Selle aasta juulis käisime poolsaart avastamas siis vähe teise nurga alt. Kuna sõbrale hakkas minu eelmise aasta Krimmi vaimustus külge, otsustasime seekord käia kohtades, kuhu tavaturistid harilikult ei sattu s.t. valisime ise rajad ja mägede kontuurid, kus tahtsime ja kannatas kulgeda. Asi osutus plaani vääriliseks.Kohalikud küll pakuvad ka kõikvõimalikke safareid erinevatel marsruutidel, aga huvi oli omal käel ära proovida ja me ei pidanud kahetsema. Üks eesmärke oli jeebi abil leida üksainuski nn. metsik rand mis oleks sobilik telkimiseks ja vähegi omaette olemiseks, mis aga ei osutunud reaalseks. Kõikjal kuhu oli võimalik autoga ligi pääseda kohtasime rannapuhkuse entusiaste alates sapakaomanikest kuni profipuhkajate Ural veoauto baasil matkaveokiteni.Kokkuvõttes avaldas retk mööda mägiradasid ja teedeta järsakuid kõige sügavama mulje oma laiuvate linnaprügimägedega, mis on turistide pilgu eest peidule viidud kõrgemate mägede otsa! Ja tuul viib sealt enamuse merre, vot nii.. Siiski kaalub Krimmis positiivne üle negatiivse ja kannatab seal käia küll, vähemalt kino saab iga päev. Autoks oli paar aastat vana Landcruiser. Ahjaa, metsikuid randu pidi kuskil olema küll, aga läheneda pidi saama mere poolt paadiga.