Isle of Man
 Vaatasin, et sellist reisi sihtkohta nagu Isle of Man siin ei eksisteerigi ja otsustasin otsa lahti teha väikese lühikirjeldusega, mida ma seal kogesin ja nägin.
Millega tegu? Tegemist on põhimõtteliselt iseseisva saarega, mis UK alla ei kuulu aga riigipeaks on siiski Elisabeth II ehk siis krooni sõltlaskond. Ei kuulu Euroopa Liitu (Brexit neid ei mõjuta).  UK vastutab tema kaitsmise eest ja toetab teda ka välisministeeriumi tasandil. Käibel on Manx pound (numismaatikutele midagi), mis on siis 1:1 Inglise naelaga, millega seal ka maksta saab. Saar ise asub Iiri meres Suurbritannia ja Iiri vahel. Suuruselt pea poole väiksem kui Hiiumaa aga saarel elab ca 80 000 elanikku. Maastik veidike künklik ning mets praktiliselt puudub. Tuntud ka kui maksuparadiisina ja offshore finantskeskusena. Kõige tuntum saart iseloomustav asi on vast Manx TT mootorratta võidusõit just oma kiiruse ja ohtlikkuse tõttu mööda saare käänulisi teid. Nii 2017 kui ka 2018 hukkus 3 inimest võistluste käigus.
Reisisin sinna 8-10 märts ja oma reisi alustasin Edinburghist. Edinburgh-Manchester-Isle of Man, lennupiletid edasi-tagasi läksid maksma 142 EUR i. Oleks saanud ka odavamalt aga jäime toppama ja ostsime alles 2 nädalat enne reisi. Lennuühendus sinna on enamus suurematest UK linnadest kui ka Iirimaalt. Hotell sai võetud läbi bookingu ja kuna priiskaja ning nõudlik ei olnud, võtsime ühe odavaima saada oleva hotelli pealinnas Douglases. 3 inimest ja 2 tuba läksid maksma 73 EUR per face. Rendiauto võtsime lennujaamast (Hertz) ja see maksis 3 eks päevaks ca 110 Euri. Tegemist oli keskklassi autoga. Mainiks ära, et esmakordselt puutusin kokku rendiautoga, mille tagastades taheti paaki enamvähem tühjana saada. Eesti SIM kaarti kasutades tulid kohe sõnumiteavitused, et Kõned Eestisse 0,85EUR minut ja vastuvõtmine 0.50 EUR min, andmeside maksumust enam ei mäleta aga soodsam ta kindlasti ei olnud võrreldes kõnehindadega. Kuna tegu pole EU-ga siis sõnumit vaadates oli tunne nagu oleks kuskile kaugele Euroopast sattunud.
Reedel kohale jõudes ja rendiauto kätte saades võtsime esmalt suuna pealinna Douglase Tourist Centeri poole. Tourist Centeris saime informatiivsed brošüürid ja Eesti poole reisi kaardid teele saata ehk linnuke kirjas to do listis. Lisaks saime info ja suuna Manx Telecomi poole, et osta sealt kohalik SIM kaart, mis maksis 5 naela 5GB 7 päeva saarel. Peale seda sõitsime The cafe at the sound suunas, et kohvikust nautida vaadet Calf of Man inimasustuseta saarele. See asub Mani saarest 2 km kaugusel ja kui on hea ilm (meil oli väga paha ilm) siis viib sinna ka kaater turiste uudistama. Kõht oli korisema hakanud suundusime Port Erini külakesse keha kinnitama. Astusime sisse pubisse, kus kokk oli tolleks päevaks asjad kokku pakkinud ja minema läinud aga õnneks oli võileiva valik veel jäänud. Kaks mitte roolis olevat reisiselli võtsid võileibade kõrvale erinevaid kohalikke õllesorte, mis vähemalt nende arust ei kõlvanud kuhugile. Kell oli seal maal, et võis suuna võtta pealinna poole ja külastada Manx museumi. Külastus tasuta, paraku uudistamiseks kaua aega ei jagunud, kuna jõudsime 30 min enne sulgemist. siirdusime nüüd toidupoe ketti Shoprite, kuna ainult nemad müüvad Manx Spiritit, mis on 40% natukene viskimaitseline puskarijook, mis maitseelamusi väga ei tekita.Siis oli aeg teha hotellis check inn värskendada end ja minna kaema kohalikku pubikultuuri .Midagi erilisemat seal võrreldes muude UK pubidega ei olnud. Lahtioleku ajad nädalavahetustel kuni 03.00
Laupäeva alustasime jalutuskäiguga Douglase kesklinnas väikese shopingu tuuriga (kõik tuntumad UK poeketid olid ka seal esindatud). Võtsime suuna saare põhjatippu, täpsemalt Point of Aire Lighthouse suunal. Seal oli väga ilus rand ja kaugusest paistis ka Inglismaa. Liikusime edasi ühest kahest suursugusemast Mani saare lossist ehk Peel Castle ette. Kuna polnud turismihooaeg siis loss oli suletud ja saime seda uudistada ainult ringi ümber lossi müüride tehes. Loss tundus väljast vägagi suursugusena. Loss asus otse merekaldal siis sai nautida tugeva tuule tekitatud laineta lõhkumist vastu kaljust randa, mis kompenseeris lossi suletust. Nüüd jõudsime Tynwaldi mäele ehk kohta, kus Man isaare parlament igal aastal koguneb ja rahvas saab kaasa rääkida seaduste jm elu-olu muudatustele. Pärineb see valitsemise stiil siis norrakatelt (jõudsid nemadki ju oma laevukestega lisaks ülejäänud UK-le ka sinna) Edasi võtsime sihiks Milners Toweri, mis on 1871a. ehitatud torn ja asub merest välja ulatuva kaljunuki otsas. Ilus vaade. Naastes tornist auto juurde sattusime kohaliku pereisaga rääkima, kelle maja ette olime auto parkinud. Rääkisime elust olust, vahetasime rahatähti (mul oli 20 Manx naelast vaja ühe numismaatikust kolleegi tarbeks aga automaat väljastas ainult 5 ja 10 seid rahatähti) ja ennem kui minekule asusime ütles ta, et oodake ja tormas tuppa ja tuli sealt välja 1 Manx poundi kupüüriga ja ütles, et see on haruldus. UK raha ta vastu ei tahtnud, ütles et see on kink esimestele eestlastele, keda ta näeb. Tänasime südamest ja liikusime tagasi pealinna. Õhtusöögiks plaanisime täita kõhu kohalike hõrgutistega ehk siis külastasime Hiina restorani ja päev saigi läbi.
Pühapäev ehk viimane päev saarel. Kell 10 pidime tegema check out ja kui kella 10 eks oma asjadega olime all fuajees siis registraator ütles, et võime vabalt pikemalt olla, kuna pole hooaega. Aga meil olid juba asjad kokku pakitud tänasime võõrustajat ja kuna lennuni oli veel aega külastasime veel mõnda vaatamisväärsust. Esimene oli Laxey Wheel, mis on siis suur nn vesi(veski) ratas, mis pumpas vett kohalikku kaevandusse. Peaks siis olema suurim töötav vesiratas maailmas. Kuna me jõudsime sinna jälle hooajavälisel ajal siis ratas seisis ja saime seda uudistada aia tagant. Õnneks leidus saarel lisaks Manx Museumile veel üks vaatamisväärsus, mida sai ka hoojaväliselt külastada aga seda ainult pühapäeviti. Selleks oli Isle of Man Motor Museum. Vaadata oli seal suures angaaris palju. Alates presidentide autodest kuni sadadesse ulatuvatesse Manx TT motikateni. Veetsime seal ligi 2h. Viimasena külastasime St. Michaels Islet lennujaama lähistel, mis kujutas aastatel 1250 rajatud asunduse varemeid. Midagi muljetavaldavat seal polnud aga looduslikult kaunis koht siiski ja peale seda äralend.
Mulle Isle of Man meeldis ja julgen seda soovitada ka teistelegi, kes UKs pikemalt peatuvad. Perioodiks soovitan suve, kuna enamus turistiaktraktisoone nagu auruvedur jpm on avatud alates 30 märtsist kuni 1 octoober. Aga vältida TT aega,  siis on majutusega ja liiklemisega saarel tuuga, kui sa just pole TT fänn. 3-4 päevaga saab saare risti põiki läbi käidud ja rohkemaks oleks seal juba keerulisem tegevust leida.
Järgmisena tuleb mai alguses Jersey.