Kõinastu

Sai hiljuti Kõinastul käidud, kuna sinna pääsemise kohta suurt infot ei leidnud siis kirjutan väheke. Enne minekut olime kaardilt vaadanud saare asukohta. Sai siis mindud Koguva muuseumi juurde (häälega-jala liikusime) ja sealt täpsemalt küsitud, et milline tee parim on, oam peaga oleksime vast püüdnud minema hakata muuseumi juurest mööda rannikut aga see tee laideti kehva läbitavuse tõttu maha. Parem tee läheb sisemaalt. Koguva külla viivalt teelt pöörab just enne küll jõudmist tee paremale, esimesed sadakond meetrit on asfalt, edasi kruus. Seda mööda minna senikaua kuni paremat kätt algab väiksemat sorti karjäär, siis hargneb ühest punktist vasakule kaks väiksemat teed, neist valida parempoolsem. Kohe tuleb paremal teeservas kulunud eramaa sildike. Ja seda teed mööda kulged mõne kilomeetri kuni tee merre läheb. Sõiduautod võib kuskile sinna parkida, läbi mere lähemavad traktorid, veokid, jeebid ja muud võimekamad masinad. Sattusime esimese hooga vähe segadusse, vee all olevad rööpad lõppevad paarikümne meetriga ja siis on ainult sile merepõhi, ei teadnud kuhupoole suunda võtta, et kus madal ja kus sügav vesi. Hakkasime otsejoondes lähima laiu poole astuma, sinna oli mõnisada meetrit ja veesügavus põlveni ei jõudnud, põhi on liivane ja kergelt pehme, nii et seal paljajalu käia on hea. Edasi liikusime üle laidude otsejoondes Kõinastu poole, vahepeal olev vesi oli sama sügav ja põhi ka samasugune. Oli õige lihtne minna. Tagasi tulema hakkasime siis üks kohalik talunik, kes seal veokiga loomi vaatama oli tulnud viis meid kastis tagasi. Sõitis laidudest mööda edela poolt, kirdes tundus põhi väga pehme kui sinna korra kaldusime jala minnes. Üldiselt on merepõhi hästi sile ja ühtlase sügavusega, sõidetud on seal ka igat pidi risti-rästi, kõikvõimalikke rattamustreid leidus seal põhjas minemas igasse suunda. Ettevaatlik maksab olla kivide suhtes, mis ei pruugi veepinnast kõrgemale ulatuda. Ja üle laidude sõidukiga kindlasti mitte minna, rikub loodust ja kohati on väga pehme.