult, pidulikul toonil taskust välja võetud videokaamerale. Koos lendudega üle 110 000 krooni maksnud reisile tõi rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus. ”Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud. Järgmine peatus on taevas!” deklameerib Pavel heatujuliselt. Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse mannert läbi proovida, on kohe kohe kirjas! Esimesed tunnid laevas mööduvad kiiresti. Argentiina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb. Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikutes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake’i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku - Drake’i võimete skaalal on kogetav pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes kuulub valdkonda titemäng. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse alla kuuluv kraam – paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel - jäävad eriarvamusele.

Emotsioonid Kell on seitse hommikul. Torm on läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina eest. Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800-4000 meetri kõrgused kaljurahnud. „See on maailma kõige ilusam, kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida iial näinud olen,“ tunnistab muidu põhjamaalasele omaselt „meeldib – ei meeldi – on kah“ skaalal tundeid väjendav meeshing. Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti pidavad hülged või keset ulgumerd lendavad kolme meetrise tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust, vahetusest kogemusest ja parema foto jahil mööda dekki jooksma nii suuremate kui väiksemate objektiividega fotokaamera omanikud. Fotograafiast saab kogu reisi võtmesõna. Kohvinurgas võrreldakse kaameraid, objektiive, pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse lauanaabrile läkitada. Räägitakse sellest, millise programmiga ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist, aga äkkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti. Tahes tahtmata meenub anektoot hullumaja basseini ääres läbi viidud reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja kargavad. „Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse lastakse!“ Antarktikast emotsioonideta tagasi tulla ei ole võimalik. Ekspeditsioonijuhti Cheli Larseni sõnul on pettumus välistatud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma salapäraseimat mannert uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima emotsioonide tulva loobki tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta. Aknavaade, mis aga rahulikumal pinnal, saarte vahel laevaga sõites silma jääb, räägib aga iseenda eest ja viib silmist või kõhust igasuguse virvenduse või kahtluse. Näiteid lummusest ei pea kaugelt otsima.

Laevalt mandrile „Armsad reisijad, pange selga talveriided, mootoriga kummipaadid saartele minekuks on valmis!“ Sooja pesu esimene kiht, teine kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud ning miinus kolmest pluss kaheni kõikuv temperatuur ootab meid. Tuulefaktorit arvestades on riiete valik täppi läinud. Ükski turist ei lase endale seda kaks korda öelda. Kuuest randumiskorrast esimene kuulub sensatsiooni poolest samale pulgale kauaoodatud esiklapsega. Nurinat ei kuule isegi ninna tungiva vänge pingviiniheidete lõhna üle. Vaimustus on liiga suur. Olgugi, et jäämägi jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, kannavad kõik 10 päeva jooksul planeeritud randumist isemoodi aurat. Mida rohkem lõuna poole, seda lumisem maastik ja rohkem jäämägesid. Saarte vahelised merekanalid, päikesekiired ja vee sillerdamine on omaette looduspilt. „Mitte läheneda pingviinile rohkem kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja anna teed. Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja ole vagusi. Ära püüa taskusse suveniiriks kaasa toppida mitte midagi, sh ka mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus. Teise korral maabumise keeld ja reisiraha tagasi.“ Laevas allkirjaga osalustõenduse andnud koosolekul kuuldud õpetussõnu pingsalt meeles pidades ründame sõna heas mõttes kividest, jääst ja lumest koosnevat Antarktika maailmajaosse kuuluvat saarekest. Pingiinimeri ulatub sama kaugele kui silm seletab. Õhus tiirlevad kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga maa peal olla. Tõsi, julgemad meie seast kiirustasid ka vette. 3-5 sekundiline Antarktiline ujumisseiklus käib ekspeditsiooni nädalakavaga käsikäes. Jälle laevaperel põhjust kaamera välja võtta ja kümnest hulljulgest fototõestus üles pildistada. Sama palju sähvatusi kohtab õhtul laevadekil peetaval väli BBQ üritusel. Muusika, ohtralt toitu, hõõgvein. Privaatsus ja maailmalõpu tunne on üks nendest argumentidest, mis igal aastal ca 40 000 uudistajat kõige hüljatumale mandrile 30 000 – 500 000 kroonini küündivas hinnaklassis kokku toob. Antarktika vetes kehtib ka vastavasisuline etikett – üksteise vaatevälja laevad ei trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil ca 20 ulatuva laevadehordi kaptenid aga kõnetundi raadio teel. Ohutus kõigepealt. Sellest ka kokkulepped hätta sattunud laevadele esimesel võimalusel appi tormata.

Miljonikasumiga suveniiripood Antakrtika, pingviinipoeg Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on Antakrtika kontekstis igapäevane ja sellega kedagi jalust ei raba. Punaseks kirsiks valgel üllatuste tordil sai niisiis hoopis Brittide sisse seatud suveniiripood ning postkontor, Port Lockroy. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, pandi britid kümmekond aastat tagasi fakti ette – kas koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda teha. Ljubov Orlova kinosaal on taas rahvast täis. Enne randumist peab Briti saare meesvalitseja Rick, kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu – kes, miks, kus ja millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. Ilusad võtted, palju pingviine. „Oh, Rick, me teame küll neid kalendreid. Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud. Igavaks läheb juba,“ ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas müristab naerda. Kummikud jalas, paadisõit seljataga, jõuamegi kaua oodatud „tsivilisatsiooni“ nimega Port Lockroy. Pressin end Rickile lähemale, et neli kuud kestvast maailmalõpuolekust paremat aimu saada. Ekstreemsused, igavus, sina ja neli noort neidu, jne . ”Igav? Oleks see vaid nii. Me oleme olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul läbi jõudnud lugeda pool raamatut, tüdrukud mitte ühtegi. Kogu õlikatlast ammutatud soojus kulub Arktilises kliimas turisminduse peale. Sajad postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja kogu krempel kokku pakkida ja esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse, kust see juba Emakese Maa peal laiali pudeneb. Aga mõni põnevam lugu, midagi erakordset, raputavat? Ehk tuleb meelde? Samal ajal läheneb Rickile arglikult 30. meesterahvas, külma eest professionaalselt sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud luitunud roosade kõrvade ning mitte vähem kulunud kehaga tilluke vatti täis topitud mängueesel. „Väga vabandan, andke andkes. Kui te ei pahanda, see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi reisinud kõik seitse maailmajagu ning lugematul arvul riike. Kas ma võiksin teid koos eesliga pildistada?“ „Ihii, loomulikult. Palun, siit ka erakordne näide!“. Eeslipildid tehtud, jäktan pinnimist. Räägime rahast ka – kuidas äri läheb? Jääte plussi või maksate peale? Rick muheleb ning tundub nagu ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees loengu sellest, kuidas kogu kasum taaskord baasi ülevalpidamise katlasse tagasi neelatakse. Neli inimest Antakrtikas, nende transport, toit, side ja kaks Suurbritannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad, nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse elu ja äri sellistes tingimustes riskipiiril mängimine. Sõltub ju edu või edutus eelkõige ilmast, sellest kui palju turiste uksest sisse astub ja postkaarti tahab saata. Lõpuks võtab poepidaja julguse kokku ja avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela. Kulu miinus tulu andis kasumiks ca 2 miljonit krooni. „Ega Sa nüüd kõrvaltänavasse oma äri ei plaani püsti panna?“ vaatab mees kavala pilguga ümberringi kivikuhjadesse kokku kogunenud pingviinide ümber. „Jaa, minu pood tuleb ümber nurga, Mc Donaldsi ja bensiinijaama vahele.“ Naerame ja lahkume sõpradena.

Seitsmes kontinent Viimaseks randumise päevaks, kus jalg esimest korda Antakrika mandri külge kuuluvat maismaad puudutas, olid esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite tormikindlates sahtlites. Rannas saabujaid tervitades ei jätnud ekspediotsioonirühma eestvedajad inimesi üles kütamata. „Kõik kelle jaoks on see seitsmes kontingent – palun hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda. Selle poolsaare pingviinid on siin ovatsioonidega harjunud,“ julgustab Cheli turiste. Kaks korda pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis, teisel kaks sõrme püsti poseeritakse nii enda kui võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades tunnistab 56-aastane Chicago finantskonsultant Garry vennapojale: „Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel ära käinud!“ Pingviinid vaatavad pealt ja tatsavad oma teed. Hirm, et jää-või ilmastikuolud reisijaid maismaale ei lubagi, on seljataga. Tegelikkusel põhinevad õudusteooriad, kuidas halbade ilmastikuolude tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa üldse puudutamata jäi, sellel korral tõeks ei saanud. Kummipaadireis triivivate jäämägede, tiigerhüljeste ja pingviinide vahel möödub raulikumatel pööretel. „Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei näe, olen ka rahul,“ teevad reisisellid külma maa võrdlemisi tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste kohvrisse pakkinud just kõige külmemalt, kõrgemalt ja mahajäätumalt mandrilt – Antarktikast.

Faktinurk: Antarktiline suvi algab Lõuna-poolkeral novembris ja lõppeb märtsis. Samal perioodil korraldatakse ka turismikruiise. Temperatuur on sellel ajavahemikul tavapäraselt ca nulli ringis. Antakrtikasse sõidutab turiste Argentiina lõunatipust, Ushuaiast ca 20 erinevat kruiisifirmat, hinnaklass sõltuvalt kajutist, inimeste arvust ja pardal pakutavatest lisateenustest 30 000 – 500 000 krooni. Oma osa hinnapoliitikas on nii koolivaheaegadel kui lindude poegimisperioodil – mida rohkem vaatamist, seda krõbedamad hinnad. Kel ajaga ei kipita ja nädalakese Ushuaias kannatab oodata, võib panustada ka superpakkumistele. Paar päeva enne väljumist kolisevad hinnad sõltuvalt reisist koguni -80%.
Tasub teada: Mida suurema kruiisilaevaga lõunanaba poole sõita, seda väiksemaks kujuneb tõenäosus merehaigeks jääda. Teiselt poolt tuleb arvestada, et üle 100 turisti korraga ühelt laevalt randuma ei lubata. Teisisõnu tähendab see kümnepäevase reisi korral ühe inimese kohta kuue maabumise asemel heade ilmastikuolude puhul kahte kuni kolme korda.

Tere, mul see aasta minek samuti Orlovaga Antarktikasse. Tahtsin küsida, et korraldaja annab seal mingi jope (parka). Kas see on piisav sooja koha pealt või peaks endal ka mingi soe jope peale selle kaasas olema? Laeval antakse reisi ajaks saapad. Kas need on maabumistel OK? Või peaks ise veel eraldi matkasaapad kaasa võtma? Ei taha ennast asjatu pagasiga koormata, kuna kavas ringi vaadata ka Argentiinas enne. Tänud ette vastuse eest.