Eesti giid Türgis – Karini vahendatud Pamukkale ja Salda ekskursioon. Väga halb kogemus.

Eesti giid Türgis – Karini vahendatud Pamukkale ja Salda ekskursioon. Väga halb kogemus!

Soovin jagada oma 8. novembri 2026 kogemust Pamukkale ja Salda järve ekskursioonilt, mille ostsin eestlastele ekskursioone vahendava Karini kaudu, kes tegutseb nime „Eesti giid Türgis” all.

Kirjutan selle arvustuse eelkõige selleks, et teised eestlased teaksid, mida nad võivad sellist ekskursiooni ostes eest leida. Mina ei teadnud broneerides, milline kohalik firma reisi tegelikult korraldab.

Ekskursiooni viis läbi Kitabus Tour / Sarıkaya Turizm Alanya, giidideks olid Aykut Özcan ja venekeelne giid Maria.

Reisi hind oli 80 eurot inimese kohta. Osalesin koos oma 70-aastase emaga, kellel on mõlemad puusad opereeritud ja kes liigub kepi abil.

Olen Türgis viiendat korda ja osalenud siin mitmetel ekskursioonidel. Ma tean väga hästi, et grupireisidel on ajakava ning kogu seltskond ei saa liikuda ühe inimese tempos. Kuid sellist suhtumist ja korraldust ei ole ma varem kohanud.

Vaatamisväärsustes oli pidevalt kiire, müügikohtades aga aega küll.

Salda järve juures anti meile ligikaudu tund aega, mille sisse pidi mahtuma ka hommikusöök. Mina jõudsin järve vaatama praktiliselt joostes, kuid emal polnud oma liikumisraskuste tõttu võimalustki sinna minna.

Kujutage ette – sõidate sadu kilomeetreid, et näha üht Türgi kaunimat looduspaika, aga kohapeal tuleb valida, kas süüa hommikust või joosta järve äärde.

Pamukkales jätkus sama tempo. Kiire, kiire, kiire!

Aga kui jõudsime oonüksivabrikusse, ehtepoodi või veini degusteerima, oli olukord hoopis teine. Siis oli aega küll. Vaadake rahulikult, ostke, keegi ei kiirusta!

Jäi väga tugev mulje, et ostlemisele oli ajakavas rohkem ruumi kui vaatamisväärsustele, mille pärast inimesed tegelikult ekskursiooni ostsid.

Giid Maria suhtumine jättis äärmiselt ebameeldiva mulje.

Tema käitumine oli minu hinnangul üleolev ja kohati alandav. Ka lisateenustest loobunud reisijatesse ei suhtutud alati lugupidavalt.

Kleopatra basseini sissepääsu hinnaks oli meile eelnevalt öeldud ligikaudu 12 eurot, kuid bussis küsiti selle eest 15 eurot.

Pamukkales rentisin emale ise elektrilise liikumisvahendi, et ta saaks vaatamisväärsustega tutvuda. Giidid ei jaganud grupile infot, et selline võimalus üldse olemas on. Vähemalt kaks teist reisijat oleksid samuti olnud sellest huvitatud.

Minu arvates võiks professionaalne giid sellistest võimalustest inimesi teavitada, eriti ekskursioonil, kus tuleb palju kõndida.

Toit oli külm, portsjonid tagasihoidlikud ning päeva jooksul käis kaks korda ringi jootraha kogumise ümbrik.

Kõige hullem ootas meid aga õhtul hotelli tagasi jõudes.

Hommikul võeti meid peale otse Moon Palace Side hotelli juurest.

Õhtul palusin konkreetselt, et meid viidaks samuti hotelli ette, sest minu emal on tõsised liikumisraskused.

Sellest hoolimata pandi meid pimedas maha suure liiklusega tee vastaspoolel.

Seal ei olnud sobivat ülekäigurada. Minu 70-aastane ema pidi ületama sõidutee ja ronima üle ligikaudu 40 cm kõrguse äärekivi.

See ei olnud lihtsalt ebamugav. See oli ohtlik!

Põhjenduseks toodi, et buss ei saa hotelli juurde keerata. Hiljem Google Mapsi abil kontrollides selgus minu hinnangul, et hotelli juurde sõitmine oleks lisanud marsruudile ligikaudu 500 meetrit ega oleks nõudnud mingit keerulist ümberpööramist.

Me ei palunud erikohtlemist. Palusime lihtsalt, et inimene, kellel on raske kõndida, viidaks turvaliselt tagasi sinna, kust ta hommikul peale võeti.

Samuti nägin, kuidas üks teine eakas naine jäeti pimedas maha ning ta ei paistnud teadvat, kust oma hotelli leida.

Minu jaoks oli see kogu päeva kõige vastikum osa.

Liikumisraskustega inimesed tunnevad niigi sageli, et nad on teistele jalus või aeglustavad gruppi. Selline kohtlemine süvendab seda tunnet veelgi.

Aga kuidas reageeriti kaebusele?

Pöördusin pärast ekskursiooni Karini poole, kelle kaudu olin reisi ostnud. Karin asus asja uurima ning minu kaebus jõudis ka kohaliku korraldajani.

Saadud selgitustest jäi mulle mulje, et reisijate mahapanek hotelli lähedal, mitte hotelli ees, on tavapärane praktika.

Samuti selgitati, et reisijal on õigus paluda hotelli ette viimist.

Aga just seda ma ju tegingi!

Olin olukorda selgitanud ning palunud, et ema viidaks hotelli ette. Sellest hoolimata jäeti meid teisele poole teed.

Minu jaoks ei olnud saadud selgitused rahuldavad. Samuti ei avaldatud mulle giid Maria perekonnanime.

Miks ma selle siia kirjutan?

Sest eestlased ostavad ekskursioone Karini kaudu ega pruugi üldse teada, milline kohalik firma neid tegelikult korraldab või milliste giididega nad reisile satuvad.

Ma ei väida, et kõik Karini vahendatud ekskursioonid oleksid samasugused. Kirjeldan konkreetselt seda reisi, millel meie osalesime.

Olen varem näiteks Green Canyoni ekskursioonil näinud, kuidas karkudega meest treppidest üles ja alla aidati. Ma ei oodanud, et keegi minu ema süles tassiks. Sellepärast rentisingi talle Pamukkales ise liikumisvahendi.

Küll aga ootasin elementaarset lugupidamist, mõistlikku korraldust ja turvalist tagasijõudmist hotelli.

Kui reisite eaka inimese või liikumisraskustega pereliikmega, soovitan enne ekskursiooni ostmist väga põhjalikult uurida, kes on tegelik korraldaja, millised on peatusajad ja kas teid viiakse õhtul tõepoolest hotelli ette tagasi.

Võimalusel soovitan kaaluda ka kallimat, kuid paremini korraldatud ekskursiooni.

80 euro eest inimese kohta lubati meile päev täis elamusi.

Elamusi me tõepoolest saime. Ainult et suurem osa neist olid sellised, mille eest poleks tahtnud sentigi maksta.

Ma ei kirjuta seda selleks, et minevikus juhtunut lõputult meenutada. Minu puhkus jätkub ja see päev on läbi.

Kirjutan selleks, et järgmised eestlased oskaksid enne broneerimist õigeid küsimusi esitada ega peaks samasugust kogemust läbi elama.

Eriti puudutab see neid, kes reisivad koos eakate või liikumisraskustega inimestega.

Minu hinnang sellele konkreetsele ekskursioonile: üks täht oleks juba liiga helde.

Puhkus peaks jätma ilusaid mälestusi, mitte tunnet, et oled oma hea raha eest ostnud päeva täis kiirustamist, ebameeldivat suhtumist ja lõpuks ka ohtliku olukorra.

Mina selle korraldajaga enam reisile ei lähe.

Keskmine netopalk hiljuti tõusnud maksude ja praeguse valuutakursi tingimustes on Türgis veidi alla 900 euro kuus. Kütus on küll kallis aga eeldaks, et 160 euro eest saab päris pikalt taksoga sõita.

Privaatne auto juhiga päevaks ca 200-250 eurot.

1
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased