Kõigepealt pean vabandama ette, et tuleb pikem postitus, võib-olla liiga blogilik ning ühtlasi ka võib-olla liiga detailne mõne koha pealt. Eellugu: Otsus Hiinasse minna tuli siis kui Finnair saatis oma superpakkumise 199 eur + 5000 lennumiili punkti. Kiire pilk hotellide hindadele ning 2012 a juunis said pileti ostetud. Reisile läksid mina, minu elukaaslane, tema ema (ligi 80 a) ning minu vanemad (üle 50 a). Reisi panin kokku mina koos Google earth, interneti ning soovitajate abiga (tänud veelkord Msanderile!). Peale seda kui ma sisestasin Google earthi kõik huvipakkuvad kohad, oli reisimarsruut selge. Lõplik valik oli selline: Marsruut: (Tln) Helsinki – ChongQing (10.03) – Peking (11.03) – (Taiyuan) Pingyao (14.03) – (Taiyuan; ZhengZhou) Dengfeng (16.03) – (ZhengZhou) Shanghai (18.03)- ChangSha (21.03) – (ZhangJiaJie) Wulinguyan (22.03) – (ZhangJiaJie) ChangSha (27.03) – ChongQing (29.03) – Helsinki/Tallinn (30.03). Sulgudes on kohad mis läbisime, et jõuda sihtpunkti ning kuupäev näitab aega, kuna me sinna jõudsime. Vanemad lahkusid Shanghaist varem Eestisse, ZhangZiaJie piirkonda läksime me kahekesi juba. Enamus sellest marsruudist tegime läbi rongidega. Mina ja mu kaaslane võtsime ühe siselennu ChongQingist Pekingisse ning vanemad siis lisaks veel Shanghaist ChongQingi. Ettevalmistused: Tegin kõvasti ettevalmistusi, kuna oli nii palju erinevaid kohti, mida plaanisime külastada. Juba selleks, et uurida ja vaadata, mis hotellid võtta, kulus juba omajagu aega. Hotellide broneerimiseks kasutasin: trivago.co.uk; ctrip.com; yeego.com abi. Minu uurimustööst jäi mulje, et kui tahame seal rongidega liikuda, siis reisi õnnestumiseks tuleb piletid ette ära osta. Tegin seda ja ei kahetse. Reis õnnestus 100% plaanipäraselt ning kõik toimis. Rongide broneerimiseks kasutasin China DYI abi, seal töötab üks hästi abivalmis ning väga head inglise keelt kõnelev tüdruk nimega Helen. Temalt sain väga palju olulist infot ning samuti abistas mind ka muu materjaliga. Ta võtab iga pileti pealt teenustasu, kuid ta teeb ka tööd selle eest üksjagu. Lisaks tõmbasin endale mitu tasuta appi: „china metro guide“, kus laadisin alla vajalikud linnad „learn chinese“ – osad vajalikud fraasid olid seal ning ühe china travel guide-i. Üks kõige suuremaid katsumusi, pidi olema söömine ja seda see ka mingil määral oli. Nimelt siis kogu suure grupi peale oli meil üksjagu „veidrusi“. 1 taimetoitlane (ei söö midagi mis liigub), 1 gluteeni allergiaga + veel mitmed muud allergiad, 3 vürtsikat toitu mitte taluvat inimest, 1 kes ei söö teatud toiduaineid. Ning lisaks on nii mõnedki muud nõudmised nt hotellitubade jmt puhul. Selleks koostasin nimekirja igale inimesele ja lasin selle ära tõlkida hiina keelde, mida sai siis restoranis/hotellis näidata. Kui keegi sama laseb teha, siis soovitan veel lisada juurde laused nagu: kas see on sealiha? Kala? Tofu? Jmt... sest isegi kui veab ja leiate restorani piltidega, siis tihtipeale ei saa aru, mida see söök endast kujutab. Kui pulkadega söömine välja ei tule, soovitan võtta kaasa plastmassist noad ja kahvlid, sest paljudes kohtades, neil ei ole pakkuda peale pulkade ja lusikate midagi. Reis: ChongQingist ma juba kirjutasin. See sai meie hüppelauaks Hiinasse. Lennujaamas võttis vastu mõnus soe õhk, samas kui paljud kohalikud kandsid ikka veel seljas jopesid ja jalas saapaid. ChongQing on siis koht, kus enamus asju on tšilliga üle kastetud. Nt võib osta kuivatatud puuvilju tšillipulbriga. Üldiselt paljud toidud Hiinas ongi kas suhkru või tšilliga. Selline oli vähemalt minu mulje. ChongQingis saime ka esimese õppetunni, kuidas Hiinas peab käituma. Viisakus seal muidugi on olemas, aga samas kui sa midagi saada tahad siis pead kiirelt tegutsema. Kui jääd kohmitsema, siis surutakse sind nurka ja keegi sind ei oota kuni sa seal uimerdad. Nt Metroos väljumisel tuleb minna täpselt keskelt kiirelt välja, trügides, sest külgedelt juba tulevad inimesed sisse nii kui uksed lahti lähevad. Metroos ning rongijaamas tuleb enne sisenemist kõik oma kotid valgustusmasinast läbi lasta. Sama seal, kui samal aja kui tõstad oma rasket kotti sinna ülesse, siis ega keegi ei oota, tulevad tagant ja panevad oma koti lindi peale ette. Aga sellise käitumisega seal ilmselt läbi lööbki, sest nt tänavat ületades on ootama jäädes pea võimatu üle saada. Kõige parem soovitus: mine koos kohalikega. Keegi sinust üle ei sõida, kuid ettevaatlik peab olema. Vöötrada seal ei tähenda: anna teed jalakäijale. See on lihtsalt selline koht, kus jalakäija võib teed ületada, ning autojuht teab, et seal ilmselt on rohkem jalakäijaid. Teed annab see, kes kardab rohkem. Ehk siis kui sa lähed üle kindla sammuga, siis nad võtavad hoo maha, kui sa viivitad ja kõhkled, siis on kindel, et sina pead peatuma ja ootama kuni auto möödub. Peking. Esimese asjana võtsime Pekingi lennujaamas välja kõik rongipiletid. Eelnevalt ostetud rongipiletid saate e-piletina, mille peate välja printima ning siis rongijaamas või siis Pekingi lennujaamas, kui soovite aega kokku hoida, esitama koos passidega ametnikule. Iga pileti pealt tuleb maksta 5 RMBd teenustasu, kuna piletid võetakse välja mitte väljumislinna rongijaamas. Kuid kuna rongijaamades on tihtipeale pikad järjekorrad, siis otsustasime, et see tasub ennast ära. NB! Rongipiletit tuleb üldjuhul näidata ka reisi lõpus kui hakate sihtpunkti rongijaamast väljuma. Hotelli valisin strateegiliselt nii et põhiatraktsioonid oleksid lähedal ja igal reisiseltskonnaliikmel oli võimalik Keelatud linnas, Tianmeni väljakul käia vastavalt oma tempole. Esimesel päeval tutvusime ümbruskonnaga. Jõudsime oma jalutuskäigul Ritan pargi äärde. See on vene(hiin)laste piirkond. Kõik on venekeeles. Kõik räägivad venekeeles. Õhtust sõime vene restoranis. Teisel päeval sai siis tehtud läbi kõik hiinapärane ning nö kohustuslikud turismiatraktsioonid. Alustasime hommikul Keelatud Linnaga, liikusime Tianmeni väljakule (sinna sai ka läbi turvakontrolli) ja õhtu lõpetasime Pekingi parti süües ning hiina massaažiga. Massaaž on seal hoopis midagi muud kui siin. Esiteks ei ole seal mingit privaatset ruumi, vaid kõik on ühes ruumis koos ja lisaks ülekeha massaaži tehti läbi riiete (või läbi rätiku). Kolmandal päeval käisime Hiina müüril (hotellist pakuti meile privaatset minibussi nö letihinnaga). See mees, kes selle organiseeris, müüs meile maha Mutianyu sektsiooni. See on linnale lähemal ja väidetavalt huvitavam. Vanemad maksid ka köisraudteega ülessõidu eest, meie otsustasime jala minna. Kui tahta, võib seal müüril terve päeva veeta. Kõndimist seal jagub. Ilus on seal ka. Meil sattus väga ilus päikesepaisteline ilm. Enne seda sai just arutatud, et kas Pekingis kunagi päikest ka näeb. Näeb küll. Tollel päeval oli imeilus ilm ning lisaks ka mõnus õhk seal müüril, mis oli hea vaheldus Pekingi õhule. Puud veel ei olnud lehes, mõni nädal hiljem oleks vast veel ilusam olnud. Tagasi tulles sõitsime veel Hiina keisri suvepaleesse. Seal sai umb 2,5 tundi ringi jalutatud. Kindlasti võtta see kõige odavam pilet. Kallimate piletite puhul on ainult see eelis, et saab tagant väravast välja. Kui minna tagasi sealt kust tulid, siis pole mõtet maksta. Ala on suur ja tõesti väga ilus. Seal on kõike. Huvitavad hooned, suur järv, ilusad sillad, maastikukujudnus, templid. Ilus rahuoaas keset Pekingit. Soovitan kindlasti minna. Viimase päeva hommikul käisin ka Silk marketis. Alla annab seal ilusti kaubelda kuna konkurents on suur. „Posmotrite“, mida hüüti igast boksist (ja mida seal on sadu), kõlab mul siiani kõrvus. Taksodega sai sõidetud väga vähe. Sellel oli mitu põhjust. Nii rahalised (ikkagi 3 nädalat) ja viiekesi nagunii ühte taksosse ära ei mahu (ning kui on ka kohvrid siis ei pruugi mahutada ka kahte taksosse, sest plajudel taksodel on pagasnikus gaasipaak) kui ka sel põhjusel, et kartsin mingit petu värki. Enne reisi ma lugesin erinevate petuskeemide kohta. Samuti ei olnud mul mingit tahtmist hakata suures linnas inglisekeelt mittekõneleva taksojuhiga jagelema, et kas ta sõidab ringiga ning kas ta kasutab taksomeetrit ning kas see sajaline oli võltsitud või mitte. Kokkuvõttes ühtegi intsidenti ei olnud ning kõik taksod kasutasid taksomeetrit. Paaril korral prooviti osaga meie grupist praktiseerida inglise keelt, kuid nad ei lasknud ennast kuhugi meelitada. Pekingist edasi sõitsime kiirrongiga Taiyuani, kust meile oli hotelli poolt organiseeritud pick-up. Taiyuanist võttis aega umb 1,5 tundi, et sõita autoga Pingyaosse. Hotell, kus me ööbisime oli väga omapärane. Asus see siis hutongis ning kõik oli väga ehtne ja sisustatud vanaaegselt. Samas olid olemas kõik mugavused ja ka wifi toimis. Hotell oli odav (138 RMBd öö oli kõige odavam variant), koos hommikusöögiga. Pingyao kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja seda põhjusega. See peaks olema üks vanimaid säilinud linnu ja linn ise on ümbritsetud paksu müüriga igaks küljest, sisse saab 4 ilmakaares olevatest väravatest. Pingyaos oli ka Hiina esimene pank. Sinna jõudes olin ka mingi viiruse endale külge saanud ja mul oli tugev nohu. Massaažis käies arvasid need naised, et võiks teha scrapingut, mis kujutas endast metallmündiga mööda selga tõmbamist. Nohust ma lahti ei saanud, aga selg oli sinine peale seda veel terve nädal. Igaks juhuks astusin sisse ka kohalikku apteeki, käte ja jalgade ning näitliku nuuskamisega tegin selgeks oma vaevused ja peale paari minutilist otsimist tagaruumist tuli apteeker minu üllatuseks tagasi Tylenol cold tablettidega, kus oli isegi inglisekeelne õpetus peal. Pingyaos saime siis ka „kuulsust“ maitsta. Nimelt erinevates kohtades kirjeldati, kuidas Hiinas saad tunda, mis tunne on olla Brad Bitt. Salaja oli pilti meist tehtud juba varem, siin siis paluti avalikult. Koos, eraldi, sõbraga, kõik variandid. Kõige rohkem pildistajaid oli järgmises kohas- Shaolini templis. Kõige markantsem juhus oli kui üks naine mulle ligi hüppas, kaenlasse haaras ning tagatipuks oma pooleldisöödud jäätist soovis suhu pista ning siis kamandas oma meest meist pilte tegema. Edasi tuli sõit järgmisesse punkti: Shaolini templisse. Hotell oli meil Dengfengis. Rongisõit tagasi Pingyaost Taiyuani oli kõige hullem. See oli ainuke rong, mille piletid me ostsime koha peal, kuid samuti kasutasime hotelli omaniku abi, kes broneeris need meile oma krediitkaardiga. Rong oli täiesti täis ning meie kohad olid vaguni keskel. Kuna ikkagi ligi 2 tundi rongisõitu, siis trügisime oma suurte kohvritega oma kohtade juurde, kus istusid juba inimesed. Piletit näidates tõusid nad püsti ning veetsid edasise reisi meie kohvrite najal. Rongis oli nagu saunas, ükski aken lahti ei käinud. Lisaks see lärm ning erinevad söögilõhnad ning suitsuhais. Kõik praht lendas maha. Vahepeal siis käis koristaja, kes üritas prahti kokku koguda. Õnneks ükski teine rongireis nii hull enam ei olnud. Kiirrongid on väga mugavad. Kindlasti tuleb omal WCpaber kaasas kanda. Seda pea igal pool Hiinas. Peaaegu üheski avalikus tualetis ei ole wc paberit ega seepi. Olge valmis, et enamus WCdes puudub läänelik potiga variant. Tundlikuma ninaga inimesel soovitan ka salli kanda WCsse minnes. Saab nina ette tõmmata. Taiyuanist saabusime ZhengZhousse, kus meid ootas hotelli poolt korraldatud pick-up. See oli üks viga, mida ma nüüd oleksin teinud teisiti. Oleksin pidanud võtma varasema rongi, siis oleks saanud bussiga Dengfengi. Hotelli ma broneerisin läbi Ctrip. Proovisin läbi Ctripi ka saada pick-up’i, kuid nad väitsid, et hotell ei tegele sellega. Pingyao hotellis nad helistasid hotelli ja rääkisid hiina keeles. Lõpuks nad olid nõus selle korraldama 700 RMB eest. Võrdluseks ütlen, et Pingyaos maksime 300 ja sõita oli umb sama palju. Tüdruk retseptsioonist, kes rääkis mingil määral inglise keelt, tuli isiklikult kaasa, et meid vastu võtta. Shaolini templisse saab seal väikese bussiga, mis väljub, kui piisavalt palju inimesi peal. Kui teha edetabel, siis minu jaoks oli see kõige vähem väärtuslik koht. Enamus kompleksist on taas ülesehitatud alles hiljuti (80ndatel), kõigel oli kuidagi rahamaitse juures. Iga templi ees said osta viirukiküünlaid, meditsiinikeskuses müüd teed ja köhakomme. Restoranis sai süüa päris kallist taimetoitu. Joogiks kõrvale pakutakse kuuma vett. See on komme, mis hakkab silma igal pool. Igal hiinlasel oma oma joogipudel kaasas, kas siis kuuma vee või teega. Mul on tunne, et kuum vesi on seal riigis üks põhiõigusi. Seda saab igalt poolt linnas tasuta. Shaolini templis sai ka vaadatud 30 minutilist kung-fu show’d. Mulle meeldis, oleks võinud kauem kesta. Tagasi ZhengZhousse sõitsime bussiga. Bussipiletit me ette osta ei saanud. Läksime koha peale ning pilet müüdi kohe väljuvale bussile. Bussi meid ei lastud, sest kohad olid juba täis, kuigi pileti peal olid kohad olemas. Ootasime järgmist, sinna saime peale. ZhengZhoust sõitsime Shanghaisse. Ööbisime apartmenthotellis, People’s square’i lähedal. Shanghai oli siis meie reisi kõige euroopalikum linn. Seal olid kõik tuntumad ketid ning võimalus osta ka läänepärast toitu. Shanghais sõin ma ainukest tänava pealt ostetud toitu, see oli igal hommikul selline omlett, millel oli all õhukene taignast põhi. See oli kõige parem toit, mis ma Hiinas sõin. Esimene hommik algas Bund’il jalutamisega. Bund on lemmikkoht abiellujatele jmt fotosessioonide tegijatele. Edasi siirdusime Yuyuan aeda (gardens). Algselt me arvasime, et see aed on kuskil eemal, kuid pärast selgus, et see majade kompleks koos väikese sisemise aiaga ongi see nö aed. Aga see kompleks näeb välja nii ilus ja hiinapärane. Õhtul on kõik see veel valgustatud. Põhiliselt on seal ostukohad, lisaks veel igasuguseid söögikohti. Seal oli ka kõige parem ja odavam sushi koht. Sushit sai kaasa osta hinnaga 15 (vist oli 7 tk karbis) või 20 RMBd (vist oli 10 tk karbis) või tüki kaupa. Toidukohtadest oli seal veel nö sööklad, kust siis said endale valida erinevate toitude vahel. Seal olid ka inglise keelsed nimed ja info toidu kohta. Shanghai on pilvelõhkujate linn. Üks ilusam kui teine. Soovitan kindlasti minna mõnda torni. Parim aeg on minna kui hakkab hämarduma, aga on veel valge, siis näeb valges ja ka pimedas (pimedaks läheb seal ruttu), sest pimedas on kõik tornid kas valgustatud või kaetud valgustatud reklaamidega. Väga köitev ja ilus vaatepilt. Meie käisime Jinmao toweris. See õige vaateplatvorm on 88ndal korrusel, kuid meie käisime Cloud9 baaris 87ndal korrusel (3 korda peab lifti vahetama et sinna saada) ja tellisime joogid. Tsillipähklid tuuakse tasuta. Kokkuvõttes on odavam (muidugi oleneb, mis joogid tellid) kui need tasulised vaateplatvormid, ning lisaks saad makstud raha eest joogi ning tasuta vaate. Cloud9 baaris saab ka igast küljest linna vaadata. Kaardiga saab maksta ka. Üldjuhul Hiinas minu krediitkaart ei toiminud. Tavatoidupoes saab maksta ainult Hiina kaartidega. Lisaks sai siis külastatud ka People’s square’i, People’s park’i (kindlasti soovitan!) ning ja Shanghai muuseumi (tasuta). Läbi sai käidud ka East ja West Nanjing road. East Nanjing metroojaama lähedal on ka suur raamatupood, kus on väga hea inglisekeelsete raamatute valik üldse kui ka Hiina kohta. Shanghaist jätkus meie reis kahekesi ZhangJiaJie suunas. Kuna sinna otserongi ei lähe, siis olime sunnitud peatuma ChangShas. Sellel linnal ei peatuks, kuna üldiselt olime seal läbisõidul ja käisime seal nö magamas. Reisi lõpp oli planeeritud vähe rahulikum, kuid samas füüsiliselt raskem. Meie põhiline sihtpunkt oli ZhangJiaJie rahvuspark. Kokku veetsime seal 5 päeva. Seal piirkonnas on palju mida vaadata. Samas kulus seal ka kõige rohkem raha igasuguste piletite ja sissepääsude peale. Reisi lõpuks olin valinud 5tärni hotelli Wulingyanis (et ikka oleks puhkus). Ideaalne asukoht, et minna rahvusparki, siis kohalikku väiksemasse rahvusparki (seal asub Baofeng Hu järv), Huanglong Dong koobastesse, Tianmen mäele. Kaks esimest päeva käisime läbi ZhangJiaJie National Forest Park’i (pilet on 258 RMBd nägu ja kehtib 3 päeva, lisanduvad siis lifti ning trossteega sõidud). Esimesel päeval oli vihmane. Kui jõudsime üles mägedesse ja olime pilvedest üleval pool, oli kõik ilus. Teine päev oli täiesti päikseline. See on koht, mida tasub külastada. Tegelikult on asi tehtud päris lihtsaks, on mäe küljel sõitev lift, on trossteed ja bussid. Üldiselt on see muidugi kavalalt korraldatud. Mäest üles minemiseks saad kasutada kas lifti või trossteed, mille eest pead maksma või siis ronid jala, miljonist trepist. Üleval juba sõidavad bussid erinevatest punktidest edasi-tagasi tasuta. Ala keskel jookseb läbi ka väike jõgi ning seal on mõnus jalutada ühel tasapinnal. Pargi ühes osas on metsikud ahvid. Soovitan küpsisepakkide vmt mitte sealt läbi kõndida kui just ei soovi närvikõdi. Nägin kuidas ahv hüppas mitmele külge kinni ja kiskus toiduasjad käest ära. Parki saab minna kahest sissepääsust. Üks on Wulingyanis ja teine ZhangJiaJie külas (mitte selles suures linnas). Soovitan minna üks päev ühest teine päev teisest. Huanglong Dong koobastesse tasub samuti minna. Meie kasutasime jälle kohalikku bussi (1 RMB pilet). Buss läheb Wuling road’lt ning peatub seal kus kätt viibutad. Üldiselt nad on seal väga sõbralikud ning näitavad sulle kus peab maha minema, alati muidugi tasub bussijuhile või piletimüüjale näidata hiina keelset silti, et kuhu soovid minna. Neid silte saab hotelli administraatori käest. Parematel hotellidel on kohe lipikud valmis erinevate kohatde nimedega. Koobaste hind oli vist 96 RMB nägu. Hinna sees on ka paadisõit koopa sees asuval järvel. Meie läksime Hiina grupiga kaasa, üksi oleks vist ära eksinud. Enne koobastesse minekut on seal väga ilus aed. Juba selle aia pärast tasub sinna minna. Samuti asub seal huvitav maja. Tundub olevat täielik öko-projekt, kuid samas väga modernne ja ilus. Paksu murukatusega. Kahjuks sinna sisse ei saanud, kuid tundus, et tal mingisugune funktsioon ikkagi on kestlikkuse teemadel konverentside korraldamisel. Bafeng Hu rahvuspark (ka umb 100 RMB nägu) on Wulingyani nö kohalik rahvuspark. Saab sinna bussiga nr 2. Kui vähegi kannatab treppidest ronimist, siis soovitan parki minnes kohe paremat kätt alustada treppidest ronimist. Seal on ka vähemalt tuhat treppi, aga see ronimine tasub ära. Ringkäik peaks viima välja Bafeng Hu järveni. Seal nad teevad väikese paadireisi järvel, kui seal ees natukene oodata, et mingi hulk inimesi koguneb. See paadiga sõit on hinna sees. Viimasel päeval läksime Tianmen mäe otsa. Jätsime selle viimaseks, sest see asub kohe rongijaama kõrval, nii et ei pidanud ekstra sõitma (Wulinguyan asub umb 45 min autosõidu kaugusel ZhangJiaJie linnast). Meil oli hotelli poolt tasuta pealevõtmine ja ära viimine. Mäe peale saab 256 RMB eest kui minna trossteega. Aga sinna minek on elamus omaette. Seda trosssteed on ühtepidi 7 km ja see on päris huvitav sõit. Üleval siis saab kõndida pikalt erinevates kohatdes. Lisaks siis muidugi klaasrada (maksab lisa viieka. Alguses maksad 10 riidest susside rendi eest ja raja lõpus saad 5 tagasi). Jällegi sattus meil ilus ilm ja mäe otsas oli väga soe. Kui veel mainida Wulingyan’i siis seal olid restoranide ees igasugused puurid ja anumad erinevate loomadega. Küülikud, kanad, faasanid, konnad, kalad, kilpkonnad, tõugud jmt. Kõik söögiks. Koha peal tehti ots peale ja kanti lauda. Ise me teatavatel põhjustel ei proovinud sellist eksootikat. Tagasi sõitsime ChongQingi ChangShast öörongiga, 15 tundi. Jagasime vagunit vanema hiinalsest paariga. Suhelda me eriti ei saanud, aga nad olid väga viisakad. Isegi magada õnnestus. Mõned tähelepanekud veel: kui küsid hinda ja nad ristavad näpud, siis tähendab see, et see maksab 10 RMB-d. Beebidel (väikelastel) ei kasutata mähkmeid. Selle asemel on pepu koha peal auk ja nii nad käivad ka ringi. Sülitavad hiinlased nii naised kui mehed pea igal pool. Ühtegi purjus inimest ma ei näinud tänaval liikumas. Suitsetavad pea igal pool. Ning nagu ütles üks kohalik: Jaapan on nagu Sveits ja Hiina on nagu Itaalia Euroopas. Neid muljeid on muidugi palju ja ei jõua kõike üles kirjutada. Kui on konkreetseid küsimusi, siis püüan vastata. Mina jäin reisiga väga rahule. Tahaks veel tagasi minna ja teha veel kaks tuuri (üks Tiibetis), et saad täielik ülevaade Hiinast. Minu arvates juba nähtud linnad on niivõrd erinevad teineteisest ja oma olemuselt.