Olime kaks nädalat Gruusias. Lennupiletid kahele kokku 329 € saime veel siis, kui EA tegi otselende Tbilisisse. Aasta alguses peale EA kokkutõmbamist pakuti välja ainuvõimalik variant üle Kiievi, sinnasõidul päevane ooteaeg 4 tundi ja tagasi tulles 8 tundi. Käisime aja sisustamiseks sinnasõidul Borispoli linnas ca 1tund ja tagasiteel 3 tundi Kiievis. Kuna olid ilusad suvised ilmad ja Ukraina viisavaba, siis vaatamata ajakulule olid mõlemad peatused mõnus ajaviide. Gruusia marsruut oli Tbilisi- Signaghi- Kazbegi- Borjomi (väljasõitudega Bakuriani ja Vardziasse)-Batumi (väljasõitudega Goniosse ja botaanikaaeda)- Mestia (väljasõiduga Ushgulisse)- Tbilisi. Lennuk saabub Tbilisisse keskööl, olime broneerinud võimalikult lennujaama ja Isani metroo lähedal Noah Ark hotelli 60 GEL eest (kurss praegu 1 €=2,2 GEL) kuna taksokonkurents on kõva, sai dikteeritud hotellisõidu hind 15 GEL. Hommikul linnaliini bussiga paar peatust ja Isani metroojaamas maršrutka peale, mis väljus 8.40 Signaghi poole. Üldiselt maršrutkad väljuvad täistunnil ja ei kehti reegel, et läheb siis, kui on täis. Kokku läksid marsrutkasõidud 2 nädala jooksul ca 200 €. Ööbimiskohtade osas kasutasime lihtsamaid hotelle Tbilisis ja Borjomis 50-60GEL/öö/kahene tuba. Ülejäänud kohtades oli kodumajutus või sealses kõnepruugis GH 30-40 GEL/öö/kahene tuba. Erilist bussijaamas pakkumist (nagu aasta tagasi Krimmis) kohtasime ainult Kazbegis, teistes linnades leidsime kodutööna kirjapandud kohad või kesklinnas küsides ja ringi uidates. Viimaste päevade Tbilisi jaoks leidsime juhuslikult ühes kangialuses sisehoovis Marjanshvili metroost ca 150 m kaugusel mõnusa nimeta hotelli. Kokku maksime majutuse eest ca 270€. Söökidest sai muidugi ära proovitud hinkalid (erilist vaimustust ei tekkinud) ja kõikvõimalikes variantides hatsapurid. Üheks varemkohtamata omapäraks on, et suppide juurde, milles hulbivad suured lihatükid, asetatakse lauale praetaldrik noa ja kahvliga. Nüüd tuleb lihatükid välja õngitseda ja noaga läbi hakkida, sest paljudes kohtades oli supi sees vana , väsinud ja vintske loomaliha. Jookidest muidugi vein ja õlu. Veini kohta tundub, et odavat ja joodavat lauaveini lõuna juurde, nagu on kombeks L-Euroopa veinimaades, ei kohanud. Poodides müügil 2,5-3€ pudel oli täielik saast. Kuigivõrd joodavat leidsime 4-5€ pudel, mis tipneb juba tõsiste margiveinidega 15-20 € pudel. Värske osas saime väga häid tomateid ja kurke, magusaks kirsid, murelid ja mõned virsikud. Keeleprobleemid on tavalised, vanema rahvaga saab reeglina suhelda vene keeles, noorematega inglise keeles. Kommetest. Usk on meiega võrreldes palju olulisemal kohal. Saime kuulda mitmes kirikus teenistusi koos lauluga ja näha küünalde põletamist. Ringi sõites mitu meest lõi risti ette kuskil pühakojast või tähtsast kohast mööda sõites. Veidi võõras oli meeste omavaheline põsemusitamine ja embamine kohtumisel. Ilm oli suvine ja soe. Külma tundsime Kazbegis ja Bakurianis. Viimastel päevadel juba Tbilisis olles kippus kuumus liiga tegema. Millest järgmine kord loobuks. Kazbegi- sest Mestia kandis on veel atraktiivsem mägimaastik lumiste tippude ja mägiküladega. Bakuriani- tegemist on talisuusatajate ühe meelispaigaga, suvel jahe tavaline mägilinnake nõlvadel asuvate suusakuurorditega. Mis siis meelde jäi. -võrratu mägiloodus Kaukasuse ahelikus ja ka Borjomi kandis ca 1500 m kõrgusel, sellist Eestimaal lihtsalt ei kohta; -Borjomi linna omapärane atmosfäär mineraalvee allikate ja selle tarbijatega;

• Kazbegis jalgsi tõus Gergeti kiriku juurde 2170 m peal.
  -omapärased mägikülad Mestia kandis kindlustornide ja paksult lehmaessuga sillutatud tänavad -sõit kitsarööpmelise elektrirongiga Borjomist Bakurianisse; -sõit Mestiast Ushgulisse džiibiga 3 tundi, 45 km, kiirus 10-20 km/h, remonti nägemata kruusatee kivide ja aukudega
  -riigi rahadega ülesmukitud Signaghi linnake oma kordatehtud fassaadide, katuste, aedade ja tänavatega. Midagi taolist oli tunda ka Mestias veidi väiksemas mahus. -välisinvestorite (juttu oli türgi ja kasahhi omadest) ja riigi abiga viimase peal kujundatud rannapromenaadi ala Batumis. Uus ülikoolihoone oma individuaalse vaaterattaga meenutab juba Dubai paremaid palasid, mõned superlux elumajad näitavad jõukust Batumi variandis. -kontrastiks sellele uhkusele kohtab veidi äärepool linnades masendavat lagunemist ja minnalaskmist. Isegi Tbilisis vahetult pompöösse presidendipalee kõrval on vana linnaosa lagunevate rõdude, fassaadide ja isegi kogu majadega. -lehmakarjade, lammaste ja sigade rohkus teede sõiduosal. Paistab, et loomade ajudesse on kodeeritud juba palju põlvi tagasi, et teed on ehitatud nendele liiklemiseks. Viimastel aastakümnetel on aga teedele siginenud vastikud haisevad neljarattalised monstrumid, mille vastu tuleb üles näidata ükskõiksust ja sallimatust. -on tunda äärmist kihistumist rahva hulgas, leidub tõsiselt rikkaid ärikaid ja riigiametnikke, samas on töötute ja pensionäride olukord kehv. Keskklassi osas muidugi lokkavad põhiteenistuse kõrval igasugused lisatööd, mustad otsad ja sõprade aitamised. Keskmist töötasu on mõttetu uurida, riiklik pension on nende jutu järele 130 GEL kandis, seega meiega viiekordne vahe. On muidugi selge, et kommunaalteenused, rõivad ja osad toidukaubad on meiega võrreldes 1,5-2 korda odavamad. -eestlaste suhtes on märgata suurt sümpaatiat. Võibolla paljudele tundub, et meil õnnestus NL raudsest haardest valutumalt välja tulla ja järgnevad 20 aastat kiiremalt areneda. Ei kohanud inimest, kes oleks praeguse presidendi suhtes üles näidanud poolehoidu. Kokkuvõttes tore, meeldejääv reis.