Marsruut

TLL-BER Ryanair

BER-FRA-PTY Condor

Rendiautoga Panama City - David - Bocas del Toro - Santiago - Panama City

Kestvus 2 nädalat

Reisijaid 3 sõpra

See reisikirjeldus on aasta vana. Läks nii, et ei jõudnud kuidagi reisikirja lõpetamiseni. Viimaste päevade kirjeldus ongi üsna lühike. Aga ehk tuleb kellelegi kasuks ikka, sealkandis asjad aastaga nii palju ei muutu.

Reisiplaan sai alguse sellest, et meile jäi silma Condori soodukas trip.ee lennupakkumiste rubriigis - Riiast Panamasse läbi Frankfurdi. Samas lennuaegasid vaadates oli parem variant Tallinnast Ryanairiga Berliini lennata ja sealt Condoriga edasi. Nii tegimegi.

Raha. Panama raha nimeks on Balboa, kuid paberrahana kehtib USA dollar ja müntidena on kasutusel kohalikud balboad. Mis oma mõõtudelt vastavad 1:1 USA müntidele. Meil vajas harjumist, et aru saada mis suurusega münt mis nominatsiooniga on.

Dollarid vahetasime Eestis, sest Panamas pidavat eurol halvem kurss olema. Aga kohapeal ei kontrollinud kas ka tegelikult nii on. Enamasti sai ka kaardiga maksta ning kuna seal on tugevad USA mõjutused, siis oli paljudes kohtades muidugi arvetel ka välja toodud palju on nt. 5%, 10% või 15% tippi.

Internet. Panamas on kaks operaatorit, Masmovil ( www.masmovilpanama.com ) ja Tigo (www.tigo.com.pa), kuid Masmovil kodulehele pääsemiseks pidin Panamasse VPN ühenduse looma, Eesti võrgust ligi ei lastud. Arvustuste järgi paistis, et Masmovil on maapiirkondades parema leviga. Esmaseks kasutuseks tegin gomoworld.com e-simi, 7 päevaks 3,5GB mis maksis 4€, see töötab Tigo võrgus. Hiljem kohapeal võtsin ühest suvalisest väikesest tehnikapoest piiramatu mahuga Masmovili füüsilise SIM kaardi, mis maksis 10 päevaks 7 dollarit + 1 dollar SIM kaardi eest. Kusjuures kui oleks paketti eSIM peale tahtnud, siis oleks eSIM eest 5 dollarit küsitud. Paketis olid ka kõned kohalikele numbritele. Kui nüüd keegi nende operaatorite lehtedele saab, siis pakettide kirjelduses olev “Data para compartir 2GB” ei tähenda seda, et saad hotspotti teha 2GB mahu ulatuses, vaid seda, et saad vajadusel selles ulatuses mahtu teisele kasutajale jagada (eeldab sama operaatori SIM olemasolu). SIMi ostes meilt passi ei küsitudki, kuigi olime selleks valmistunud.

Transport

Panama Citys liikusime palju Uberiga, see on soodne. Enne sõidu alustamist on vaja juhile oma telefonist PIN kood anda, mida Uber peale juhi poolt tellimuse kinnitamist kuvab. See on turvameede. Kiire liikumisviis on ka metroo, seal on kaks liini. Metroo käib ka lennujaama. Maksta saab lihtsalt viipemaksega otse metrooväravas, maksumus 0.35 USD. Linnaliinibussiga ei sõitnudki.

Auto rentisime www.automarketrentacar.com , kuid mitte netist, vaid läksime ise lähimasse kontorisse ja leppisime aja ja hinna kokku. Saime 460 USD eest seitsmeks päevaks 1200 km läbisõiduga Toyota Yaris Crossi. Hinnas sisaldus 2 juhti ja täiskindlustus, krediitkaarti ei tahetudki. Auto nägi välja nagu RAV4, lihtsalt väiksem, mitte selline nagu Euroopa Yaris Crossid.

Teede seisukord olid ühest äärmusest teise. Pan-American Highwayl oli kiirusepiirang peamiselt 80 km/h, oli ka 100 km/h lõike. Kui asulatest läbisõit, siis 60 km/h. Samas olid Pan-Americanil vahepeal uskumatult suured löökaugud. Kui ühel õhtul sadas ja pimeda peale jäime, siis ei suutnud mitmeid neist vältida ja põrutasime läbi, õnneks jäid rehvid terveks. Samas väiksem tee, mis Pan-Americanilt Bocas del Torosse viis, oli suures osas uue katte saanud ja sile.

Politseid oli näha palju, Waze ütles paarisaja km. teekonna arvutuse kohta, et “teel on 17 politseid ja 8 ohtu”. Meid kordagi kinni ei peetud ja alati ei saanud aru mida politseid üldse tegi. Meile tundus, et olid rohkem niisama tee ääres istumas ja telefoni näppimas kui kiirust mõõtmas.

Kokkuvõtteks

Panama jättis hea mulje. Hinnatase on jõukohane, külastus tuleks ajastada pigem kuivemale perioodile. September on vihmahooaeg, seega meie saime mõni päev ikka korralikult vihma. Samas jätkus piisavalt päikest ka, soe oli nagunii ja seega ei kurda. Oma turvalisuse pärast väga muretsema ei pidanud, samas me päris getosse seiklusi otsima ei roninud ka. Kui järgmine kord minna, siis teeks ühe korralikuma dzunglituuri, käiks San Blas saartel põlisrahva juures ning ideaalis läheks edasi meritsi Kolumbiasse. Seal on võimalus minna nii otse Cartagenasse kui Columbia piirlähedasse linnaksse, et sealt mööda maad oma Kolumbia sihtpunkti liikuda.

1. päev

Berliini lennu väravas järjekorras küsitakse kõigepealt kas meil on ikka priority piletid ja seejärel kutsutakse kaasa, et kontrollida kas mu seljakott lubatud mõõtudes on. Kott on tõesti kohmakas (toodetud sel ajal kui pagasit veel cm täpsusega ei mõõdetud). Oli küll mõõtudes, sest ma ei olnud seda täiesti täis pakkinud ja mahtus ilusti mõõdukasti ära.

Berliinis oli lendude vahel 6 tundi, kasutasime seda aega linnakülastuseks. Otsisime lennujaamas hoiukappe ja selgus, et neid ei olegi. Küll aga oli seal üks “service center”, kus oli pakihoiuteenus mis maksis 12€ kott ning tagasi pidime olema hiljemalt 15:45, et oma pagas kätte saada. See tundus küll nii suure lennujaama kohta natukene niru teenuste valik.

Kui kotid ära antud, asusime rongiga Brandenburgi väravate juurde teele, et seal jalutada ja üks söögikoht leida. Poolel teel Ostbanhofi kõrval nägime rongi aknast ühte toidutänavat ja hüppasime sealsamas maha. Oli parajasti lõunaaeg ja seega rahvast kõvasti. Valikus oli loomulikult palju kebabi, aasia toite ja ka üks Usbeki toiduputka, kust sai pilaffi. Usbekkide juurde jäimegi. Küsisime ka õlut, mida neil ei olnud, selle asemel pakuti valgetesse plasttopsidesse letialust viina. See oli Berliini kohta nii jabur pakkumine, et ei osanud ära öelda. Nii sõimegi pilaffi ja võtsime 1€ eest plasttopsist viina kõrvale ning mõtlesime, et kas lõunaks viina pakkuda on seal tavaline praktika.

Jalutasime veel lähedalasuva Berliini müüri jupi juures (East Side Gallery) ja sõitsime lennujaama tagasi, et enne sulgemist service centerist kotid ära võtta. Edasi läks kõik plaanipäraselt. Kõigepealt Berliin - Frankfurt lend, seejärel 2h ootamist ja algas Frankfurt - Panama lennule minek. Lennuk oli Airbus A330 NEO, 2 + 4 + 2 istmevalemiga ja ka mitmed neljased read olid tühjad. Esimesed kiired said sinna magamiseks pikali visata. Meelelahutuseks olid suured ekraanid üsna hea filmivalikuga ja loomulikult sai ühendada oma bluetooth kõrvaklapid. Istme seljatugi oleks võinud küll rohkem alla käia, aga mis teha, ise ostsime kõige odavama klassi piletid. Piletihinna sees olid ka söögikorrad ja karastusjoogid.

Panama lennujaamas küsis piiriametnik minult kauaks tulin, teistelt küsiti ka kus ööbime. Esimeseks kolmeks ööks oli meil hostel võetud, selle nimest piisas. Kui pagas käes ja väljas olime, tellisime Uberi. Lennujaamat Casco Viejos asuvasse Viajeros Hostelisse oli umbes poole tunni sõit. Rääkisime teel juhiga kuidas Panama elu on. Muuhulgas uurisin palju maksaks autorent koos juhiga, ta arvas, et nii 150 USD päev. Politsei kohta küsisin kas nad on korrumpeerunud, naeris selle küsimuse peale ja vastas “bastante”, ehk väga. Taks kiiruseületamiste eest pidi olema 15-30 USD ja purjus peaga sõitmise eest 150-300 USD altkäemaksu.

Kell 4 hommikul hostelisse jõudes selgus, et meie triple private bathroom tuba oli ära antud, kuna me keskööks kohale ei olnud jõudnud. Kuigi me informeerisime, et jõuame öösel ja palun hoidke tuba. Paigutasid meid hommikuni kuuesesse dormi, seda kogemust ei olnudki enam palju aastaid olnud. Oleks võinud ka välja jalutama minna, sest oli näha, et öö ei olnud veel kõigi jaoks lõppenud. Hosteli ees oleva hot-dogi vankri taga oli saba ja muidu oli ka rahvast liikvel, aga väike väsimus oli ikkagi sees ja voodi tundus mõnusam.

2. päev

9 ajal läksime välja sööma. Valisime hosteli lähedalt ühe kohalikele suunatud söögikoha, kus leti taga oli näha mis kraam valikus on. Võtsin 2 praetud muna, viinerikastet (salsichas), empanadillasid (umbes nagu praetud pelmeenid) ja musta tee. Kokku läks 3,45 USD. Midagi salatilaadset rohelist seal valikus ei olnud.

Seejärel astusime kohe paar ust edasi asuvasse hiinlaste tehnikapoodi, kus sai puuduvad SIM kaardid. Sellest kirjutasin juba eespool.

Läksime hostelisse tagasi ja saime kohe oma kolmese toa kätte koos vabandustega, et konditsioneer ei tööta, aga and püüavad seda toimima saada. Kuna ajavahe ja pikk lend andsid ennast tunda, siis tuli silm kinni lasta.

Paari tunni pärast läksime ümbruskonnaga tutvuma. Vanalinn (Casco Viejo) oli kena, seal oli renoveerimisse korralikult panustatud. Teed on munakivist, enamik majadest krohvitud-värvitud. Kuid osadele vähem hoolt saanud majadele oli samas metallist toed alla pandud, et karniisid või rõdud allpool liiklejaid ei ohustaks. Hea oli näha, et selle ohuga tegeletud on. Näiteks Havannas vanade majade vahel ringi jalutades on krohvi ja kivikamakaid näha, mis ilma seal peremeheta (st. riigi omanduses) majade küljest kukuvad ja nendega küll vastu pead saada ei tahaks.

Astusime ka Panama kanali muuseumisse sisse, kuid seal öeldi, et kanali ehitust puudutav osa näituses on hetkel renoveerimisel ja see avatakse uuesti 5 päeva pärast. Arvasime, et tuleme siis kui enne äralendu linnas tagasi oleme.

Meenus, et taksojuht näitas öösel kalaturgu, seal pidavat head söögikohad olema. Kuna vahepeal oligi lõuna kätte jõudnud, siis seadsime sammud Mercado de Mariscos poole, see asus lähedal kohe Casco Viejo kõrval. Kui marketi alale sisse läksime oli esimese söögikoha juures sisseviskaja, kes üritas selgeks teha, et siin on 35 restorani ja neis kõigis on samad hinnad. Nende menüü tundus küllalt kallis, seega jätsime endale õiguse hindade väide üle kontrollida ning nagu oligi arvata, ei vastanud see tõele. Jalutasime ca’ 10 kohta läbi ja lõpuks istusime maha sinna, kus üks teenindaja kõige ehedama ja ausama mulje oli jätnud. Seal oli ka kohalikke söömas ja enamus lauad täis. 10 USD eest tuli lauale fried snapperfish, grillitud kaheksajalg kreooli kastmes oli 13 USD. Kohalik õlu 2 USD. Kui küsisime kokteile, mida küll menüüs üldse näha ei olnud, siis Cuba Libre toodi 6 USD eest.

Kui kõht täis läksime Cintale Costerale jalutama. Cinta tähendab hispaania keeles rihma, antud juhul on tegu mööda mereäärt mineva teega, ehk siis Cinta Costera või Coastal Beltway. Autotee kõrval on küllaltki lai ala jalakäijatele ja jalgratturitele ning palju rohealasid. Neid hooldati korralikult, kõik oli pügatud ja tänavakivide vahelt ning mujalt betoonilt lasti kütusel töötavate survepesuritega äsja tärganud loodust minema. Sellise sooja ja niiskusega läheb ka plastmass kasvama. Mööda jalgratturite teed sõitsid relvastatud politseinikud, aga mitte jalgrattaga, vaid mootorratta ja ATV-ga madala kiirusel. Mereäärsel betoonseinal jalutasid ringi pesukarud, nad olid vist harjunud, et neist ja nendega pilti tehakse ja ei paistnud inimesi kartvat. Meie kartsime ja neid katsuma ei läinud.

Costa Cinterat oli kokku 3,2 km, siis olime jõudnud keset pilvelõhkujate piirkonda. Neid on seal tõesti palju, kui kohe ei teaks, siis süvenemata vaadates võiks pakkuda, et tegu on Manhattaniga. Tegelikult Manhattaniga võrreldavaid hooneid Panamas ikkagi ei ole, kuid meie mõistes pilvelõhkujaid on küll, kõrgeim on 284 meetrit. Pöörasime nüüd ära sisekvartalitesse, rohkem merest eemale. Tegu oli peamiselt äripiirkonnaga ja ümbruskond ning inimesed olid viisakad. Ainult liikumisraskustega inimesel oleks seal raske, ühtlast jalakäijate teed ei ole, ikka tuleb mõni maja mille esine on kas madalam või kõrgem.

Puhkasime veel ühes itaaliapärases restoranis jalga ja tellisime Uberi hostelisse. Selgus, et meie toa konditsioneeri ei olnud tööle saadud, selle eest pakuti meile tasuta hommikusööke. Võtsime pakkumise vastu.

Õhtul läksime ööeluga tutvuma. Rooftop baare seal jagub, vaated on head, DJ mängib muusikat ja hinnad on vastuvõetavad. Kokteilid 8-12 USD, õlu 3-5 USD:

3. päev

Hommik algas vee otsimisega, seda ühel hetkel enam kraanist ei tulnud. Aga ei lasknud sellest väga häirida, küll tagasi tuleb.

Nüüd oli aeg otsustada kas minna mõne tuuriga San Blas saartele või võtta rendiauto ja sõita Bocas del Torosse. Lennukiga oleks ka saanud 240 USD eest edasi tagasi lennu. Kuna meil aega oli, siis otsustasime, et autoga on põnevam. Vaatasime erinevaid autorente, rahvusvahelisi ja kohalikke ning lõpuks valisimne välja www.automarket.com nimelise. Netis broneeringut lõpuni ei teinud, läksime selleks büroosse kohapeale. Asus El Cangrejo piirkonnas ja sinna oli metrooga lihtne kohale sõita. Autorendis rääkis üks töötaja ka heal tasemel inglise keelt ja pakkus meile sama hinnaga autot, mis netist tellides oli. Leppisime kokku, et tuleme järgmise päeva hommikul autole järgi.

Meil oli soov Eestisse postkaarte saate. Selleks oli vaja leida koht kus postmarke müüakse. Sealsamas autorendi kõrvalmajas oli google mapsi järgi postkontor, aga selgus, et see oli ainult pakkide saatmiseks. Aga meid juhatati 500m kaugusele asuvasse järgmisesse postkontorisse. Seal vaadati meid kui ilmaimet, kui selgitasime mida meile vaja on. Tädi otsis ühs paksu kausta välja ja küsis palju meie marke vaja on. Ütlesin, et soovime saata Eestisse, Euroopasse 5 postkaarti. Selle peale jälle küsimus, et palju meile marke vaja on. Proovisin küsimuse teistpidi pöörata, et kui palju meile marke vaja läheb? Aga see oli liig, sest selget vastust me sealt ei saanud. Võtsime siis 5 postmarki, mis kokku maksid paar dollarit, mis tundus kahtlaselt vähe. Hiljem selgus, et olekski rohem vaja olnud. Ja lõpuks need kaardid saatmata jäidki.

Kuna järgmine päev oli sõidupäevaks planeeritud, siis otsustasime Panama kanali ääres kohe ära käia. Selleks sõitsime Uberiga Miraflores külastuskeskusesse (https://visitcanaldepanama.com/en/points-of-interest/miraflores-visitor-center/) . Pilet maksis 17 USD ja selle sees saab kanali ääres vaadata (ja kõigepealt oodata) kuidas laev lüüsi sõidab ja siis veetaset muudetakse. Lisaks on 30 minutiline 3D kinoseanss kanali ehitusest. See oli muidu päris huvitav, aga natukene imal oli see koht, kus näidati kuidas head Ameerika kanaliehitajad kohalikke malaariast ja muudest haigustest päästsid. Teate küll, need heategijatest kolonisaatorid, kes pärismaalasi noa ja kahvliga sööma, lugema ning kirjutama õpetasid.

Kanaliäärsel tribüünil ei olnud katust peal ja saime omale korraliku vihma kaela. Vaatasime ühe lõbusõidulaeva lüüsi läbimise ära ja peale seda lahkudes nägime, et seal jagati ka vihmakeepe. Meie jaoks oli siis juba hilja.

Hostelis selgus, et vett ei ole endiselt. Ja hosteli kõrval oli üks fekaaliauto, mis kanalisatsioonist kraami omale paaki imes. Saime, aru, et töö käib ja läksime linna. Istusime ühes korraliku interjööriga baaris, kus väga viisakaid kokteile tehti. Rääkisime sealse ülemusega, ei saanudki aru kas lihtsalt juhataja või omanik, kes ütles, et me tulime heal ajal. Kui tulla kuival perioodil, siis on lisaks muidu turistidele mõnikord ka mitu kruiisilaeva sees. Siis on vanalinn rahvat nii täis, et korralikult liikuda ei saa. Tema ärile on see aeg muidugi hea, aga ütles, et ka praegusel vihmahooajal liigub turiste piisavalt.

Õhtul tegime jälle ööelu tuuri. Lisaks rooftopidele astusime tänavalt sisse kohta, kus olime alguses ainukesed valged. Ülejäänud kõik afroameeriklased ja tants oli peamiselt ikka twerking. Nagunii oli palav, aga ühel hetkel tundsin baareiti taga olles pea kohal eriti kuuma õhuvoolu. Nimelt olid baariletil olevad kaks tantsutüdrukut ühte kätte võtnud aerosoolipudeli (ei tea mis aine seal sees oli) ja teise tulemasina ning lasid nii tulelonte. Rahvas juubeldas.

4. päev

Pakkisime hostelis asjad kokku ja tellisime Uberi, et autorenti sõita. Kohapeal tuli veel paar allkirja anda ja meile anti see Toyota Rav 4 väiksem vend üle. Waze tööle ja liiklema. Päris sujuvalt kohe ei läinud, üks eksirännak tuli keerulisel viaduktil, kuid tänu sellele sattusime Causewayle, mis viis ümber Casco Viejo. Nad on tee on ümber Casco Viejo merre ehitanud. Sõitsime ka üle Puente de Las Americase, mis viib üle Panama kanali sissesõidu, millelt ühel pool oli näha kanalisse sissesõitu ootavad alused ja teisel pool juba kanali enda infrastruktuur.

Kuna ilm päikeseline tuli see ära kasutada ja randa minna. Selleks leidsime kohe kus Pan Americana paar kilomeetrit Vaiksest ookeanist on. Selle piirkonna nimi on Pacific Riviera ja rand oli Playa Santa Clara (https://maps.app.goo.gl/uHGM8qxM8pUpZzU47) . Enne randa oleval ristmikul oli mitu “sisseviskajat”. Kõik pakkusid üsna sama paketti. Kas rancho 20 USD eest, või siis rancho tasuta kui tarbime kamba peale vähemalt 20 USD eest. Ranchoks nimetatakse rannas olevat pilliroost katusega varjualust, mille all on söögilaud, toolid, rannatoolid ja ka võrkkiiged.

Valisime kõige selgemat juttu rääkinud sisseviskaja välja ning ta näitas meile paarsada meetrit auto ees joostes teed. Aitas auto hoovi ära parkida, viis ranchosse kohale, tutvustas teistele töötajatele ja siis jooksis ristmikule tagasi. See oli hea koht, käisime ujumas, sõime (praetud red snapper 10 USD, kaheksajalg 12 USD) ja jõime (kohalik õlu 2 USD, kokteilid 6-10 USD). Mitmed kohalikud seltskonnad olid randa tulnud oma külmakastidega, kus sees joogid ja sögid. Nemad oli siis ilmselt ainult rancho eest maksnud,

Kahjuks pidime edasi liikuma, sest tahtsime enne pimedat Davidisse jõuda. See oli hea plaan, sest vahepeal hakkas paduvihma sadama ja kiirus läks ala. Viimase otsa pidimegi pimedas sõitma, nüüd oli teel olevaid auke juba raskem vältida. Mõnest päris korralikust sõitsime ikkagi läbi ka, aga õnneks jäid rehvid ja auto terveks. Lihtsalt vahepeal olid lõigud, mis rohkem tähelepanu vajasid.

Davidis sõitsime Miguel De Cervantes väljakule ja võtsime sinna äärde hotelli, kolmene tuba 30 USD. David on rahvaarvult Panama kolmas linn, ca 150 000 elanikku, aga mitte turistikas. Kuigi David on paljudele peatuseks Boquetesse, Bocas del Torosse või lihtsalt Pan Americanat läbides. Kui õhtul kohe peaväljaku ääres olevasse baari läksime, siis olimegi ainukesed valged. Kohalikud ostsid õlut ämbrite kaupa, üks jääd täis plastämber ja seal sees 6 pudelit. Meie olime barbarid ja ostsime ühekaupa. Baarist lahkudes oli ühest hoonest veel kõva muusikat kuulda, tuli ikkagi ka see koht üle vaadata. Asus teisel korrusel, jalutasin sirgest ja järsust trepist üles, kus seisid turvamees ja neli relvastatud politseinikku. Küsisid “cedulat” näha, see on isikutunnistus. Näitasin Eesti ID kaarti. Politsei küsis kus pass on. Kui selgitasin, et pass on hotellis, siis küsisid lihtsalt mitu päeva Panamas juba olnud olen ja peale seda juhatati sisse. Need neli politseinikku jätsid natukene kahtlase tunde, et kuhu ma küll sattunud olen. Kui tegelikult oli see ööklubi oli päris lahe koht, ei paistnud midagi ohtlikku. Rahvast oli palju, minu hinnangul vanuses 15-75. Täitsa teismelised poisid tüdrukud, tundus, et ka nende vanaemad- vanaisad ja kõik sinna vahepeale jääv. Jällegi palju õlleämbreid, osadel ka ämbrites rummi- ja koolapudelid. Rummkoola eest tuli seal maksta 1,5 USD. Tantsiti tantsuplatsil ja ka lihtsalt laudade ääres. Ühe loo peale tekkis aga täiesti koordineeritud tantsutrupp, paarkümmend igas vanuses naist tantsisid ühe loo järgi (mida ma kahjuks unustasid Shazamida) korraliku kava.

5. päev

Hommikusöögi saime kohe hotelli all olevast sööklast. See oli sarnane koht nagu Casco Viejos, näita näpuga mida tahad ja Sulle tõstetakse. Edasi liikusime Boquete poole. Kuigi meil ei olnud plaanis mägedesse matkama minna, siis tahtsime selle koha lihtsalt ära näha. Kliima mõttes oli seal mõnus, kuna on mägedes, siis on jahedam. Auto näitas temperatuuriks 24 kraadi ja seda me lausa nautisime. Hea, kui iga kiirema liigutuse peale kohe higistama ei hakka. Boquetes oli parajasti üks laada/näitusepäev, kust ostsime ühelt Panamas elavalt Itaalia daamilt kaasa Limoncellot, mis oli küll kireviljast (passion fruit) tehtud. Seal oli nelja erinevat veel, aga see tundus kõige parema maitsega.

Seal oli ka väike autoshow, mitmed vanad ameerilased, VW T1 hipibuss ja siis uued hiina autod Jetour ja Dongfeng. Üks Jetour nägi välja nagu Land Rover Defender, millel olid suured ekraanid ja hääljuhtimine, kuid kõige innovaatilisem oli tagaukse sisse integreeritud pudeliavaja. Ekraanid on tänapäeval ju kõigis autodes.

Edasi üle mägede Almirante poole, et sealt üle mere Bocas del Torosse minna. Enamus teest oli heas korras või siis oldi seda just korda tegemas. Vahepeal olime ca’ 2 km kõrgusel, siis oli jälle hea jahe, aga sadas ka vihma. Temperatuuriks näitas 19. Teel palju peatusi ei teinud, ainult bensukas kohvi ostmas ja ühes teeäärses poes jalasirutuspeatuseks.

Almirantesse jõudes ei olnud meil kindlat plaani kuhu auto panna. Teadsin, et suur praam selleks päevaks oli läinud ja tegelikult ei ole seal saarel ka ilmtingimata autot vaja. Linna sisse sõites oli hulk mehi, kes meile lehvitasid ja midagi karjusid. Ei tahtnud kohe esimestega kaupa tegema hakata ja sõitsime praamisadamasse. Kuna praam (Ferry Bocas) oli läinud, siis ei olnud seal mingit elu. Küll aga oli üks aktiivne müügimees meile jalgrattaga järgi kihutanud ja ütles, et viib meid väikese paadi peale ja hoolitseb ka autoparkla eest. Autoparkla see siiski lõpuks ei olnud, põhimõtteliselt oli auto tänava peal (st ei olnud aiaga ümbritsetud) ja meile öeldi, et nad valvavad seda. Mida nad tegelikult tegid ei tea, aga auto oli pärast ilusti alles ja terve. Maksime vist umbes 20 USD kolme päeva parkimise eest. Kui nüüd uuesti läheks, siis sõidaks kohe aiaga parklasse, neid on seal küll.

Väikese paadiga viidi meid üle, sõit kestis umbes pool tundi ja maksis 10 USD inimese kohta. Muidu tahtsime omale elamiseks ühte Airbnb maja võtta, aga jäime sellega nii hiljaks, et esimeseks ööks võtsime ühe hoopis ühe hotelli. Kui asjad hotellis, kondasime mööda linna ringi. Kuulsime kaugelt kõva muusikat tulemas ja arvasime, et seal peab mingi rannapidu olema. Kui ca’ kilomeetri pärast randa kohale jõudsime, olid seal hoopis näha üledimensioneeritud muusikasüsteemidega autod. Ühel autol oli katusele paigaldatud kontserdikõlarite mõõtu tehnika, mille toiteks oli kõrvalolevast majast 220 volti ühendus veetud ning mida juhiti auto kõrval eraldi jala peal olevast juhtpuldist. Rummipudelid käisid ringi, seega väikest mõõtu rannapeo andis välja küll. Ainult tantsivat rahvast väga ei olnud.

Õhtul käisime restoranidega tutvumas ning läksime üsna varakult magama ära.

6. päev.

Peale hommikusööki tuli mõte minna Dragon beachi, mis asub täpselt teisel pool saart. Läksime otsima kas meile renditakse selleks üks bagi. Lõpuks otsustasime ühe elektrilise golfikäru kasuks. Selles oli 4 kohta ja mahtusime lahedalt ära. 5h eest maksime 75 USD. Muidu oli kõik OK, aga selle kõrgeim kiirus oli 25 km/h. Samas oligi parem ümbritsevat vaadata. Sel päeval juhtus sombune ilm olema ja vahepeal ka sadas. Teel nägime Bocase moodi “Uus-Tiskret”, kus suur maa-ala ühesuguseid majasid täis oli. Seal kõrval oli Plastic Bottle Village, pastpudelitest ehitatud küla, mis oli küll hooajaväliselt suletud. Teele jäi ka prügimägi, kuhu saare prügi kokku toodi. Vaate varjamiseks olid traataiale katted ette pandud.

Dragon beachis olid mitmed majutuskohad, neist Yarisnori nimelisel oli rannas ka söögikoht. Käisime ujumas, sõime ja jõime. Tagasiteel otsustasime, et käime ära ka Bluff Beachil. See pidi pikk ja ilus liivarand olema ja kilpkonnade pesitsusala. Kuna ilm oli ikkagi pigem sajune, siis randa ei nautinud. Küll aga sealset restorani, mida sa halva ilmaga ikka muud teed. Tee, mis Bluff Beachi viis, oli suurema osa kruusatee ja vahepeal oli peas mõte, et kas see golfikäru meid üldse järjekordsest künkast üle veab. Aga ei jäänud hätta kordagi.

Linnas läksime ja võtsime hotellist pagasi ja paarsada meetrit eemal oli meie Airbnb. Host oli juba kirjutanud, et värav on lahti ja maja uksed ka. See oli üks vägev elamine. See oli puhas, nii palju kui üks vana mereäärne maja troopikas seda olla saab. Maja ees vaatega merelahele ja naabersaarele oli suur katusealune terrass mugava diivani ja toolidega. Seal oli oma paarimeetrine rannariba, kust vette minna. Oma muul, et oleks lihtne veetakso järgi kutsuda. Muulil sai veealused tuled põlema panna, pimedas olid hästi kalad ja teised vee-elukad näha. Olid rannamänguasjad lastele, SUP lauad ja ka paar spinningut. Ühesõnaga ei oleks osanudki midagi enamat tahta. Aga maja ise oli vana ja põrandad viltu vajunud. Oli aru saada, et majale on aja jooksul palju kihte värve peale kantud, aga see andiski kohale oma võlu. Terrassil istudes tundisn, et täpselt sellisesse kohta ma tahtsingi Kariibi mere ääres tulla.

USA päritolu peremees tuli ise ka vahepeal kohale ja rääkis kuidas uksed ja värav lukku panna ning jagas muidu infot kus on hea hommikusöök ja kus õhtul elu käib. Silma järgi oli ta 60+ vanuses, oli seal vist aastakümneid elanud. Rääkis, et on ööklubi pidanud ja kes teab mida kõike veel teinud. Hoolimata sellest, et just meie olime päev otsa golfikäruga mööda baare ja restorane käinud, oli peremees meist ette jõudnud ja ennast ikka korralikult ära “sättinud”. Mis teha, kui elad troopikas ja rumm on odav. Aga diktsioon oli piisavalti selge ja vihjed kohalike söögikohtade osas head.

Maja maksis 120 USD öö eest, aga sinna oleks mahtunud kuni 12 inimest (siis oleks ka hind muidugi pisut kõrgem olnud)

Õhtul tegime jälle linnatuuri ja mängisime terrassil majas olevate lauamängude seast leitud Doominot.

7. Päev

Olime eelmisel õhtul supermarketist homikusöögiks materjali toonud, et seda koduterrassil süüa. Kindlasti oleks soodsam olnud mõnda kõrvalolevasse söögikohta minna, aga tahtsime lihtsalt terrassi nautida. Nüüd oli käes ka pesumaja aeg, sest puhtaid riideid oli nädalaga väheks jäänud. Leidsin ühe pesumaja, mis google arvutuste järgi hea tundus ja jalutasime sinna kahekesi kohale. Kolmas mees jäi maha ja ütles, et läheb SUPilauaga sõitma.

Kui pesu ära antud jalutasime peatänavale ja seal pakuti meile päevast paadisõitu. Sihtkohad olid ahvide vaatamine (saare nime ei mäleta), Hollywood Boulevard (reef, kus palju meritähti) ja Zapatilla saar. Kuna just midagi sellist meil plaanis oligi, siis uurisime kas rahvast lisaks meile ka ikka tuleb. Öeldi, et paat on täis. Tingisime veel hinna üle ja saime lõpuks 45 USD eest peale. Eraldi tuli veel keskkonnatasu maksta, aga ei tule üldse meelde palju see oli. Ju siis oli piisavalt väike summa.

Paat oligi rahvast täis. Rootslased, serblased, sakslane ja üks hispaanlane oma Argentiina naisega, nemad sõitsid Argentiinast matkaautoga USA-sse. Lisaks ahvidele nägime veel laisklooma ja delfiine, Hollywood Boulevardi juures sai snorgeldamas käia ja lõpuks oli Zapatilla saarel meil kaks tundi aega saarega tutvuda või niisama rannas olla. Selle raha eest oli tegevust küll. Teel Zapatilla saarele peatusime ühe saare servas vaiadele merre rajatud restoranis, et tagasitee peatuseks omale söök välja valida.

Õhtu oli jälle tavapärane, jalutasime mööda linna ja astusime sinna sisse, kus huvitav tundus. Airbnb peremees soovitas kohas nimega JJ’s proovida fritüüritud sibulat, ehk blooming onioni. Sibul oli lõigatud, nagu see oleks lilleõis ja siis fritüüri pandud. Pean tunnistama, et lisaks huvitavale välimusele oli see ka maitsev.

8. Päev

Hommikul pakkisime asjad kokku, andsin peremehele teada, et lahkume ja jalutasime sadamasse. Kui seda nii nimetada võib, pigem läksime tänaval õigest uksest sisse, et teiselpool maja oleva muuli juurde jõuda. Neid on seal palju konkureerimas. Olime tulles edasi-tagasi pileti ostnud, seega oli vaja lihtsalt paati oodata.

Almirantes oli meie auto ilusti alles, asjad peale ja hakkasime Panama City poole tagasi sõitma. Ees ootas 600km sõitu ja teadsime, et seda ühe korraga ei plaani sõita ja kusagil teel tuleb ööbida ka. Tee oli juba tuttav, läbi orgude ja mägede. Ilm oli üsna kena ja mägedes seetõttu ka head vaated. Ca’ 15 km enne Pan Americanale jõudmist tegime söögipeatuse. Kui küsisin mida meile kohe ilma ootamata pakkuda on, siis tuli vastuseks “vanad riided”, ehk ropa vieja. See on juba Kuubalt tuttav söök. Kutsutakse nii seetõttu, et tegu on pikalt küpsetatud lihaga, mida meil rebitud lihaks kutsutakse. See sobis 5 USD eest väga hästi.

Teel vaatasime kuidas pimedaks hakkab minema ja millised suuremad linnad teele jäävad. Otsustasime ööseks Santiagosse jääda. See on ca’ 110 000 elanikuga linn ja peatänaval täitsa elu käis, kuniks poed avatud olid. Ehk umbes üheksa ajal jäi väga vaikseks. Läksime jalutuskäigule ja leidsime ühe piljardisaali, kuhu sisse astusime. Ukse taga oli valgustahvel, kus kirjas mida kõk seal teha ei tohi. Esimene asi oli, et sandaalid või flip-flopid on keelatud, aga just need meil jalas olidki. Küll aga ei olnud me alla 18 vanad, meil ei olnud kaasas nuga, relva ja ka suitsu mitte. Uksest sisse astudes oli näha, et meie reeglitele mittevastavaid jalanõusid pandi leti taga kohe tähele, aga selle kohta ei öeldud midagi. Tund piljardit maksis 3,6 USD, üks õlu 1,25 USD. Mõned mängijad paistsid päris professionaalid olema, osa rahvast lebotas jälle niisama diivanil ja üks oli täiesti silma kinni lasknud, kuni talle tellitud söök toodi ja üles äratati. Peale piljardit tegime vee linnas ühe tiiru, aga see oli tõesti vaikne koht. Tegu oli ka tööpäeva õhtuga.

9. Päev

Teel tagasi tegime samas rannas peatuse, kus Bocasesse minneski. Aga lasime ennast teise restorani “sisse visata”. Muidu hinnatase ja kõik muus oli sarnane. Kui seal ära sõitsime, siis oli parklasse autode vahele ka kolm hobust pargitud. Üks seltskond mehi oli nii baari tulnud.

Panamas oli meile seekord hosteli asemel Airbnb korter võetud. Samuti Casco Viejos ca’ 500m meie varasemast hostelist eemal. Meil õnnestus seal autole isegi parkimiskoht leida, parkimine tänaval oli tasuta. Korter oli kolme magamistoaga, elutoas oli piljardilaud ja oli ka väikesed rõdud vaatega üle tänava asuvale rahvusteatrile. Aeg-ajalt oli näha ülikondades mehi ja uhketes kleitides naisi sisse-välja voorimas. Samuti käidi teatri ees pidulikke pilte tegemas, vist pulmade puhul. Ja võimalik, et ka sünnipäevade või muude olulist sündmuste jäädvustamiseks, sest kõik ei olnud kas pulmaeas ega päris pulmakleitides (kuigi ega me nende riietumistavasid ei tea).

10. Päev.

Kuna auto oli meil veel üheks päevaks käes, siis otsustasime lähedal asuvasse vihmametsa sõita. Sihtkohaks oli Panama Rainforest Discovery Centre, asub Gamboa nimelise koha lähedal. Tegelikult peaks sinna hommikul minema, siis kui džungel ärkab. Meie jõudsime kohale millalgi pealelõunal ja lõpuks läks nii, et tegime rehepappi ning ei läinudki sinna külastuskeskusesse. Lõikasime otse autoteelt ühele matkarajale ja tegime seal sellise kilomeetrise otsa. Sellest piisas, et aru saada miks öeldakse, et Darien Gap raskesti ületatav on. Matkarada ise oli juba üsna väsitav sellise palavusega, aga kui oleks pidanud mööda metsamaastikku liikuma, siis ei oleks ülse kaugele jõudnud. Lisaks floora ja fauna ohud, mis metsas on.

Liikusime tagasi ja Gamboas tuli mõte, et äkki saab kanalile tuurile minna. Sealt viiakse Monkey Islandile nii, et sõidad paadiga kanalil suure kaubalaevade kõrval. Ametliku koha sadamas öeldi, et tuleb minna hotelli ja seal maksta. Aga kui hakkasime ära sõitma, siis tuli meiega rääkinud mees järgi ja ütles, et ta sõber teeb ka neid tuure. Tuleb sõita teisele poole lahte ja hinnaks on 35 USD. Ja nii läkski, saime kanali peal kaubalaevade kõrval sõita. Nägime ahve, nahkhiiri ja kapibaarat. Paadimees näitas ka alligaatori peale, aga see läks nii kiirelt vee alla, nii et meie ei märganud.

Linna tagasisõites käisime Allbrook kaubanduskeskuses. Otsisime kodustele kingitusi ja suveniire ning käisime veel toidupoes. Õhtul möödus jälle tuttavates kohtades Casco Viejos.

11. päev.

Viisime auto rendifirmasse tagasi. Alles kohalejõudes meenus, et paagi oleks pidanud ju täis panema. Maksimegi 15 USD puuduva kütuse eest lisaks.

Edasi oli mõte minna metrooga mõnda teise linnaosasse, et n-ö päris elu näha. Ma ei tea kuidas me nii planeerida oskasime, aga maha tulime peatuses, kus oli aguli asemel suur kaubanduskeskus. Mitte just päris elu. Jalutasime veel pisut ümburkonnas, aga ei olnud tõesti suurt midagi toimumas ja läksime sama targalt tagasi. Panama City äärelinnadesse me nii ei jõudnudki.

Õhtul olime taas nisama ringi luusimas ja lõpuks läksime Casco Viejo vabaõhubaari nimega Mamba, mis oli meile sõbraliku teenidnuse, hea muusika ja professionaalselt tehtud kokteilide poolest hea mulje jätnud. See ei olnud rooftop baar, vaid sinna sai otse tänavalt sisse astuda. Palusime oma tavapärased kokteilid ja rääkisime niisama juttu. Mõne aja tuli üks panama kübaraga mee meiega rääkima, et kust oleme. Vastasime, et Euroopast. Läks spetsiifilisemaks, mis riigist? Eestist. Mis linnast? Tallinnast. Mis linnaosast? Siis sain aru, et siit tuleb midagi huvitavad ja nii oligi. Mees oli Eestist ja ühe reisikaaslasega peaaegu naaber olnud, paarisaja meetrise vahega.

Ta oli sinna mõni aeg tagasi ühte äri käivitama läinud ning oli parajasti kohaliku koostööpartneriga õhtut veetmas. Ja et asi veel parem välja näeks, siis koostööpartner oli Soomes ülikoolis käinud. Kuna Soome enamlevinud “sidesõnad” olid talle teada, seega tõsilugu. Oli igatahes tore kohtumine ja meeleolukas õhtu.

12. Päev.

Viimane päev läks mööda linna ringi uidates. Käisime Casco Viejo üles vuntsimata piirkonnas, kus on kohalike elumajad. Ostsime veel kodustele kingitusi ja pakkisime kohvrid.

13. Päev

Uber viis lennujaama, seal läksid kõik turva- ja passikontrollid libedalt. Lennuk oli nüüd rohkem täis ja neljaseid istmeid magamiseks ei olnud. Hea kui kaheses reas üksi olla sai. Franfkurtis oli kiire ümberistumine Berliini ja seal läks huvitavaks. Lennujaamale pagasiteenindust ja muud taolist pakkuv firma oli mõni aeg tagasi langenud küberrünnaku ohvriks ja seega ei töötanud seal osade lennufirmade pagasisüsteemid. See tähendab, et pagasilipikut skännida ei saanud ja see sisestati käsitsi, reisija sai samuti käsitsi kirjutatud kviitungi. Pagasi check-in järjekorrad olid pikad. Samas pagas jõudis koos meiega kohale, seega teenus oli tagatud.