See kant on eestlastele suure tõenäosusega tundmatu. Et midagi asjalikku saada, pöördu Tripadvisorisse või Thorn Tree aadressil. Leidsin näiteks http://www.tripadvisor.com/ShowTopic-g294190-i9408-k7157567-Dawei-Myanmar.htmll või http://www.southernmyanmar.com/

Ise ķüsin, ise vastan

Birma lőunaossa saab välismaalane nüüd sőita ka maad mööda. Piirang oli peal varem alates Daweist. Kuid mitte igal pool ei tea bussijaamade piletimüüjad seda veel. Meie ostsime Mawlamyine'st bussipiletid Myeiki (Daweis ümberistumine) probleemideta. Kui edasi lõunasse Kawthaungi soitsime, siis üks reisisell, kes tuli Myeiki Kawthaungist (lõunast), teatas, et temale siiski ei müüdud sealt bussipiletit, pidi tulema laevaga. Ei viitsinud sebida, võtsime ka laeva.

Myeiki arhipelaag on endiselt välismaalastele avatud vaid erilubadega. Kuid moned kohalikud hotellid orgunnivad selliseid 1-3 päevaseid ägedaid saartetrippe, suutes kohalikelt ametnikelt altkäemksu eest vastava permiti kohe kätte saada. Money talks!

Kahjuks siiski mitte alati. Meie hotellist sai 1 grupp enne meid sellise 3 päevase tripi, kuiď meile, vahetult pärast nende tagasisaabumist, mingil põhjusel luba ei antud. Kuid saared tasuvad katsetamist, pehmelt öeldes ropult ilusad. Hetkel oli saartel olukord veel selline, nagu LP kirjutas- sadade saarte kohta on vaid 1 majutusasutus ühel, Thahtay Kyun saarel. See on luksuslik. Kõiges. Küsida saab Andaman Club'ist.

Rannad lõunarannikul? LP poolt lubatud lõpmatu jada tühje paradiisirandu rannikul on minu arust osaliselt müüt. Enamasti väidetavalt mangroovivõsa. Neid liivarandu muidugi on, küladega ja ilma, kuid nende juures EI OLE veel majutusasutusi. Seega telk/sääsevõrguga hammok või külavanema kodu. Sellised hammokid leiab Myeiki militaarkama poest a'7$ Põhjapoolseid, Dawei randu oskab ehk kommida mu reisikaaslane Levo, mina sinna ei jõudnud, me panime lõuna poole.

Kawtaungi kandis plaanisime ankurdada end nädalakeseks palmide alla, sest laevaga Myeikist lõunasse sõites oli liivarandu rannikul näha palju, kuid voilaa ... ... välismaalastel on Kawthoungis, erinevalt nüüdseks ülejäänud Birmast, keelatuď rentida motosid nendega Kawthoungi linna piiridest välja soitmiseks. Ja ei saanudki, keegi ei rentinud ...

Kuid kohalike väitel, mingil suhteliselt lähedasel rannal pidid siiski olema mingi(d) bangalo(d) ja ka mingi söögikoht, kuiď kindlasti mitte rohkem. Seega, (moto)taksoga, palun väga. Muuseas, väga põnev on kolada kawthaungi templimäe taguses veepealses (vaiadel) sadamaslummis.

Sellega sai Birmast kõrini (3 nädalat oldud ka juba) ja tõmbasime üle piirijõe Ranongi, Lõuna-Taisse, kus pole mingeid kuradi selliseid piiranguid, võid minna kuhu tahes ja millega tahes. Näiteks saab kohe sealtsamast nii valmistrippe kui ka vaid laevapileteid sama Myeki (Merqui) arhipelaagi lõunapoolsemaile-Surin'i saartele (need kuuluvad Taile). Me votsime Kuraburist vaid laevapiletid, kõige pakettikuuluva saime kohapealt odavamalt kätte.

Surini saared on imeilusad (rahvuspark), kuid Surini kuulsad snorgelduspaigad on praegu minevik (sukeldumiskohtade kohta ei uurinud), korallid on kõikides spottides 90% surnud, süüďi väidetavalt üleüldine merevee soojenemine (El Nino) mõned aastad tagasi. Pole seda tavalist värviküllust, enamus valgest hallini, veitsa pruuni ja õige natuke ka kirevust. Kuid kalu on (siiski vähem, kui elus koralliriffidel), ka kilpkonni, oma esimese meremao nägin ka ära ja on näha,et uued korallid on juba kasvama hakanud.

Ning soovitan Surini külastuse sättida nädala sisse ja mitte kohalike pühadele, siis on rahvast palju vähem. Elamine telkides (võtke tagumine telklaager, kenam ja vaiksem), magamisvarustus renditav, süüa saab "surini dollarite" ;D eest, ja hästi.

Võrreldes minu eelmise reisiga Birmasse 2006, on transport, majutus ja söök PALJU kallimaks läinud. Usutavasti pohjuseks see, et viimastel aastatel on ettevõtlus veidi vabamaks muutunud. Kuid konkurentsi turismisektoris siiski veel pole. Aga rikkaks soovitakse saada ikka ratsa ... välismaalastele on peaaegu igal pool hoopis teised hinnad, kui kohalikele.