Eelmise nädalaga sai lõpu minu 3-nädalane ringreis Botswanasse, mille jooksul sai külastatud ka kõiki tema naaberriike - LAV, Sambia, Zimbabwe ja Namiibia. Kuna sellest kandist on tripis pehmelt öeldes vähe juttu olnud, siis teen kokkuvõtte enda reisikavast, äkki on kellelegi abiks või inspiratsiooniks.
Esmalt vastan ära küsimused, mida tuttavad ja kolleegid kõige rohkem nii enne kui pärast reisi on küsinud - jah, Botswana on väga turvaline ning jah, omal käel reisimine on täiesti tehtav. Reisiseltskond oli meil tavapärane - mina, abikaasa ja meie 9-aastane tütar. Kava panin kokku iseseisvalt interneti ja Lonely Planeti abil, kogu reisi aja oli meil kasutada rendiauto (kahe telgiga katusel) ning vist täiesti esimest korda elus olid mul reisile mineku hetkeks kõik öömajad broneeritud.
Kuigi ma olen harjunud sellega, et vaid reisi esimesed paar ööd on paigas ja siis edasi vaatab, kuidas kulgeb, siis Botswana puhul see poleks töötanud. Päris mitmeis paigus võivad olla ööbimiskohad pool aastat ette välja müüdud (nt kämpakohad rahvusparkides), mistõttu ilma broneeringuid omamata jääksid mõned asjad lihtsalt tegemata. Nüüd ärakäinuna julgen siiski öelda, et ilmselt 80% öömajade puhul oleks võinud lihtsalt ukse ette sõita ja oleks koha saanud. Aga teisalt need ülejäänud fully booked kohad olid sellised, millest poleks tahtnud ilma jääda. Kolmandiku öödest kasutasime katusetelke, ülejäänud aja olime lodgedes, kämpamajakestes, hotellides jne.
Veel veidi praktilist infot. Lapsega reisimisel on kriitilise tähtsusega, et kaasas oleks ingliskeelne sünnitunnistuse väljavõte, kus on pitsat peal. Seda küsiti kõigil piiridel peale LAV-i.
Ise ringi sõitmisel on korralik neliveoline auto hädavajalik. Isegi kui on kuiv hooaeg ja mingitele väga rajudele teedele ei roni, siis rahvusparkidesse ilma 4WD minna pole mõtet (pole kindel, et kas üldse lastaksegi). Botswana teed on ka üldiselt väga halvad (maanteedel tohutult löökauke), seega teekonna planeerimisel tasub aega varuda.
Maksekaardiga saab enamus kohtades hakkama. Botswana pula kurss on Mastercardil mingil põhjusel oluliselt parem kui Visal, seega pigem kasutada MC-d. Raha ette vahetada pole pointi, ATM-st välja võtmisel oli sama kurss, mis kaardiga maksmisel ja teenustasu mõistlik. Namiibias kehtib ka LAV rand, seega eraldi Namiibia dollareid pole mõtet varuda, sest neid pärisrahaks tagasi vahetada on pärast päris keeruline.
Selle kandi piirkonnalendude puhul tasub olla valmis selleks, et lennud hilinevad. Kui järgmine lend ei ole samal piletil, siis soovitan jätta vähemalt poolepäevase vahe. Kohtasime mitmeid inimesi (sh üht Eesti perekonda), kelle kohalikud lennud lükkusid mitu tundi edasi, mistõttu tuli osta uus pilet (et järgmisele lennule jõuda) või siis jäädi kojulennust üldse maha.
Oktoober-november on Botswanas kuiva hooaja lõpp ehk siis tulikuum. Kella 10-st kuni kella 19.00-ni oli päevane temperatuur stabiilselt vahemikus 38-40 kraadi. Vihma kuulsime ühel öösel ja loetud tilgad kukkusid pähe ka ühel pärastlõunal ca 15 minuti jooksul. Enamasti päeval siiski lauspäike, ehk siis palavusega peab arvestama.
Meie tiir algas lennuga Johannesburgi, kuna otselend Tallinnast Botswanasse Mauni (alternatiivina Kasanesse) on märkimisväärselt kallim kui teha lend JNB-sse ja sealt eraldi ots Botswanasse. Kuna pool päeva oli aega, siis tegime ühe tuuri Sowetosse, aga järgmisel päeval juba Mauni edasi.
Maunist saime kätte rendika (kasutasime Britzi, väga sujuv ja mugav teenindus) ning suundusime Moremi rahvusparki, kus veetsime kokku 1,5 päeva (sh 1 öö). Ööbisime rahvuspargis Khwai kämpingus, öösel hüäänid kusagil läheduses ulgumas. :) Sealt sõitsime läbi Mauni Okavango panhandle piirkonda, kus matkasime Tsodilo mägedes, et näha kaljujooniseid ning tegime Okavango jõel sõidu nii mootorpaadil kui ka traditsioonilisel mokorol.
Edasi suundusime paariks päevaks Namiibiasse, et nn Caprivi stripi kaudu uuesti Chobe rahvuspargi juures Botswanasse naasta. Namiibias sai tehtud üks omal käel sõit Bwabwata rahvuspargis ning üks koos giidiga, samuti tegime ühe õhtuse paadisõidu Zambezi jõel.
Chobe rahvuspargile oli meil jäetud mitu päeva, aga juba ca esimese pooltunni jooksul näidati meile seda, kuidas lõvid jahti peavad ja kuidas 2 sõralist oma elust ilma jäid. Chobe kindlasti on sihtkoht number 1, kui on soov näha loomi-linde. Moremi on ka huvitav ja omamoodi, aga Chobes on liikuva looduse kohtamine kordades lihtsam ja erinevaid loomi on massiliselt.
Pärast Chobet vahetasime taas riiki ja külastasime Zimbabwes Victoria Fallsi. Kuigi novembri algus on kuiva hooaja tipp ja juga kõige väiksem, siis see on endiselt muljet avaldav ja külastamist väärt.
Lisaks kosele külastasime Boma söögi- ja trummishowd (turistikas, aga siiski väärt asi), Zambezi rahvusparki ja tegime ka ühe õhtusöögiga kruiisi Zambezi jõel (kindlasti soovitan). Samas tuleb arvestada, et Victoria Fallsi linn on puhtalt turismile üles ehitatud - kehtib dollar ja kõik asjad on (kohati kordades) kallimad kui nt Botswanas.
Kuna ninasarvikuid võib Botswanas kohata ainult ühes konkreetses rahvuspargis riigi lõunaosas (kuhu meie tee ei viinud), siis kulutasime pool päeva ka Sambiale, mis logistiliselt tähendas lihtsalt Victoria Fallsis silla ületamist. Mosi-oa-Tunya rahvuspargis elab 9 laimokk-ninasarvikut ning püssimeeste saatel viiakse sind jalgsi neile üsna lähedale. Peale selle vaatasime üle ka Livingstone'i muuseumi ja käisime turul ning sellega ka Sambia trett lõppes.
Victoria Fallsist sõitsime Botswanasse tagasi ning järgmine peatus oli Elephant Sands. Kõrbesse on tekitatud järveke, mis on lubanud elevandipopulatsioonil taastuda ja seal näeb elevante palju ning väga lähedalt. Elevante näeb Botswanas ka muidu pea igal sammul, aga sellegipoolest soovitan Elephant Sandsis vähemalt ühe öö peatuda, see on eriline kogemus.
Edasi käisime vaatamas Sua soolajärve ja flamingosid Nata Bird Sanctuary's ning viimased ööd enne Mauni naasmist peatusime Planet Baobabis, kus olime broneerinud 3 retke koos giidiga - Ntwetwe soolaväljade külastus koos surikaatidega kohtumisega, jalutuskäik baobabisalus ja kohaliku küla (sh kooli külastus). Kõik need olid väga väärt kogemused ja Planet Baobab lodge/kämping on juba ise külastamist väärt paik.
Maunist lendasime tagasi Johannesburgi ja kuna meil oli taas peaaegu terve päev aega, tegime ühe giidiga tuuri Pretoriasse. Ja siis juba koju tagasi, pikad otsad tegime Lufthansaga.
Kokkuvõttes - kui LAV välja jätta, on piirkond väga turvaline (peamine oht on loomad, sest rahvusparkidel ja ka nt kämpadel puuduvad aiad). Inimesed on sõbralikd, heatahtlikud ja Botswanas ka pigem tagasihoidlikud (keegi ei ürita sulle kogu aeg midagi müüa). Võid turul rahulikult ringi kõndida, ilma et keegi sulle midagi aktiivselt pakuks.
Loodus on imeline, enamus teada-tuntud Aafrika loomadest-lindudest näed seal suurema vaevata ära ja siis veel väga palju neid, kellest varem midagi ei teadnud. Meil jäid tuntumatest seekord puudu gepard ja leopard, aga fotoka mälukaartidele sai talletatud sellegipoolest nõks alla 10 000 faili (looduspildid hakkavad vaikselt ilmuma mu fotoblogissse - https://foture.blogspot.com). Hetkel panen siia jutule punkti, aga kel tekkis küsimusi, siis olen valmis vastama, kui oskan.