Libeeria

RIIKI SISENEMINE: Sierra Leonist Pealinnast Freetownist tulles võib piirile jõudmiseks arvestada kahe päevaga. Ööbimiseks on soovitav peatuda Freetownist 6 tunni kaugusel asuvas linnas Bo, kuna järgnevates väiksemates asulates kaob infrastruktuur ja tekib raskusi elektri ja vee leidmisega. LP-st ja ThornTree foorumist jäi mulje nagu päevas sõidab riigi kahe suurima linna vahel ainult 1-2 bussi, millele piletid (20 000Le = 56kr.) tuleb eelnevalt ette osta. Tegelikkuses sõidavad väiksemad bussid vähemalt südaööni ja kuna teed on üksikutes lõikudes üle lapitud, siis kiireimal juhul kulub sõidule ainult 4 tundi. Bo’s on odavaimaks ööbimiskohaks linna keskmes asuv Demby Hotel mille ühe öö hind on 10 000Le (23kr.) Alates Bo’st on soovitav võtta ühistakso otse Libeeria piirini, kuna väiksemates linnades (Potorou ja Zimmi) tuleb parimal juhul oodata tunde autode täitumist. Peugeot sõiduautosse mahub Sierra Leonis esiritta 4 inimest (juhi istekohal 2 pluss kõrval istmel 2) ja tagumisse 4 kuni 5 inimest. Terve tee auto katusel istuv juhi abistaja annab loa sõitu alustada ainult juhul kui kõik need 9 kohta täidetud on. Ka väikebussid topitakse viimse sentimeetrini inimesi ja kodinaid täis ja ees ootavad piinarikkad 6 kuni 8 tundi. Õnneks tuleb enne Zimmi’t ületada ise meisterdatud praamiga väike jõgi ja see aeg kulub jalgade sirutamiseks ära. Sierra Leonist lahkumistempel lüüakse erinevate ametnike poolt altkäemaksu küsides juba Zimmis passi. Enne Libeeria piirile asumist pidin käima veel kuue ametniku jutul, kes kõik vihjasid head nägu tehes raha loovutamisele. Kohalikel teist võimalust peale maksmise ei jäeta, kuid valgel on hea jutu ja kannatlikkusega võimalik pääseda. Kindlasti peab riigist lahkumiseks ja sisenemiseks olema kollapalaviku vaktsiinipass mida ka väikese summa eest kohapealt osta saab. Süsti ja sellega kaasnevat kaitset muidugi ei saa. Libeeria poole peal on ametnikud tunduvalt püüdlikumad ja enda üllatuseks nägin ka pakutava altkäemaksu tagasilükkamist. Kogu see piiride peal jamamine võtab paraja aja, kuna näpuga järge ajades kirjutatakse erinevatesse kaustikusse turistist mõttetut informatsiooni, kuid vähemalt oli Libeeria poolel näha, et nad püüavad oma tööd teha korralikult. Koht ülerahvastatud taksos Monroviasse maksab 500LD (80kr. – 2 tundi). Kindlasti tuleb veenduda, et Monroviasse jõutakse ennem pimedat, kuna valgel on sealsetel tänavatel raske kurjategijatele märkamatuks jääda. Nii kui minu takso kusagil korraks peatuse tegi oli meie auto ümbritsetud prostituutidest ja kahtlastest tüüpidest, kes seisva auto uksi lahti üritasid tõmmata ja sisse üritasid saada.

Guineast Ajanappuse ja Guineas valitseva ebastabiilse olukorra tõttu ei õnnestunud mul Guineasse edasi liikuda. Samas on Monroviast põhja poole liikumine raskendatud, kuna uus LP West Africa (Oktoober 2009) väidab, et ühistranspordi kasutamine Libeerias on vägagi ohtlik ja ringi liikumiseks tuleb kasutada ainult tuttavat kohaliku autojuhti. Guineas reisimine on hetkel täiesti välistatud, kuna riigil puudub juht ja tänavatel vägivallatsevad ja rüüstavad purjus sõdurid, kellede üle puudub täielikult kontroll. Pangad, poed ja mitmed muud asutused on enamasti suletud ja lahendust ei paista olevat. Valgeid inimesi veel otseselt sihtmärkideks võetud ei ole, kuid mõrvade varjamiseks on kõik välisajakirjanikud riigist välja saadetud.

VIISA: Viisat on võimalik taotleda Berliinist, kuid seal soovitakse saada erinevaid pabereid ja 150 eurot. Sierra Leoni pealinnas sain viisa 10 minutiga ja ainsaks nõudeks oli 75 dollarit.

VAATAMISVÄÄRSUSED: *Kuna muuseumi inimene ma ei ole siis Monrovias asuvat rahvusmuuseumit ma ei külastanud.

  • Ducor Hotell – 70’ndatel oli 5* luksus hotell, millest nüüd on alles ainult varemed. Hetkel oli veel võimalik kohta valvavate Nigeeria sõdurite loal seal väike tiir teha ja nautida võimast vaadet üle Monrovia slummide, kuid alates jaanuarist pidi Liibüa kompanii seda üles ehitama hakkama ja siis võib olukord muutuda. *LP mainib veel vaatamisväärsuseks Monrovia turgu, kuid samas hoiatatakse, et külastada võib seda piirkonda ainult ÜRO rahuvalvajatest saatjatega. Minul seda luksust ei olnud ja seega jäi ära. Sattusin SL-is rääkima kohalikuga kes oli hiljuti Monrovias seda piirkonda külastanud ja tema rööviti seal keset päeva tapmisähvarduste saatel täiesti paljaks.

RAHA: 1 Libeeria dollar = 0,15 Eesti krooni Üldiselt Libeerlased peavad ennast ameeriklasteks ja ka maksta saab igal pool USA dollarites. Kuna ma varem mingit hoiatust muude rahade osas lugenud ei olnud, siis sattusin oma eurodega nii Monrovia pankades kui ka piiri äärsetes külades hätta. Kokku kaotasin 2 päeva erinevates kohtades eurosid vahetades kehva kursi tõttu umbes tuhat krooni. Mõningad eluks vajalikud hinna näited odavaimates kohtades mis ma leidsin, kuid üldjuhul tuleb maksta rohkem: Vesi 1,5L – 60LD/9,5EEK Coca-Cola 0,3L – 25LD/4EEK Riis + soust – 150LD/24EEK Kiirsöök tänaval – 50LD/8EEK Takso Monrovias – 200LD/32EEK Mototakso Monrovias – 50LD/8EEK

OHUTUS: Kohalikud ütlevad: „Liberia is for liberians“ Uus LP tekitab vastakaid tundeid, kuna ühel lehel kirjutatakse, et Libeeria on taas turistidele avatud ja vajab meie abi, kuid järgmisel lehel hoiatab, et on ohtlik juhusliku taksot tänavalt endale võtta ja ringi tohib liikuda ainult kohalike tuttavatega. Et mingit aimu saada 5 aasta tagusest Libeeriast tasuks esmalt ära vaadata katkend dokumentaalist „Holidays in the Danger Zone”

(tuleb lõpuni vaadata). Hetkel tundub olevat rahvas kodusõjast väsinud ja päevavalgel võib rahvarohketes kohtades üksi ringi jalutada. Viimases kodusõjas tapeti 150 000 inimest ja rahu on veel väga värske. 85% rahvastikust on töötud ja tänavad on täidetud endiste lapssõduritega, kes kasvasid üles narkootikumide, tapmiste ja vägistamistega. ÜRO andmetel on 70% Libeeria naistest vägistatud! Ohtlikuks teeb olukorra see, et kallaletungid on üldjuhul relvastatud ja lõppevad tihtipeale kannatanule surmaga. Sattusin rääkima inglasest Monrovia lennujaama turvaülemaga ja tema olevat viimase pooleteise aasta jooksul ~20 surnukeha tänavalt leidnud. Üleüldse tekkis kohalike hoiatusi kuulates tunne, et ega hotelli relvastatud turvameestest kaugemale jalutada väga ei soovigi. Endal mul seal veedetud ajaga minu ettevaatlikkuse tõttu suuremaid probleeme ei tekkinud ja kindlustunnet andsid ka igal sammul olevad ÜRO töötajad ja nende poolt püstitatud kontrollpunktid.

ÖÖMAJA: Võib öelda, et isegi meie standardeid vaadates kallis. Enamus hotellid Monrovias algavad 100 dollarist öö kohta. On ainult üks arvestatav raha säästmise koht ja see on ST. Theresa ’s Convent (20 USA dollarit). Tegemist on kristliku kooliga, mis pakub ka ööbimise võimalust. Ruumid on üllatavalt puhtad ja koridoris on ka pesemise võimalused. Hooned on ümbritsetud kõrgete müüride ja relvastatud turvameestega, kuid väljas mitte mingisuguseid viiteid hotelli kohta ei ole. Monrovias on veel mõningad veel odavamad kohad, kuid tuleb arvestada, et need hoiavad oma hindasid all turvalisuse arvelt. SL ja Libeeria piir suletakse täpselt kell 6 ja kui peaks juhtuma, et tuleb veeta öö Libeeria poole peal, siis ainukeseks võimaluseks on paari väga räämas toaga hostel keset küla. Hinda täpselt ei mäletagi, kuid oma aeg tuleb seal veeta küünla valgel ja ilma veeta.

ÜLDINE MULJE: Võrreldes minu teiste aafrika riikide kogemustega jäi mulle mulje, et kohalikud ei ole turistist nii väga huvitatud ja üldjuhul me ei ole sinna oodatud. Tänavatel möödujad ei naerata sulle ja kohe kindlasti saavad pahaseks kui sa oma kotist kaamera haarad. Olin oma peas selle reisi (Gambia, Senegal, Sierra Leone, Libeeria) tipphetkeks mõelnud just Libeerias veedetava aja, kuid kahjuks õnnestus juba esimesel õhtul oma kaamera ära kaotada ja sellepärast ei suutnud seal veedetud päevi nautida. Kui tagasi Sierra Leoni piirile jõudsin siis mõtlesin igaks juhuks seal seisvatele taksojuhtidele oma muret kurta ja minu üllatuseks olid osad neist juba kuulnud, et üks taksojuht olevat leidnud turisti kaamera ja et ta soovib mulle selle tagastada. Pärast pikka sebimist leitigi temaga kontakt ja kuna tal endal oli kiire, siis saatis kellegi teise autoga mulle kaamera järgi kolme tunni kauguselt Monroviast!!! Uskumatu kogemus ühest maailma ohtlikuimast riigist.

Reisipildid - http://www.martmyrkel.planet.ee/Galleries.html

Mõnusalt oled reisinud! Küsimus-kas Sierra Leonesse võtsid ka viisa Euroopast või sai kohapealt?

Sierra Leoni viisa pidin tegema ette Londonis. http://www.slhc-uk.org.uk/ Viisa saamiseks on vaja ette näidata hotelli broneering, mida on väga keeruline organiseerida, sest isegi 5* hotellid ei vastanud minu kirjadele ja netis broneeringuid teha ei olnud võimalik. Õnneks avastasin hiljem lehekülje http://www.visitsierraleone.org/ mis on just mõeldud SL turistide abistamiseks. Londoni saatkonnale piisab ühest broneeritud ööst ja ma maksingi sellel leheküljel krediitkaardiga odavaima hotelli eest. Seal on ka võimalus teha viisa taotlus läbi interneti, kuid sellisel juhul tuleks uurida kas nad ka maad mööda minnes seda väljaprinditud viisa lehte aksepteerivad. Kokku läks viisa maksma - 400kr hotelli broneering + mitmekordse sisenemisega viisa 1300kr + postikulud Londonisse.