Pärast kahe ja poole aastast koroonapausi sai taaskord ühel pikemal reisil käidud ning ette sai võetud ringreis sellises riigis nagu Omaan. Panen siia teemasse kokkuvõtlikult meie rännaku kirja, kunagi plaanin teha sellest retkest ka põhjalikuma reisikirja.  

Kuigi Covid kokkuvõttes enam reisi alguseks teema polnud (enamus piirangutest ja nõuetest said Omaani poolt reisi alguseks tühistatud), sai see rännak siiski hoopis teise  varjundi kui varasemad, sest üks lolliks läinud riigijuht otsustas rünnata suveräänset riiki  siinsamas Euroopas. Otsustasime siiski reisi mitte ära jätta, sest soov oli lapsele näidata, et maailmas on ka midagi muud peale haiguste ja sõdade ning ka endal hing ammu igatses teel olemist ja uusi avastusi. Ukraina oli siiski kogu aeg südames ning meelel, sest kaalul on ju põhimõtteliselt kõik. 

Aga niisiis - soov oli näha ja kogeda Araabiat ning Omaan oli reisisihtmärgiks olnud päris ammu, kõrvalteemana eraldasime mõned päevad ka Dubai EXPOle. Kokku olime Omaanis 2,5 nädalat (+3 päeva Dubais), reisisime kolmekesi (2 täiskavanut + 4,5-aastane laps) ja omal käel. Reisiplaani panin kokku suuresti Lonely Planeti ja paari ingliskeelse reisiblogi abil. Viskasin pilgu peale ka meie reisibüroode reisipakettidele, kuid see tormamine, mis sealt välja paistis, ei sobinud kuidagi. Nüüd, kus oleme ära käinud ja oskame hinnata vahemaid ning kohapealset ajakulu, näivad need reisipakettide päevaplaanid kohati isegi uskumatutena. 

Usun, et saime riigist üsna hea pildi ette - käisime läbi enamuse "kohustuslikest" kohtadest ja sattusime ka kõrvalisematesse paikadesse. Enamuse ajast oli meil kasutada rendiauto, sest ilma selleta ma ausalt öeldes ei kujuta seal reisimist ettegi (variant 2 on võtta kohalik giid, kes sind sõidutaks). Tempo ja sihtkohad sättisime endale sobivaks, arvestades ka seda, et kaasas on väike plikatirts ning et allakirjutanu soovib vahetevahel ka linde-loomi pildistada. Oleksime tegelikult tahtnud minna paar kuud varem (käisime märtsis), kuid jaanuar oli teadagi-mille taaskordne tipuaeg, mistõttu ei hakanud isolatsiooniga riskima ning poolkinnisesse riiki ronima. Märtsi kliima oli talutavuse mõttes veel piiripealne, kuigi isegi kohalikud rääkisid, et mõnus aeg on nüüd läbi ja ilmad on taas kuumaks muutunud. Aprill-September on riigi idaosa turistilike tegevuste jaoks liiga karm, aprillis on sel aastal araabiamaades ka Ramadan. 

Sinna lendasime Lufthansaga, siselennu Salalahi tegime Oman Airiga, Masqatist Dubaisse flyDubaiga ning koju AirBalticuga. Alustasime aklimatiseerumist Masqatis (Matrah, Qaboosi mošee, Qurumi rand, vanalinn ja sultanipalee, rahvusmuuseum jne), kust siis mõne päeva möödudes põrutasime Suri poole. Tegime ära Wadi Shabi matka ning Ras al Jinzis nägime ära rannaliiva sisse mune poetavad kilpkonnad. Sealt edasi suundusime kõrbesse, kus veetsime 1 öö, ronisime düünidel ja lapse tungival nõudmisel sõitsime 10 minutit kaamliga. 15 kilomeetri pikkune düünidevahelisel liivateel tehtud autosõit oli ka väga meeldejääv kogemus. Edasi põrutasime Wadi Bani Khalidi ja sealt juba vanasse pealinna Nizwasse, kus olime mitu ööd ning sellest linnast sai ka meie lemmik - väga maitsekalt renoveeritud fort ja souq ning viimases tegutsesid ka peamiselt kohalikud kauplejad, kes olid suurusjärgu võrra vähem pealetükkivamad kui näiteks Matrah ja Salalahi souqi müügimehed (kes on peamiselt Pakistani ja India päritolu ärikaarnad). Käisime ära Jebel Akhdaris ja Jibreeni kindluses ning teel Jebel Shamsi vaatasime üle maha jäetud Al Hamra. Jebel Shams ning selle Rim walk on muidugi vaimustavad, me kogu matka läbi ei teinud, kuid paar tunnikest seal ikkagi turnisime. Siis murdsime läbi mägede rannikule tagasi (see sisaldas 10 km üsna ägedat mägiteed ja veel 10 km pool-offroadi läbi kuivanud jõgede ja kitsa kanjoni) ning ühel hommikul solistasime lausa mitu tundi Al Sawadi kaunis merekarbirannas (tavajuhul ründasime randasid vaid päikeseloojangu aegu). Siis veel paar päeva Masqatis ja siselend Dhofari regiooni (Salalahi), kus olime 3 täispäeva. Vaatasime ära enamuse lähikaudsetest turistidele teadaolevatest ilus-kohtadest: erinevad allikad (Ain Razat, Tabraq ja Athum), viirukipuude istandus, baobabisalu, tohutu Taiqi sinkhole, kaunis Mugshaili rand, Khor Rori arheoloogilise linn (Sumhuram) ja aega jäi ka Salalah enda ning ühe veepargi külastamiseks. Dhofari piirkond on tõesti üsna erinev idapoolsest Omaanist, mistõttu sinna tasub kindlasti minna, kui Omaanis käia. Erinevus lööb kõige suuremalt välja muidugi suvel, kus mussoonid panevad regiooni haljendama, kuid nagu mainitud, ei ole sel ajal idapoolsetes regioonides ringireisimine kuumuse tõttu väga tervislik. 

Dubai kohta ütlen niipalju, et EXPO oli tõesti huvitav ja külastamist väärt paik, kuid linn ise suurt vaimustust ei tekitanud. Pool päeva eraldasime Burj Khalifa lähedastele vaatamisväärsustele, kuid pärast Omaanist tulekut oli nende maailma kõige-kõige asjade (kõrgeim maja, suurim kaubakeskus, kõrgeimad purskkaevud jne), tohutute rahvamasside ning üle võlli kaubanduse ja pilvelõhkujate sära üsna tuhm. Omaan oma isikupära, traditsioonide, naftarahade mittepillava kasutuse ja turvalisusega, annab ka lapsega reisijale võimalus natukenegi kogeda sellist vanakooli Araabiat, kuigi taristu ja teenused on kõik enamasti kaasaegsel tasemel ja enamus ajaloolistest vaatamisväärsustest (nt kindlused, mitmed souqid) on viimastel kümnenditel kapitaalselt renoveeritud. Omaan kindlasti ei ole odav riik (v.a. kütus ja toit), sest elanike elatustase on päris kõrge (keskmine palk jääb 3000-4000€ vahele) ning normaalsel tasemel öömajade eest küsitakse raha sama palju kui Lääne-Euroopas või isegi rohkemgi. Eriti kui sa soovid peatuda kusagil suuremast linnast eemal (kõrbes, mägedes, mõne kaitseala territooriumil). Samas on Omaan ikka väga vaheldusrikas, ei ole ainult kõrb ja tühermaa, 2-3 nädalat sisustab seal üsna põnevalt ära nii koos lapsega kui ilma.  

Kes on ise sinnakanti minekut plaanimas või lihtsalt tunneb Omaani vastu huvi, siis küsimused on teretulnud. Saan jagada värsket kogemust.