Kaunid pildid. Kas sul mõni jutt ka on, mida jagada, et mida tegid, nägid, kogesid...?

Vaatlesin valimiste auditit, seega enamiku ajast käisin UNOCA laagrist Valimiskomsjoni angaaridesse ja suhtlesin kõigi osapooltega. Õnneks oli see jala mindav teekond, kahjuks tähendas see, et enamiku ajast olime maailmast täiesti ära lõigatud (käisime ühe maja katusel õhtuti ümbrust vaatamas, et olla kindel, et me juhuslikult ikka Marsil ei ole). Pildid on tehtud siis, kui õnnestus UN laagrist EL-i omasse ümber kolida. Mis ei tähendanud siiski liiga palju rohkem vabadust: "rahvusvahelisse kogukonda" kuulumine on jätkuvalt kõrgendatud ohumärk (ja eriti auditi toimumise ajal ja eriti kui sa sellega seotud oled). Millest kõigest on kohutavalt kahju, sest ka lennukis kohale tulles on näha, kui imeilus loodus seal on, rääkimata igasugustest raamatutest jne.

Samas, õnnestus kohalikega juttu puhuda ikka, ning afgaanid on üldiselt väga viisakad ja külalislahked. Ja samas väga äkilised ka: vaidlused auditi sees muutusid väga kiiresti kaklusteks ja kui konflikt tekkis, siis kõik lähedalolevad inimesed tormasid konfliktist osa saama (kohati, tundus, lihtsalt, osasaamise rõõmust või nii). Kuid kohalike assistentidega puhusin juttu kõigest, sealhulgas meeste-naiste suhetest Euroopas, sellest, kuidas tüdrukuid võluda, sellest, miks paljud ei ta Afganistani iseseisvuspäeva tähistada (vaata ringi, kas me ikka oleme iseseisvad?) ja milliseid kohti peaks veel külastama. Nuristan oli esimene koht, mida kõik mainisid, "kui sa tuled tagasi, me viime su Nuristani, seal on kõige paremad puuviljad ja imeilus loodus". Fotosid aga lubasid heal meelel teha, erandiks on siis politsei ja jõuorganisatsioonid. kuigi, mu sõbratarile tulid politseinikud ka ise poseerima, seega, noh, igasuguseid asju juhtub. Siiski, omal algatusel ei soovita neid pildistada, selle tulemuseks võib olla kaamerast ilmajäämine (seda ka on juhtunud).

Selle künka (https://flic.kr/p/oKT6uA) taga on Nõukogude tankide ja sõjavarustuse surnuaed, paar aastat tagasi sai sinna rahus ligi ronida, aga praegu ei lubatud. Üldse on see veel omaette huvitav teema, kuidas mahajäetud ja ringivedelevat Nõukogude relvastust kasutatakse igapäevases elus, näiteks tankitorudest on tehtud veetorusid jne.

Kabulis olevat imeline vanalinn, aga sinna välismaalasi turvalisuskaalutlustel praegu ei lubata. Õnnetul kombel on Kabul väga tolmune ja saastatud linn. Eriti külmemal ajal, sest soojasaamiseks põletatakse kõike, sealhulgas suures koguses autokumme ja muud säärast, ilma mingite puhastusfiltriteta. Reedeti, kui autosid oli vähem ja igasugused töökojad ei töötanud, oli õhk tuntavalt ja märgatavalt puhtam. Talviti olevat Kabuli kohal korralik sudu. Sellel naisel on saastatusevastane mask, mitte näokate: https://flic.kr/p/pGuDF2; neid kasutasid ka mõned meie vaatlejad tööd tehes.

Kui vaadata neid pilte, et "Kabul seitsmekümnendatel", siis sellest ei ole mitte midagi järel, see oli üks teine riik, täielikult. Inimesi, tänavaid, kombeid, mitte midagi ei ole järel ning see on äärmiselt kurb. Teiselt poolt, kõik, kes koha peal elavad, ei ole siiski lootust kaotanud, et äkki saab asja, seega võib ka saada. Praegune poliitiline olukord on jätkuvalt üle kivide ja kändude uperdav, aga võib asja saada.

Aitäh! Seal on vist teisigi selliseid riike. "Teheran seitsmekümnendatel" on samasugune kadunud muinasjutt. Kas sa Õnne Pärli raamatut oled lugenud?

Ikka olen lugenud, kahjuks turvaolukord ei ole tema äratulekust saadik paranenud, pigem halvenenud. Kui enne valimisi EL esindaja valimiste osas pidi ka provintse läbi sõitma, et üle vaadata, kuidas jaoskonnad on valmis (EL rahastas valimistekorraldamist ulatuslikult), siis saadeti talle iga väljaskäimise kord mehitamata droon järele... Selles mõttes on valus Õnne Pärliga võrrelda, kes sai praegusega võrreldes vabalt liikuda.

Samas, inimesed ja käitumisviisid tundsin kõik ära, lisaks andis väga hea tausta kohalikega suhete loomiseks, soovitan soojalt.

Teiste riikidega võrreldes, aasta alguses käisin Omaanis... Ja kui nüüd võrrelda Jeemenit, Omaani ja Afganistani, siis kõik oleks justkui eri planeetidel asuvad riigid, ehkki, kokkuvõttes ei olegi nii kaugel üksteisest. Kuigi, sellest saadik kui ma 2006 Jeemenis olin, on seal turvaolukord ka (ettenähtavalt) langenud. Eri planeetidel just sellise tavalise elu mõttes, et kui palju inimestel on vaba aega "asjade parandamise" üle mõtlemiseks. Afganistanis läheb väga palju energiat elusolemise (ka tervislikus mõttes) peale ära.