Teen kokkuvõtte äsja lõppenud ringreisist Ecuadoris, sealhulgas Galapagose saartel. Kunagi ehk kirjutan pikemalt ja mu fotoblogisse hakkab tilkuma ka fotosid, kuid kuna Ecuadori kohta väga palju infot tripis pole, siis siin teema all saab küsida ning kui ma oskan vastata, siis vastan.
Reisijaid oli 3 - mina abikaasaga ning meie 5-aastane tütar. Reisisime enamasti omal käel, see tähendab, et seal, kus sai omal käel reisida. Tehniliselt algas reis Stockholmist, sest Tallinnast puudusid lennud, kus oleksid mõistliku pikkusega vahemaandumised. Stockholmist minnes viis KLM meid Quitosse 1,5h ümberistumisega Amsterdamis ning tagasilend oli Guayaquilist 1h 15min ümberistumisega samuti Amsterdamis. SAS lennuajad TLL-STO-TLL olid ka mõistlikud ning klappisid hästi.
Esimesed paar päeva aklimatiseerusimegi Quitos ja vaatasime peamised vaatamisväärsused üle. Linn väga muljet ei avaldanud ning pigem ei ole see koht, kus pikalt aega veeta. Sealt sõitsime ööbussiga Amazoniasse, Cuyabeno kaitsealale, kus olime 4 päeva ja 3 ööd ning kus oli üsna tihe ja mitmekesine programm. Matkad valges ja pimedas, mootorpaadiretked (samuti valges ja pimedas), aerupaadiretked, põlisrahva küla külastus jne. Elusloodust nägi ikka väga palju - anakondad, kaimanid, laiskloomad, jõedelfiinid, erinevad ahvid, lugematu hulk linde, skorpionid, konnad ja mida kõike veel. Ootasime sellelt retkelt palju, aga tänu suurepärasele giidile said kõik ootused ületatud. Väga äge kogemus.
Cuyabenost Quitosse tagasi, kust saime kätte oma rendiauto ning sealt otsejoones Mindo orgu, mis oli minusugusele linnupiltnikule paradiis. Ööbimisime pilvemetsas, üsna kaugel tsivilisatsioonist ning põhimõtteliselt 2 hommikuga kogunes mälukaartidele tuhandeid pilte. Külastasime veel kakaofarmi, Mindo koskesid ja saime osa karnevalipidustustest.
Mindost hakkasime suunduma lõuna poole, üks päev läks Antisana vulkaani rahvuspargi peale, mis oli kui teine maailm viimast nädalat arvestades - metsavaba tühermaa, lõõtsuv tuul, külmus ja isegi lumesadu. Aga kindlasti külastamisväärne paik ning seal on väga suur tõenäosus kohata Andide kondorit (me nägime neid lendamas, kuid ka üsna lähedal kaljurahnul jalga puhkamas). Samas liikumine 4000+ meetri kõrgusel võttis üsna kiirelt võhmale.
Edasi juba Baños de Agua Santa oma kuumaveeallikate ja lugematute lähedal asuvate koskedega. Kuradipaja kosk (Pailon del Diablo) on kindlasti kohustuslik külastuspunkt - on võimalik saada nii märjaks kui väga märjaks.
Bañosest Cuencasse sõites vaatasime üle ka Ingapirca varemed ning Cuenca ise oli väga sümpaatne linn. Mõnus, puhas, turvaline ja kevadine (Cuenca kliima kohta öeldaksegi "igavene kevad") ning Cajase rahvuspark väga maaliline. Kuna tahtsime ka paar päeva rannikul olla, pidime kahjuks Podocarpuse rahvuspargi ja veel mõned paigad esialgsest kavast välja jätma, tormata ei tahtnud.
Salinas oli see rannikulinn, kus saime ujutud oma esimesed ookeaniujumised ning kus päike esimest korda asu ei andnud. Oli tõsiselt kuum ning pilvi enamasti ei olnud. Loodus on sealkandis ka täiesti teistsugune - troopiline kõrb oleks vist parim kirjeldus.
Edasi juba Galapagose saartele, kus olime 5 täispäeva. 3 sellest veetsime Santa Cruzil (Darwini keskus, Chato kilpkonnafarm, laavatunnelid, Tortuga laht jne) ning kahel päeval tegime väljasõidud. 1 päev läks Isabela saare peale ning teine Põhja-Seymouri saarele. Mõlemad olid külastamist väärt, kuid Seymour oma suulade ja fregattlindude kolooniatega oli minu jaoks üks kogu reisi tipphetki. Galapagos oma mereiguaanide, kilpkonnade, merilõvide ja loodusega üleüldiselt on tõesti kui teine maailm.
2 viimast päeva olime Guayaquilis ning oligi peaaegu 4 nädalat selja taga.
Detsember - Aprill on Ecuadoris laias laastus vihmahooaeg (regiooniti tähendab see erinevat asja), kuid vihma kui sellist saime üsna vähe. Cuyabenos tuli muidugi paar sellist valingut, et ei saanud isegi vihmapontšo alt väljagi piiluda, aga need kestsid lühikest aega. Pigem oli pilvekate hea, sest eluslooduse nägemine ja pildistamine on lauspäikesega väga keeruline. Mindost Cuencani vahetevahel tuli paar sortsu vihma, kuid tegevusi see ei seganud. Rannikul sadas pigem õhtuti ning Galapagos oli tulikuum (kuigi roheline, sest ikkagi vihmahooaeg). Ehk siis kokkuvõttes on aasta alguse kuud parimad kuud Ecuadori külastamiseks, suvel on näiteks rannikul ja Galapagosel jahe ning tuuline ning Galapagos nägevat välja kui kõrb, sest kõik rohelus on kadunud.
Reis kukkus kokkuvõttes suurepärane välja, lapsel oli ka nii põnev, et ei tahtnud lõpus koju tulla. Kellele loodus pinget pakub ja eriti, kellel on loodusfoto huvi, on Ecuador tõeline maiuspala. Ühest küljest on ta piisavalt väike, et kuu ajaga väga hea pilt ette saada ning teisalt on ta niivõrd erinev, et kogu aeg avastad midagi uut.
Seega, kel sinnapoole mineku plaanid või tunneb lihtsalt üldisemalt Ecuadori vastu huvi, siis saan jagada värskemat kogemust.
Palun jaga oma blogi ka, vaataks reisi ja eriti linnupilte suurima huviga :)
Kas mingi eelarve ka on, mida jagada? Või üldised näited, et mis hinnaklassiga arvestada.
Mul endal ka tütar 5, pole nii seiklusliku reisi veel ette võtnud, aga tore lugeda, et see realistlik on :)
Minu loodusfotoblogi asub siin - https://foture.blogspot.com/. Ecuadori pilte on seal hetkel täpselt 1 ja arvestades, et fotosid (enamasti loomad-linnud) sai tehtud viiekohaline arv, siis läheb sorteerimise ja töötlemise peale päris mitu kuud, mistõttu väga kiirelt ja hulgakaupa sinna viimase reisi looduspilte ei jõua. See oli muide esimene reis, kus fotoka ees oli enamasti teleobjektiiv ning muud reisifotod said tehtud rõhuvas osas telefoniga.
Mis puudutab kulusid, siis võrreldes Eesti reisibüroode Ecuadori pakettidega saime muidugi reisi tehtud oluliselt soodsamalt, kuid see ei tähenda, et soodsalt. Ööbimised on ehk nõksa odavamad kui Euroopas, kasutasime selliseid ca 3-tärniseid hotelle/lodge'sid/B&B-sid ning aluseks olid Tripadvisori/Booking hinded. Ehk siis pigem otsisime sellist ülemise otsa kolme tärni, kus lisaks voodile ja hommikusöögile oli veel mõni põnev omapära. Söök on pigem odav ning kütus on väga odav (sellega seoses on ka taksod/Uber väga odavad). Tsivilisatsioonist eemaldumine (nt Amazonia) ja Galapagos vajavad juba rohkem rahakoti kergendamist, eriti viimane. Meie baseerusime Galapagosel Santa Cruzil ning tegime sealt mõned päevatripid. Päevane paadisõit mõnele teisele saarele koos giidi ja söökidega on keskmiselt ca 200USD/inimene, lapsele väga soodukat ei tehta.
Autorent on pigem kallis, sest sa pead letist ostma kohaliku kindlustuse, enda kreditka või reisikindlustusega seotud kindlustusi ei arvestata. Või noh arvestatakse, aga nt Europcar tahtnuks sel juhul 10 000USD suurust tagatisdeposiiti auto kättesaamisel :) Ma algul mõtlesin, et nad panid koma vale koha peale, aga ei pannud. Kaheveolisega saab hakkama (meil oli 2WD), ükski sõit tegemata ei jäänud ning liiklus Eestist väga ei erine. Quitos võib-olla ollakse veidi agressiivsemad, kuid mitte märkimisväärselt. Tuleb lihtsalt kohaliku rütmiga kaasa minna, sõita enesekindlalt ja olla tähelepanelik (suunatule kasutamine on väga juhuslik, seega alati tuleb valmis olla, et ees sõitev auto jääb lihtsalt seisma või keerab üle mitme rea sinu eest läbi).
Loomulikult on üks suurim kulu lennupiletid. Meie sõidud Tallinnast Ecuadori ja tagasi (TLL-STO-TLL SAS-ga ja ülejäänud trip KLM-ga) tulid kokku ca 1400€/inimene, mis on minu arust mõistlik. Mõned sajad saaks ilmselt veel maha saagida, kui olla nõus pikkade vahemaandumistega, kuid meie põhikriteeriumiks oli kiireim kohalejõudmine. Galapagose ots lisas veel 350€ inimese kohta (LATAM).
Ülejäänu sõltub juba enda soovidest - palju kasutad giidi teenuseid, palju sa käsitööturgudel hullad, palju mingeid muid teenuseid tarbid jne. Veidi harjumatu oli see, et peaaegu kogu elu käib sularahas (sh paluti nt sulas maksta ka läbi bookingu bronnitud ööbimiste eest) ning 20-dollariline oli tihti suurim aktsepteeritav rahatäht. Aga ATM-e on piisavalt, korraga saab välja võtta kuni 600 USD (LHV deebetiga tuli teenukas veidi alla 3%).
Mis puudutab lapsega reisimist, siis see sõltub puhtalt lapsest. Meie käisime enda omaga Taiwanis kui ta oli alles kahene ja juba siis sujus kõik suurepäraselt. Ühel tuttaval on aga selline järeltulija, kelle puhul ikka mõeldakse pikalt, et kas ikka on väga vaja Tallinnast Tartusse minna. Kui laps on jonnipurakas ning omal jalal üle 20 sammu teha ei viitsi, siis tasub puhtalt enda vaimse tervise huvides seikluslikud reisid kuhugi tulevikku lükata. Meie tegime Ecuadoris mitmeid 1-2 tunniseid matkasid nii džunglis, mägedes kui Galapagosel ja kuna matkamine pole lapsele võõras, siis meeldisid talle kõik need retked väga.