Paljud on kindlasti oma reisidel kokku puutud "kultus-öömajadega", hostelitega ja guesthouse'dega mis on omandanud seljakotireisijate hulgas eristaatuse. Mõned armastavad neid, mõned suhtuvad neisse üleolevalt, kuid kõik on nendest miskit kuulnud. Öömajade nimed jooksevad läbi teiste reisijatega suheldes ning internetifoorumites (viimastes peetaks vihaseid lahinguidki mõne hosteli poolt ja vastu). Nicaraguas on sarnaseks paigaks Bearded Monkey, Hondurases Casa Kiwi ja El Salvadoris Ximena's, kuid eks oskavad paljud ka teiste maade kohta näiteid tuua.

Kulutus-öömajad kannavad sarnaseid omadusi:

• Omanik on valge või valgete paar, tihtipeale kõvad eks-backpackerid. Räägitakse korralikku inglise keelt ja nõutakse seda ka oma töötajatelt (tihti eelistatakse nendeks mõnda pikemaks "tiksuma" jäänud öömajalist kui kesise keeleoskusega kohalikku). Juba kodune (inglis)keelne keskkond võib mõnes riigis kõva müügiargument olla, eks kõik ole ju väsinud keerulise kohaliku keelega pead vaevamast.

• Öömajahinnad hoitakse suhteliselt madalal, kui ka leidub kallimad tube, siis dorm on ikka taskukohane.

• Väga palju lisateenuseid: pesupesemine, raamatute laenutus ja vahetamine, Internet, veepudelite täitmine, keelekool, SAT-TV, videoõhtud, i-punkt, T-särgid ja suveniirid jne jne (kurjemad keeled nimetavad neid ka "kõikvõimalikeks vahenditeks, kuidas noortelt jobudelt pappi välja meelitada" :) Lisaks muidugi baar ja söögivõimalus - kus ilmtingimata peavad leiduma pannkoogid, seljakotirändurite firmaroog :)

• Väga peenelt toimuv marketing - kasutades oma internetikülge ning ja foorumeid. Kes pidevalt Lonely Planeti Thorn Threed jälgib, see näeb, et ikka ja jälle ilmuvad välja postitused, kus rohkem või vähem avalikult mõnele "kultus-öömajale" reklaami tehakse. See ei käi sugugi reklaamteksti vormis, vaid on peidetud mõne asjaliku soovituse sisse, stiilis "mhmh, seal linnas saad sadamast taksoga 25L eest bussijaama küll, juhul kui sa ronid kohalikega samasse taksosse, aga kui sa juba bussijaamas oled, siis mis mõtet on sul kohe pealinna sõita, võta parem selle-ja-selle-küla buss, seal on üks lahe koht, nimi on Casa Kiwi, jube odav öömaja mere ääres ja nad viskavad sind autoga tagasi linna ka". Esmapilgul asjalik soovitus, kuid kui pikemalt foorumit jälgida, siis tuleb välja et see Casa Kiwi-tegelane jõuab igas oma postituses ühte ja samasse kohta välja :)

• Selliste hostelite omanikud on tihti olnud kõvad reisimehed ja teavad täpselt, kust jooksevad backpackerirajad (gringo-trailid, oboroni-trailid jne), millistes öömajades peatutakse, milliste laeva- bussiliindega sõidetakse, kus ümber istutakse jne. Nii polegi imestada, kui leiad kuskilt öömaja teadetetahvilt naaberriigi tuntumate hostelite flyer'id või kuskil laeval seilates leiad seinalt kriidiga soditud "plakati" - "Visit our Gringo Heaven, free Internet, good pancakes".

Ilmselt toimub sarnane backbackeritele orienteeritud marketing eriti massiivselt Kagu-Aasia seljakoti-mekades (jagage kogemusi) ning seal tabavad ka kohalikud ära, kuidas karvikutest kliente oma hostelitesse meelitada.

Minu jutt käib vähemkülastatavamate paikade kohta, kus selline valge-mehe-kultushostel erineb väga selgelt kohalike konkurentide öömajadest. Viimased suudavad heal vaid oma tout'i tänavale või bussijaama passima saata, paremal juhul ka taksojuhtidega diili teha, rohkem nippe nad ei tea.

Kas kellelgi on lähemaid kogemusi hosteliäriga - siinsest foorumist on mitmeid kordi läbi jooksnud postitused, kus keegi on mingis hostelis ajutiselt töötanud?

On's keegi mõne valge öömajaomanikuga õlleklaasi taha sattunud ja uurinud, kuidas neil tegelikult äri läheb?

Millised on suhted kohalikega konkurentidega, millised on riskid ja ettetulnud (kultuuri)probleemid ning kas kogu see kupatus end üldse ära tasub?PS. Ei, ma ei kavatse hakata hostelit pidama, lihtsalt lõpmatu hulga öömajade lagede vahtimine on pannud mõtlema, kuidas see värk siis ikkagi käib :)