Viimased kommentaarid

Sai käidud kohaliku suurima reisibüroo vahendusel (nime enam ei mäleta) ja siselennud ugri-mugri linnakestest teistesse ugri-mugri linnakestesse kuulusid paketi sisse. Sama lennuk, mis turiste sõidutab, võtab peale ka kohalikke. Soovitan uurida Paapua Uus-Guinea turismilehekülgi, sealt tuleb välja, mis nimed, marsruudid ja hinnad pakkumisel on.

Kui on soov super-truper-tuti-fruti kohta minna, siis Havai, Maui, Four Seasons hotell. Väga viisakas rand, vinge hotell, rahulik paik, ideaalne. Lisaks aastaringselt soe vesi. Florida igal aastaajal 24 kraadise veega ei hiilga.

Tavalise turistiviisaga reisides on mulle alati kuueks kuuks tempel passi löödud ja head reisi! Niimoodi on juhtunud praeguseks kümnel korral...

Nairobist rongiga Mombasasse, sealt edasi bussiga Dar Es Salaami? Mäletamist mööda oli pikk sõit.

Kui pikka aega Buthanis plaanid olla? Mis tegevused kavas? Mis hinnaga lennukipileti maksumust peaks arvestama?

Lendasime Keeniast Zanzibarile kaheks päevaks 2011 veebruaris. Kollapalaviku vaktsiini tõepoolest nõuti - piiril küll ei kontrollitud, kuid check-in'is sellegi poolest. Selle teenuse jaoks oli Mombasa lennujaamas isegi med-õde ja eraldi kabinet. Maksis 30 USD. Mina ei olnud vaktsineerimisega nõus ning andsin kabineti juhatajale samas summas altkäemaksu. Tema oli õnnelik, mina olin õnnelik. Kõik võitsid. Reeglina Euroopast tulijatelt Zanzibaril vaktsineerimise tõendit ei nõuta, aga kui mujalt Aafrikast kohale lennata, siis nii libedalt ei lähe...

Oleme Agoda kaudu bookinud kümneid hotelle Aasias kui Euroopas. Tase tip top, nuriseda pole millegi üle. Lisaks tiksub neil igalt broneeringult võrdlemisi viisakas boonussüsteem, seega lojaalse kliendina on võimalik iga viies/kuues/seitsmes (olenevalt hinnast) samahästi kui tasuta saada. Arvestasid nad seda dollarites, kui ma ei eksi?

Tänan kõiki asjalike linkide ja ideede eest. Tõepoolest, teemaks eelkõige reisitõrge - haigus, lähedase surm jne.

Tänan, Tripikad! Tänu asjalikele näpunäidetele sain ka ülevaate turusituatsioonist. Jagan infot, juhuks kui kellelgi teisel peaks tulevikus sama probleem tekkima. Tisteerin kindlustusmaakleri kirja:

Paraku pole pakkumiste valikut. Ainus pakkumine on järgmine ( maksed ühe inimese kohta.

Reisi kestus 25 päeva, meditsiiniabi kindlustussumma 100 000 EUR ( automaatselt ka reisil toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel kindlustatu surma korral ühekordne surmajuhtumihüvitis 10 000 EUR pärijatele ), reisitõrke kindlustussumma 8000 EUR – kindlustusmakse on 331.75 EUR. Järgmine madalam võimalik reisitõrke kindlustussumma on 6000 EUR, sel juhul on kindlustusmakse ca 257 EUR. Kui meditsiiniabi ei vali ( eile kirjutasin ekslikult, et see on kohustuslik ), siis ainult reisitõrkekindlustus 8000 EUR kindlustussumma juures maksab 294.60 EUR.

Meditsiiniabi hüvitab kindlustatu ootamatust haigestumisest, kroonilise haiguse ägenemisest või õnnetusjuhtumist tingitud vältimatu meditsiiniabi kulu: arsti visiiditasu, ravimite, arstiabi, haiglaravi kulud, kindlustusjuhtumist tingitud hädavajalik transpordikulu välismaal; kulu, mis on seotud kindlustatu kojutoomisega (vajadusel erilennukiga vms), kindlustusandja nõusolekul ka kindlustatut saatva ühe isiku reisi- ja majutuskulud; hambaravi esmaabi kulu hüvitispiiranguga 200 eurot ühe juhtumi kohta; kindlustatu põrmu välismaal matmise või tuhastamise või põrmu kojutoomise kulu.

Reisitõrke riski alt hüvitatakse reisi katkemisel mõistlikud ja põhjendatud majutus- ja transpordikulud, mida tehti reisi jätkamiseks või alalisse elukohariiki tagasipöördumiseks; väljaostetud, kuid kasutamata jäänud teenuste maksumus (v.a majutus- ja transpordikulud).

Reisi katkemine on olukord, kui kindlustatu hilineb reisi alguspunkti või kaldub kõrvale esialgsest sõidugraafi kust, sh ei jõua plaanipäraselt reisi sihtpunkti või tagasi alalisse elukohariiki.

Reisi ärajäämise või katkemise põhjuseks loetakse ootamatut ja ettenägematut sündmust, mille tõttu kindlustatu ei saa planeeritud reisile minna või on sunnitud reisi katkestama.

Reisitõrke ehk reisi ärajäämise või katkemise kindlustuse alusel ei hüvitata:

· kahju, mille põhjus on ilmnenud enne kindlustuslepingu sõlmimist;

· kahju, mis on tekkinud seetõttu, et klient loobub reisist või katkestab reisi majanduslikel kaalutlustel;

· kahju seda osa, mille on hüvitanud või hüvitab reisikorraldaja ja/või transpordifirma või mis kuulub hüvitamisele teiste lepingute alusel ja/või teiste isikute poolt seadusega ettenähtud korras;

· kahju, mis on tekkinud seetõttu, et reisi algus- või ümberistumispunkti jõudmiseks ei ole varutud piisavalt aega – ei ole arvesse võetud liiklustingimusi, halba ilma, ümberistumiseks vajalikku miinimumaega jms;

· reisi- või transpordifirma pankrotist tulenevaid nõudeid.

Uurin kohe Ergost võimaluste kohta! Tänan!

3-4 kuud soojal maal talvitumas. Kus? Kanaaridel?

Head reisisellid,
kas kellegil on soovitusi heade talvituspiirkondade kohta, kus hinna ja kvaliteedi suhe OK ning mõistliku aja ning korra-paar normkuluga tagasi Eestisse saaks putkata?

Tai, Lõuna-Aafrika Vabariik ja muud Aasia piirkonnad oleks hinna poolest OK, kuid võimalikud ootamatud koduskäigud võivad kogu elamise arvelt tekitatud hinnavõidu kiirelt ära nullida. Niisiis jäävad kaalukausile Kanaari saared. Kas 650 EUR kuu 53m2 täissisustatud korteri eest on normaalne rendi tase Maspalomases?

Keegi, kes ehk samadel teemadel mõtisklenud võiks nõu ja kogemusi jagada.

Ette tänulik!
Narr

Olulist ilmselt pole midagi lisada. Hotellid on korralikud, nautige. Vaim pange valmis suuremateks kulutusteks, sest iga muuseumi pilet on vähemalt 200 EEK per inimene ja ega muud atraktsioonid ka võileiva hinnaga pole. Head lendu!

Tänan kõiki entusiaste, kes teemale kaasa on elanud. Jaapanis on tänaseks käidud ja kahenädalane reis oktoobris seljataha jäätud. Oli tore, omapead reisimiseks täiesti OK koht, seega kõigil, kes julgustasid ja takka kiitsid - omapead oli parem ning ehk ka soodsam. Üldmoraal aga siiski see, et Jaapan ON kallis. Kõige karmima matsu pani rahakotile Hakone, seega hoiatan kõiki Mt Fujiga tutvujaid juba ette, et naljahindadega shushit nagu suurlinna nurgatagustes söögikohtades, seal piirkonnas ei ole. 4* hotelli restoranis õhtusöök ilma jookideta 2000 + EEK kaks inimest - kaks käiku, mitte viis, kaheksa või üksteist. Tõsi, eks reisi maksumus sõltub sellest, kus peatuda, kui kaua peatuda jne - aga siiski - väga kallis maa võrreldes ülejäänud 40ga, kus tänaseks käidud.

Hommikul, kui kirjakasti lahti tegin, leidsin sealt ka rätseptoote, mille suhtes Jaapani reisikorraldajalt hinda olin küsinud. Pikk lugu lühidalt: Hind ca 53000 EEK per inimene. Krõbe! Usun, et omal käel tuleb see ettevõtmine julgesti vähemalt poole soodsam, kui mitte rohkem. Kõik sõltub ju eelkõige hotellidest.
Tänan igatahes kõiki, kes teema suhtes kaasa mõtlesid ja omal käel minema julgustasid! Otsus ise teha ja ise kombineerida on kinnitust saanud.

Narr

We can create a custom schedule based on your needs,

Please see a sample schedule below, the below package includes
6 days of Group tours, combined with a night at an exclusive ryokan resort and 2 days of golf at two separate golf course at the base of Mt. Fuji while staying at the lovely Gotemba resort:

Day 1 Arrive Tokyo:
Day 2 - Tokyo Day Tour
Day 3 - Tokyo - Mt. Fuji - Hakone:
Day 4 - Hakone - Takayama:
Day 5 - Takayama - Shirakawa-go - Kanazawa:
Day 6 - Kanazawa - Kyoto:
Day 7 - Tour of Kyoto and Nara:
Day 8 - Transfer to Izu (Izu Ryokan)
Day 9 - Transfer to Gotemba (Gotemba Golf Club) Day 10 - Belle View Golf Course - Stay Gotemba resort Day 11 - Transfer to Tokyo Day 12 - Depart from Tokyo

Total Package Price: ¥369,900/Person + 5% tax

Price includes:

Accommodation:
3 Nights Tokyo Hotel (B)
1 Night Hakone
1 Night Takayama
1 Night Kanazawa
2 Nights Kyoto (B)
1 Night Izu Ryokan (B,D)
2 Nights Gotemba Resort (B)

Group Day Tours
Tokyo Day Tour (with Lunch)
Tokyo - Mt. Fuji - Hakone (with Lunch)
Takayama Day Tour
Kanazawa Day Tour
Kyoto & Nara Day Tour (with Lunch)

Transportation:
All transportation within Tour
Bullet train transportation from Kyoto to Izu

Other
2 Days of Golf at Gotemba Golf Club +
the Belle View Golf Course

Tere taas!

Aitäh, naabrimees ja aitäh Janice! Tõsi ta on, et kui keeleoskaja paadis, ei ole Jaapani avastamine probleem. Meil aga keeleoskajat pole, proovime ise hakkama saada. Igal pool maailmas oleme seni saanud, miks siis Jaapanitki karta. Küsisin reisikorraldajatelt hinnapakkumist, vaatan, mis nad kostavad. Luure ööbimise ja transpordi hindade kohta on mul tegelikult ka juba tehtud ja andmed käes - kui ikka kirve lajatavad, teeme omal käel. Tõsi küll, et agentuuride ja büroode kaudu on mugavam, aga olen alati seda meelt, et kokkuhoid on ostujõud ja kui vaba aega ja tahtmist, ei tee haiget kui ise susida. Nii et asun susima.

Mis edasilennu võimalusi puudutab, siis tänan linkide eest. Ahvatlevad kohad, midagi pole öelda. Samas hirmutab Mikroneesiat külastamast läbi Guami lendamine ja Guam üksinda võib lahjaks jääda. Samas kui kogu komplekt kokku võtta, annaks juba eraldi reisi mõõdu välja. Võibolla siis tõesti riikide mõttes vaid Jaapanile keskenduda ja võibolla praamiga Lõuna-Koreasse sutsata - oleks asi lihtsam. Suurema lendamise: Guamid, Polüneesiad, jutud, jätaks näiteks jõuludeks, kui Eurooas nii või naa kõigil juhe seinast väljas on.

Go world!

Narr

Koperdasin hiljuti www.iha.com veebilehele, kus palju väga häid ja soodsaid ööbimisvõimalusi üles on loetlud. Palju pakkumisi ka Mauritsiusel. Ehk aitab see sait kellelgi raha kokku hoida. Ise pole sealt kaudu küll veel midagi broneerinud, aga plaan on.

Merilin, kui NYCis midagi taskukohast tahad, siis ehk tasub kiigata hoopis hostelite poole. Hotellitubade hinnad laias laastus alla 2000 krooni öö naljalt Manhattanil ei lähe, hostelis on võimalik oma uneke ära magada 300-600 krooni eest öö. Hind sõltub hosteli puhul enamasti asukohast, sellest, mitu inimest korraga toas jne. Googelda, võrdle hindu ja siis juba lihtsam otsustada. Big Apple hostel peaks olema päris kesklinnas, veidi eemal, 103. tänava kandis peaks ka midagi olema.

Kihvt atraktsioon, mida artuelus veel mainitud pole, on Shenzeni (Hiina piirilinn) Queen Spa. Kohalike mõister superrikaste jaoks mõeldud turgutuskohake on Eesti ja Euroopa hindu arvestades tore koht, kus linnamelust end vabaks lasta. Aurusaun, pesemisteenus nagu traditsioonilises Türgi saunas, basseinid, tunni ajane massaaz, kõrvade puhastus, maniküür, pediküür ja krokodilli lihast supp läksid kokku maksma ca 700 krooni. Targemad räägivad, et sinna maksaks jääda 24ks tunniks, kuna renditakse ka magamiskapsleid. Personaalne teenindus, hea kvaliteet.

Kaval oleks enne mõnel Hiina keelt oskaval inimesel koha aadress või nimi paberile kirjutada, sest kui juba üle piiri Hiinasse minna, ingliskeelega kaugele ei jõua. Mul oli tükk tegemist, et taksojuhtidele ära seletada, kuhu minek. Variant on Spa-sse saamiseks ka neile ette helistada ja Rolls-Royce järele kutsuda. See maksis 30 krooni suund, kui ma ei eksi. Head avastamist!

Ah jaa, nodi ja träni koha pealt on Shenzhen huvitav koht - kohe, 2 sammu HK piirist on supersuur kaubamaja, kus müüakse tõepoolest kõike. Sokkidest LV kottideni. Kas ehtsad või koopiad, võite kaks korda arvata ;)

Panen siia üles oma reisikirja ka. Ehk on abiks ja aitab lainele.

Reisikiri
Hiiglaslikud mäed, jääpangad, looduspiltide vaatemäng- kruiis Antarktikas

”Mismõttes ei ole võimalik, et e i s a a helistada? Kümme päeva levist väljas?
Antarktikasse lähete või? Ok, nali naljaks. Tegelikult ka?” pinnivad umbusklikud kliendid.
Kinnitusest üksinda ei piisa, seletust ja aru tuleb anda pikemalt.

”Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse. Räägi lähemalt!” Mahajääjid
huvitavad kõik valdkonnad alates logistikast, maksumusest, lõpetades reisikavaga. Detsembri teisel
nädalal, lõuna-poolkera suveperioodil Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese
hotellifuajeesse kogunenud sajakonna inimesega on teistmoodi lood. Sinise kaelapaela külge
kinnitatud nimesiltidelt kaasreisija päritolumaa selge, küsivad reisisellid üksteiselt 90%
ulatuses sama soojendusküsimuse – miks just Antarktika?
Statistline tõde motivatsioonikimbust selgub pisut hiljem, kümne päevase merereisi stardieelsel
soojenduspeol. Vene aluse Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid on rahvast tulvil.
Ülienergiline ekspeditsiooniliider, kel parem huumorisoon kui New Yorgi koomikutel, Chelli
Larsen küsib nõudlikul häälel: ”Kui paljude siinolijate jaoks tähendab randumine Antakrika sadamas
oma jalaga puudutatud seitsmendat kontinenti?” Kätemeri varjab sekunditeks viienda deki kinosaali
lae. Lõunalauas istub minu kõrval aga turbaniga hindu. Kõikidest maailma riikidest on tal veel
külastamata jäänud vaid 20. Tema on üks käetõstjatest. Teen omaarust nalja ja küsin, kas nüüd, kus
tõepoolest kõik nähtud saab, Richard Brandsoni kosmoselennule on juba koht broneeritud. ”Jah, ikka!
Olen järjekorras kümnes. Ootan põnevusega.” Niipalju siis naljast. On ka neid, kelle käed alla
jäid. 28-aastane Taani medõde otsustas Amudsen-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete
ajendil. Kui juba Argentiinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka juba Antaktikasse sisse
põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli teoks tegema
naispoole lapsepõlveunistust – näha sedasama oma silmaga, mida Discovery kanali filmimees. (Nad ei
pidanud üldse mitte pettuma!) Lisaks albatrosside, pingviinide, vaalade ja hüljeste hordidele
tehakse pardale asunutele ülesandeks ka kuulata. Märgata, tunnetada ja kuulata kõrvulukustavat
vaikust.
Lummavalt liikumatud valge vatiga kaetud ürgmäed, maailmalõpu tunne ja nulltsivilisatsioon on
loetelu võtmesõnadest, mis räägivad iseenda eest.

Kirju kontingent
Karget laadi eksootilise kogemuse järele on kätt sirutamas huvitav läbilõige
turistidepirukast. Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 eri rahvuse esindajat. Oma osa on
tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest üksiküritajad, pensionärid
kui ka lastega pered. Nimesiltide viimasel real figureerivad USA, Kanada, Austraalia ja
Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda paremaks ja värvikamaks
kujuneb kruiisigurude sõnul kogu reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimiseks nii kinosaal,
arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui raamatukogu. Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud.
Baarist ma ei räägigi.
Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. 30. eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele
käsipuule laeva välisdekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta väikesest külast Moskva lähedalt,
novembrist märtsini töötab ta Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või rutiinist ei maksa isegi
juttu teha – igas külastuses on midagi uut. Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see ca
sajal korral tööraames maailma kõrgeimat mannert vaatamas käinud meest ei häiri. ”Pole ausalt
öeldes veel ühtegi ette tulnud,” tunnistab Vladimir aupaklikult eestlaste küsimuse kohta. Püüan oma
erandlikust staatusest mitte tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid
Antarktikat külastanud eestlasi ning jõuan järeldusele, et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel
laeval. Vaevalt jõuan oma mõttega lõpule jõuda, kui Walesi päritolu geoloogi rollis
meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub: ”Juba teine eestlane!” Mis? Kus? Ei
lähe palju aega, kui Tallinnast pärit 60. eluaastates Paveliga tervituseks kätt surume. Beeži värvi
kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope alt paistab tume lillade triipudega fliissärk, karvase
sisuga läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika järele. ”Siin me nüüd oleme. Kaks
eestlast, kes Tallinnas kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!” esineb tugevas vene aktsendis
kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel südamlikult, pidulikul toonil taskust
välja võetud videokaamerale. Koos lendudega üle 110 000 krooni maksnud reisile tõi
rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus. ”Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud.
Järgmine peatus on taevas!” deklameerib Pavel heatujuliselt. Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse
mannert läbi proovida, on kohe kohe kirjas!
Esimesed tunnid laevas mööduvad kiiresti. Argentiina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb.
Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikutes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede
hulka kuuluval Drake’i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks
päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku - Drake’i võimete skaalal on
kogetav pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes kuulub
valdkonda titemäng. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse alla kuuluv kraam
– paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel - jäävad eriarvamusele.

Emotsioonid
Kell on seitse hommikul. Torm on läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina eest.
Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800-4000 meetri kõrgused kaljurahnud. „See on maailma
kõige ilusam, kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida iial näinud olen,“ tunnistab muidu
põhjamaalasele omaselt „meeldib – ei meeldi – on kah“ skaalal tundeid väjendav meeshing.
Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti pidavad hülged või keset ulgumerd
lendavad kolme meetrise tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust, vahetusest kogemusest ja
parema foto jahil mööda dekki jooksma nii suuremate kui väiksemate objektiividega fotokaamera
omanikud. Fotograafiast saab kogu reisi võtmesõna. Kohvinurgas võrreldakse kaameraid, objektiive,
pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse lauanaabrile läkitada. Räägitakse
sellest, millise programmiga ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist, aga
äkkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti. Tahes tahtmata meenub anektoot hullumaja
basseini ääres läbi viidud reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja
kargavad. „Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse lastakse!“
Antarktikast emotsioonideta tagasi tulla ei ole võimalik. Ekspeditsioonijuhti Cheli Larseni sõnul
on pettumus välistatud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma
salapäraseimat mannert uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima emotsioonide tulva loobki
tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta. Aknavaade, mis aga rahulikumal pinnal, saarte vahel
laevaga sõites silma jääb, räägib aga iseenda eest ja viib silmist või kõhust igasuguse virvenduse
või kahtluse. Näiteid lummusest ei pea kaugelt otsima.

Laevalt mandrile
„Armsad reisijad, pange selga talveriided, mootoriga kummipaadid saartele minekuks on valmis!“
Sooja pesu esimene kiht, teine kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud ning miinus
kolmest pluss kaheni kõikuv temperatuur ootab meid. Tuulefaktorit arvestades on riiete valik täppi
läinud. Ükski turist ei lase endale seda kaks korda öelda. Kuuest randumiskorrast esimene kuulub
sensatsiooni poolest samale pulgale kauaoodatud esiklapsega. Nurinat ei kuule isegi ninna tungiva
vänge pingviiniheidete lõhna üle. Vaimustus on liiga suur.
Olgugi, et jäämägi jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, kannavad kõik 10 päeva jooksul
planeeritud randumist isemoodi aurat. Mida rohkem lõuna poole, seda lumisem maastik ja rohkem
jäämägesid. Saarte vahelised merekanalid, päikesekiired ja vee sillerdamine on omaette looduspilt.
„Mitte läheneda pingviinile rohkem kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja anna
teed. Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja ole vagusi. Ära püüa taskusse suveniiriks kaasa
toppida mitte midagi, sh ka mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus. Teise korral
maabumise keeld ja reisiraha tagasi.“ Laevas allkirjaga osalustõenduse andnud koosolekul kuuldud
õpetussõnu pingsalt meeles pidades ründame sõna heas mõttes kividest, jääst ja lumest koosnevat
Antarktika maailmajaosse kuuluvat saarekest. Pingiinimeri ulatub sama kaugele kui silm seletab.
Õhus tiirlevad kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga maa peal olla. Tõsi,
julgemad meie seast kiirustasid ka vette. 3-5 sekundiline Antarktiline ujumisseiklus käib
ekspeditsiooni nädalakavaga käsikäes. Jälle laevaperel põhjust kaamera välja võtta ja kümnest
hulljulgest fototõestus üles pildistada. Sama palju sähvatusi kohtab õhtul laevadekil peetaval väli
BBQ üritusel. Muusika, ohtralt toitu, hõõgvein.
Privaatsus ja maailmalõpu tunne on üks nendest argumentidest, mis igal aastal ca 40 000
uudistajat kõige hüljatumale mandrile 30 000 – 500 000 kroonini küündivas hinnaklassis
kokku toob. Antarktika vetes kehtib ka vastavasisuline etikett – üksteise vaatevälja laevad ei
trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil ca 20 ulatuva laevadehordi kaptenid
aga kõnetundi raadio teel. Ohutus kõigepealt. Sellest ka kokkulepped hätta sattunud laevadele
esimesel võimalusel appi tormata.

Miljonikasumiga suveniiripood
Antakrtika, pingviinipoeg Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on
Antakrtika kontekstis igapäevane ja sellega kedagi jalust ei raba. Punaseks kirsiks valgel
üllatuste tordil sai niisiis hoopis Brittide sisse seatud suveniiripood ning postkontor, Port
Lockroy. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, pandi britid kümmekond aastat tagasi fakti ette – kas
koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda
teha.
Ljubov Orlova kinosaal on taas rahvast täis. Enne randumist peab Briti
saare meesvalitseja Rick, kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu – kes, miks, kus ja
millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. Ilusad võtted, palju pingviine. „Oh, Rick, me teame
küll neid kalendreid. Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud.
Igavaks läheb juba,“ ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas müristab naerda.
Kummikud jalas, paadisõit seljataga, jõuamegi kaua oodatud „tsivilisatsiooni“ nimega Port Lockroy.
Pressin end Rickile lähemale, et neli kuud kestvast maailmalõpuolekust paremat aimu saada.
Ekstreemsused, igavus, sina ja neli noort neidu, jne . ”Igav? Oleks see vaid nii. Me oleme
olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul läbi jõudnud lugeda pool raamatut, tüdrukud
mitte ühtegi. Kogu õlikatlast ammutatud soojus kulub Arktilises kliimas turisminduse peale. Sajad
postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja kogu krempel kokku pakkida ja
esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse,
kust see juba Emakese Maa peal laiali pudeneb. Aga mõni põnevam lugu, midagi erakordset, raputavat?
Ehk tuleb meelde? Samal ajal läheneb Rickile arglikult 30. meesterahvas, külma eest
professionaalselt sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud luitunud roosade kõrvade ning mitte
vähem kulunud kehaga tilluke vatti täis topitud mängueesel. „Väga vabandan, andke andkes. Kui te ei
pahanda, see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi reisinud kõik seitse maailmajagu
ning lugematul arvul riike. Kas ma võiksin teid koos eesliga pildistada?“ „Ihii, loomulikult.
Palun, siit ka erakordne näide!“. Eeslipildid tehtud, jäktan pinnimist.
Räägime rahast ka – kuidas äri läheb? Jääte plussi või maksate peale? Rick muheleb ning tundub nagu
ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees loengu sellest, kuidas kogu kasum taaskord baasi
ülevalpidamise katlasse tagasi neelatakse. Neli inimest Antakrtikas, nende transport, toit, side ja
kaks Suurbritannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad, nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse elu ja
äri sellistes tingimustes riskipiiril mängimine. Sõltub ju edu või edutus eelkõige ilmast, sellest
kui palju turiste uksest sisse astub ja postkaarti tahab saata. Lõpuks võtab poepidaja julguse
kokku ja avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela. Kulu miinus tulu
andis kasumiks ca 2 miljonit krooni. „Ega Sa nüüd kõrvaltänavasse oma äri ei plaani püsti panna?“
vaatab mees kavala pilguga ümberringi kivikuhjadesse kokku kogunenud pingviinide ümber. „Jaa, minu
pood tuleb ümber nurga, Mc Donaldsi ja bensiinijaama vahele.“ Naerame ja lahkume sõpradena.

Seitsmes kontinent
Viimaseks randumise päevaks, kus jalg esimest korda Antakrika mandri külge kuuluvat maismaad
puudutas, olid esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite tormikindlates
sahtlites. Rannas saabujaid tervitades ei jätnud ekspediotsioonirühma eestvedajad inimesi üles
kütamata. „Kõik kelle jaoks on see seitsmes kontingent – palun hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda.
Selle poolsaare pingviinid on siin ovatsioonidega harjunud,“ julgustab Cheli turiste. Kaks korda
pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis, teisel kaks sõrme püsti poseeritakse nii
enda kui võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades tunnistab 56-aastane
Chicago finantskonsultant Garry vennapojale: „Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel
ära käinud!“ Pingviinid vaatavad pealt ja tatsavad oma teed. Hirm, et jää-või ilmastikuolud
reisijaid maismaale ei lubagi, on seljataga. Tegelikkusel põhinevad õudusteooriad, kuidas halbade
ilmastikuolude tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa üldse puudutamata jäi,
sellel korral tõeks ei saanud.
Kummipaadireis triivivate jäämägede, tiigerhüljeste ja pingviinide vahel möödub raulikumatel
pööretel. „Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei näe, olen ka rahul,“ teevad
reisisellid külma maa võrdlemisi tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige
eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste kohvrisse pakkinud just kõige
külmemalt, kõrgemalt ja mahajäätumalt mandrilt – Antarktikast.

Faktinurk:
Antarktiline suvi algab Lõuna-poolkeral novembris ja lõppeb märtsis. Samal perioodil korraldatakse
ka turismikruiise. Temperatuur on sellel ajavahemikul tavapäraselt ca nulli ringis. Antakrtikasse
sõidutab turiste Argentiina lõunatipust, Ushuaiast ca 20 erinevat kruiisifirmat, hinnaklass
sõltuvalt kajutist, inimeste arvust ja pardal pakutavatest lisateenustest 30 000 –
500 000 krooni. Oma osa hinnapoliitikas on nii koolivaheaegadel kui lindude
poegimisperioodil – mida rohkem vaatamist, seda krõbedamad hinnad. Kel ajaga ei kipita ja
nädalakese Ushuaias kannatab oodata, võib panustada ka superpakkumistele. Paar päeva enne väljumist
kolisevad hinnad sõltuvalt reisist koguni -80%.
Tasub teada:
Mida suurema kruiisilaevaga lõunanaba poole sõita, seda väiksemaks kujuneb tõenäosus merehaigeks
jääda. Teiselt poolt tuleb arvestada, et üle 100 turisti korraga ühelt laevalt randuma ei lubata.
Teisisõnu tähendab see kümnepäevase reisi korral ühe inimese kohta kuue maabumise asemel heade
ilmastikuolude puhul kahte kuni kolme korda.

Juhhei, tipi inimesed!

Jõudsin 2-nädalaselt Kuuba reisilt tagasi nädala aega tagasi. Kuna Helsinkist hangitud Travelcardid olid olemas ja lennukis saime uued, siis oleks täitmata vormid (2) võimalik 250 krooni eest tükk kellelgi maha müüa. Hind 50 eeki soodsam kui reisibüroos, kus sama asja eest 300 krooni küsitakse. Kel huvi, kirjutage.

Aga mõni sõna siis kogetust. Sündmuspaik: Holguin, Guardalavaca kuurort, Havannast ca 900 km. Järgjeb väljavõte reisikirjast. Ehk keegi saab paremat aimu, mis ja kuidas ja kes...

Kohalike kuupalk on keksmiselt Eesti rahas 250 krooni, olenemata sellest, kui tubli keegi on. Eluolu pole seal roosiline. Kohalikud on õnnetud. Nagu administraatori käest toa võtmeid saades kuulsime, saab internetile ligi vaid üheksast viieni ning ka seda elava järjekorra alusel. Ühendus – sõna otseses mõttes maailma aeglaseim – maksis pooleks tunniks 60 krooni. Võite teha ise kiire arvutuse, mitu minutit kohalik inimene oma töötasu eest netis saab passida. Mobiiltelefon on täielik luksus. Autosid saab osta vaid valitsuse lubadega, automaatpesumasinat müüakse vaid valuutapoes. Paljudes hüttides pole isegi mitte elektrit. Nälga suremisest päästavad valitsuse ettenähtud talongid, mille eest iga kuu miinimum toidunormi käiakse lunastamas.
Teisel päeval, reisibüroo korraldatud infotunnis, leidis trip.ee-st loetud info igati kinnitust. Nimet on Kuubal kaks valuutat – CUC ehk turistide raha ning kohalik peeso. Vahetuskurss seega 1 -24le. Ilmselt ei pea olema geenius, et välja mõelda, kellelt Fidel rohkem raha pommib…Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole Kuuba turistile odav maa. Hinnad sarnanevad Euroopale. Hotellituba Havannas maksab sama palju kui Tallinnas, alkoholist, sissepääsupiletitest ja muust rääkimata. 800 krooni päevas + kindlustused tuleks välja käia ka rendiauto eest. Ca 300 krooni tuleb tasuda ka maalt lahkumise eest.
Floridast linnulennult kõigest 200 km kaugusel asuv Kuuba pealinn oli samahästi kui teine planeet. Lennujaama WCs tervitas turiste kõigepealt paberijagaja: igaühele 60 cm. Prilllauata wcpott, nirisev kraan ning ebausaldusväärne loputuskasti töökord olid sama ehtsad kui Fideli sotsialism. Fanta pudelist said soovijad kätepesuks ka vedelseepi paluda.
Arhitektuur, kohalikud inimesed, mood ning kogu eluolu olid omajagu vaatamisväärsus. Kittelkleidid vaateakendel, leti alt sebitud retuusid naiste sihvakatel kintsudel, kirevad plastmassist ämbrid kohalikele mõeldud poodides, lettide viisi ketse, ühe ja sama leti peal müüdav valik batareidest juukselõksuni ning kolm kvartalit pikad jäätisejärjekorrad on Kuubal elavate inimeste igapäevane kurb reaalsus. Poodides haiseb. Päev otsa Havanna uue linna – ülikooli, vaateplatvormi ja rummimuuseumiga tutvumine kulmineerub õhtuse Tropicana showga. 800 kroonise sissepääsupiletiga maailmakuulus turistilõks, Rio karnevali meenutav kostüümi- ja lauludraama, kestis kokku kaks tundi. Hinna sees oli tervitusjook, kaks oliivi, kaks singilõiku ja üks karastusjook. Ilma muljetavaldava akrobaatika kavata oleksin pettunud olnud. Praegu olen pooleldi petta saanud.
Kuna SMSi saatmise eest tuli Kuubal maksta 15 krooni ning iga vastuvõetud kõne eest 70 krooni minutis, siis arusaadavatel põhjustel me kojujäänud sõpru ja tuttavaid “Tervitusi Kuubalt!” stiilis sõnumite ega kõnedega ei tüüdanud.
Auruvedurist sigarivabrikusse viis meid mõnus konditsioneeritud ning mugav buss. Seesama, mida hordide viisi tee ääres seisvad elanikud hääletades peatada üritavad. Kuubal ei ole ühistransporti. Bussipeatustes ootab reisida soovijaid inspektor, kes mööduvatele valituse numbritega masinate vabadele istekohtadele järjekorranumbreid jagab. Kuna turist on püha loom ning üks peaasjalikke sissetulekuallikaid, siis meie – valitsuse numbriga buss – vabade kohtade olemasolule vaatamata, ühtegi hääletajat peale ei pea võtma. Jõuame sigarivabrikusse. Kolmest erinevast osakonnast, milleks on rullimine, sorteerimine ja pakendamine, vuhiseme läbi poole tunniga. Lisaks giidile hoiab meil silma peal ka vabriku usaldusisik, liibuvate täpiliste retuusidega meigitud Kuuba proua. Töötempo on tehases karm. Tõsi, pingutada on siiski mõtet, sest plaani täitmise korral ootab usinaimaid töömesilasi ka preemia. Tubakalõhnasest vabrikust viis meid tee Holguini linna mäe tippu. Sealt edasi järnes kehakinnitus.
27-aastane giid, naissoost rühmajuht, muutus eravestluses pärast seda, kui teada sai, et me samuti endisest kommunismi riigist pärit oleme, üllatavalt avameelseks. Riigi poolt giidiks määratud naisterahvana ei tohtinud ta režiimi nõrkadele kohtadele arusaadavatel põhjusel liiga palju rõhuda, samas ei hoidnud ta end meiega vesteldes liialt tagasi. Ta rääkis pikalt oma hirmust saada 30 aastaseks. See on aeg, mil Kuubal elus vähegi haljamale oskale sooviv seltsimees kommunistlikkusse parteisse astuma. Enne seda saab olla vaid toetajaliige. 30selt aga ootab ees täisliikme staatus. Ta ei usu kommunismi. Ta ei fänna Fideli. Samuti osutas neiu vildakale tervishoiusüsteemile ning kõigele muule, mida Lääne maailmale ilusamana püütakse näidata. Elu on seal omadega metsas…

Juhhei!

Tänan kõiki agaraid vastajaid. Praegu otsustasime seltskonnaga nii, et igaks juhuks taotleme siiski lisapassi (450 krooni) ning hüppan Soomes käies lihtsalt Kuuba saatkonnast ise läbi ning maksan ca 22 Euri sularahas kohapeal olles ära - siis on muretum ning ei pea närveerima, kas lennukis travelcard'e jagatakse või mitte. Kuna reisimist lähiajal nii kui nii palju ees ning viisatamist, ka siis pole lisapassi raha maha visatud.

Aga nüüd veel Kuubast. Kas keegi Hologuini nimelises kuurortis ka juhtus viibima? Kas ja kuidas sealt liikuma pääseks? Asukoht Havannast veidi kaugevõitu, seega logistika on pisut keeruline. On kellegil soovitusi, kuhu sealkandis minna, kuidas kõige mõistlikum oleks ringi liikuda ja mida üldse vaadata? Endal oli plaan mõnipäev ikkagi liinilennuga Havannas ka ära käia. Aga mida veel? Kuhu veel? Kellel viitsimist nõu jagada, olen üks suur kõrv :)

Ette tänulik
Narr

Ööbisime Maui Price hotellis, saare parimate randade vahel asuvas lõunaosas, mis idee poolest oli nelja tärni hotell. Mööbel oli vanamoodne, aga rand imeline ning hotelli personal sõbralik ning keskkond imeilus. Hotelli vahetus läheduses asub ka hiigelkilpkonnade linnak turtle town, kuhu snorgeldama tasub ujuda. Kokku olime seal kaheksa ööd ning reisipakett kahele koos lennuga L.Ast maksis vist ca 14 000 dollarit ehk 15 000 krooni per nägu. Ostsime paketi ühe USA turismifirma vahendusel.

Soodsamat ööbimist leidab ilselt Kahului motellidest, aga mis siin salata - ümbruskond ei ole teab mis imetlusväärne ning rand on ka selline nagu on... Saare lõunaosas on ka üks kihvt nudistide rand kaljunuki taga. Seal hujuvad ka hülged ringi. Kihvt koht igatahes!

Juhhei!

Käisin Havail 17.-27. oktoobrini, 2007. Täpsemalt oli peatuspaigaks Maui saar. Kohale lennutas meid American Airlines'i 5 tundi kestnud otselend Californiast, L.A-st. Mis temperatuuri puudutas, siis oktoobri kuus puutusime kokku soojusega ca 27-31 kraadi. Kohalike käest muudel aastaaegadel esineva kliima kohta uurides selgus, et neil seal olevatki vaid kaks aastaaega: kevad ja suvi. Seda seepärast, et pidevalt midagi õitseb :) Veetemperatuur olevat neil väidetavalt aastaringselt 26 kraadi. Tormide kohta öelda ei oska.

Mida Mauil käinuna teistele südamele võiks panna? Mis siin pattu salata - selleks, et saarel inimväärset elu elada, tuleb rahakott puuga selga võtta. Hinnad on pehmelt öeldes kõike muud, kui soodsad. Näiteid? Kõige tavapärasemas poes, kust kohalikud toitu ostavad, maksab Coca-Cola pooleliitrine pudel 1,8 dollarit, turismipiirkonna poodides aga ca 4 dollarit. Prae hind korralikus restoranis on ca 35 dollarit praad. Snorgeldamisvarustuse rent rannas ca 20 dollarit päev jne. Raha oskavad nad küsida. Saas on ka kohalike elujärg piisavat hea, et tempoga sammu pidada.

Kui Mauile minna, soovitan kindlasti võtta ka rendiauto. Esiteks on takso tõsiselt kallis (20 minutit sõitu 65 dollarit), teiseks on loma sõiduvahend lihtsalt mugavam. Teedevõrk on seal kohapeal nagu on, aga näeb oluliselt rohkem. Näiteks saare Lõuna-osas on kõige vingemad rannad ning viimasest vulkaanipurskest tekkinud süsimustad laavaväljad, kagu osas, Hanas aga troopiline vihmamets. Põhjaosa on surfiparadiis jne. Ühesõnaga on kogu see tilluke saar uskumatult mitmekülgse loodusega. Autorentijaid hoiatan ette aga Hanasse sõidul: käänuline, kohati üherealine kitsas mägitee ei ole mitte esimesed 4 minutit, vaid kogu 2,5 tunni vältel selline! Vaated on aga maalilised. Nii et soovitan läbi teha.

Omajagu vaatamist pakub ka merealune maailm. Katamaraanireisid Molokinile ja kilpkonnade linna (ca 1000 krooni per face) on ka omajagu elamuseks. Sellist veealust loodust annab otsida!

Ahjaa... olgugi, et tavaliselt näevad paljud rändurid enne lennukisse istumist kohalike vaatamisväärsuste väljaselgitamisega aegsasti vaeva, pole Mauil infopuudus probleemiks. Juba lennujaamas ootab maandujaid meeletu infotulv ekskursioonidest, brožüüridest, jne jne. Niisiis voldikud taskusse ning saart avastama!

Head reisi!

Narr