Reisikiri - Vietnam - Ho Chi Minh, Indoneesia Java ja Bali, Tai - Phuket ja Kuala Lumpur

See reisikiri on koostatud andmaks infot nende maade hindadest ja paikadest mida külastada loodan, et on kellegile abiks.

24 september väljus easyjeti lennuk Londonisse Stanstedi (alates 24 okt. alustab Airasia aga Gatwikust, seega kui lennata Airasiaga, oleks vast mõtekam edaspidi kasutada Estonian Airi.) Igatahes meil veel vedas ja Londoni edasi tagasi otsa eest maksime kokku ca 1500 eeki. Mõned tunnid ootamist ja väljumise edasilükkamist, väljus lõpuks ka lend Kulala Lumpurisse. Paar päeva enne lendu saime teada, et lend kestab 13h asemel 15h ja nyyd selgus, et toimub tankimispeatus Delhis Indias. Kirjeldamatult raske oli 15h järjest lennata, seega soovitan kohe peale õhkutõusmist haarata endale võimalusel juurde mõni vaba koht, et hiljem saaks end kenasti pikali visata. Kuna meie lennuk oli pooltühi, siis päris paljud pikutasid 3 istme peal korraga. Kuala Lumpurist läks meil järgmine lend Vietnamisse Ho Chi Minh Citysse ehk Saigoni, taaskord tund hiljem. Airasia kohta veel niipalju, et õhk on lennukis ääretult kuiv. Kellel nina nohune, soovitan kaasa varuda taskurätte ja ninaspreid. Kurgud olid meil kõigil kähedad ja ninad kinni. Airasia (7 lendu) lendude eest maksime kokku midagi alla 11 000 krooni per face. Hoidke silmad lahti, sest paar korda aastas saate airasia.com lehelt väga soodsaid lende

SAIGON
Hotell oli meil broneeritud kesklinnas (Tulips 2 tärni ja ca 27€ öö -läbi Agoda). Taksojuhid lennujaamas üritasid end kaela määrida algul 20 dollariga, ning siis 15-ga. Hoonest seest saime takso 8 dollariga ja maksime tegelikult ka veel kindlasti üle. Hotell oli väga kena ja puhas. Alkohol Vietnamis on väga odav. Purk Heinekeni õlut mamaksab 15 000 kohalikku, mis on ca 0'50 eurot. Liitrine Bacardi rumm oli ca 7 eurot. Poed on avatud ka öösel. Toidukohad tänavatel on samuti suhteliselt odavad. Esimsel ööl sõime mingis tänavarestoranis, kus kõik suupisted olid ca 30000 - 50000 kohalikku, praed ca 70000 - 120000 kohalikku.

2 päev Vietnamis. Kesklinn ehk district 1 on täiesti läbijalutatav. Taksoga pole üldse vajadust sõita. Ennelõunal käisime War Museum-is, kus pilet maksis vaid 15 000 tongi ca 0,50 euri. Väljas on väga palav, arvatavasti kuskil 30-35 kraadi ja õhk niiske. Õhtul jalutasime sadamasse, et uurida, mis maksavad õhtusöögiga jõekruiisid sadamas. Reisibürood küsisid kõik ca 40 dollarit per face. Sadamast saime me kruiisi, kus vastavalt menüüle tuli maksta 15 - 35 dollarit. Brožüüridel oli ka muidugi pakkumine rootsi lauaga, kuid meil oli 8 käiguline õhtusöök. Võtsime ühe 15 taalase menüü ja ühe 20 taalase menüü. Peale laevakruiisi suundusime kohaline turule, kus hinnad on päris soodsad. Hakkasid silma näiteks naiste lühikesed püksid, maikad, rahakotid hindadega 100 000 - 140 000 tongi.

3 -4 päev. Lahkume Tulips hotellist ilma edasiste plaanideta.
Võtsime ùhendust kohalikku Ralfiga, kes lubas meiega õhtul mõne õlle teha. Mui Ne-sse me ei sõitnud, kuna reisibüroo ütles, et sinna sõidab bussiga 5h ning autoga juhiga edasi tagasi oleks 200 USD. Ilma juhita siin keegi autot ei rendi, sest siin kehtib ainult Vietnami juhiluba. Kuna seal pole praegu ka kõige suurem hooaeg, siis jätsime selle sõidu ära. Meie uueks hotelliks sai Hotel 68 Bui Vieni tänaval. Agoda pakkus seda 23 dollariga, aga kohapealt võttes saime 22ga. Hotell oli 2+ tärni ja jätkub vaid kiidusõnu. Ilus ja puhas tuba, viimasel korrusel saun ja suur bassein ning super asukoht. Kes just 5 tärni luksust ei otsi, siis soovitan. Bui Vien on põhiline turistitänav Saigonis, kus on avatud hulgaliselt tänavakohvikuid, nii Vietnami, Itaalia, kui rahvusvahelise köögiga. Keskmise prae hind on ca 3-4 eurot odavamas kohas. Sai ära proovitud ka massaaz, mille reklaame jagavad tänavalt massaazitüdrukud. Tund aega üldmassaazi maksis 6dollarit. Viimasel päeval sai võetud ka rollerid ca 4 tunniks, mille eest maksime 4 dollarit. Liiklus on esmapilgul hullumeelne, aga kõik sujub uskumatult hästi, pidurdamata, turvaliselt ja kiiresti. Kesklinnast väljas mingis kohalikus Prismas on hinnad riietele isegi kallimad, kui kesklinna turul. Seega sai veel viimasel päeval enne äralendu turult mõned särgid ostetud. Viimasel päeval sõime ka Vietnami kuulsat suppi Pho ning seejärel ühe priske konna, kelle eest küsiti vaid 45 000 tongi. Takso tagasi lennujaama maksis 130 000 tongi.

INDONEESIA
Airasia väljalend lükati taaskord edasi. Jakarta - proovime Avisest autot rentida. Drop off Yogiakarta eest küsitakse 150$ lisaks. Kokku autorendiga nats alla 300$. Otsustame sõita linna ja otsida Avise kontorit, kus peaks istuma keegi boss, kes saab ehk allahindlust teha. Nagu ikka ootavad lennujaama ees hagijad, kes tahavad klienti oma takso peale saada, aga siin on kõik nagu veel kummalisem. 1 vend seletab, et tema saab meile kindlasti auto rentida. Viib lennjaama parklasse ja hakkab seletama midagi hinnast, samas kõrvaloleva auto signalisatsioon röögib nagu jaksab ja meile jääb mulje, nagu üritaks teine vend seda meile meeleheitlilult varastada. Samas ei taha mees aru saada, miks me ei võta temalt autot 3 miljoni ruupiaga, kui Avis pakkus 2 miljonit. Jookseb järgi ja proovib kõikide taksojuhtidele seletada, kellega me linna soovime linna sõita, et me tahame minna Yogiakartasse. Taksojuht kelle me saime, seletab, et tuleb maksga taksomeetri järgi + 8000 ruupiat lennujaamast väljasõidu maksu. Sõidame. Tulebki putka, kus küsitakse maksu ja ta küsib meilt 1$. Seejärel veel 1$, kuigi ühest peakski piisama - ok. Avise kontrorit otsides küsib ta mitmeid kordi teed ja ei kasuta oma akna peal vedelevat navi ei suuda aru saada ka, mispidi jooksevad maja numbrid. Seega on ta meid juba päris kurjaks ajanud. Leiame ise õige maja ùles ja maksame talle ümmarguse summa 150 000 ruupiat. Taksojuht aga hakkab seletama, et tahab veel. Arusaamatuks jääbki miks? Seletame talle, et maksime vähem, kuna ta on lammas ja mõtetult ringi tiirutanud ja meie aega raisanud. Nüüd toob ta välja lennujaama maksu sedeli ja seletab, et tahab veel 1 $. Ok anname talle siis selle, saanud aga 1$ kätte, ütleb taksojuht, et tal on vaja ikka kokku 3$, kuna ta peab lennujaama tagasi sõitma ka. Seepeale sain ma nii kurjaks, et tõmbasin talle antud dollarilise tema näppude vahel tagasi. Siis aga juhtus nii, et saabusid kaks rollerit ja jäid lahtiste ustega auto juurde seisma. Hetk tundus meile, et mingid kohalikud tulid kisa peale kohale ja hakkavad ehk taksojuhti kaitsma. Aga ei, enne kui taksojuht arugi saab, toimub rööv ja nakstki on tema navi esiklaasilt läinud, kui meie auto taga dollareid jagasime. Kahju hakkas tast kohe, anname talle 1 dollari ja õpime teiste vigadest, et Indoneesia pole ilmselt nii turvaline, kui Vietnam ja oma asjadel tuleb iga sekund käpp peal hoida. Auto saime 25$ odavamalt ja võtame ta ära. Parempoolse rooliga Toyota Avensa. Tanklat otsides püüavad meid peatada litsid, kes teeääres väänlevad - Jakartat keegi pikemalt näha ei tahtnud ja sôit läks edasi Bandungi poole. Kella 4 paiku olime jõudnud Bogorisse ning selgus, et kõik selle linna hotellid on täis, sest linnas toimuvad mingid valitsuse konverentsid. Hinnad olid hotellidel kallimad, kui Vietnamis alates 35€ kuni 80€ni. Lõpuks leidsime hotelli, mis maksis vaid ca 15€ tuba ning oli ka vabu tube. Hotell aga osutus päris hulluks peldikuks :D Seinad olid räpased, mööbel ilmselt rottide söödud jne, aga valikut polnud, sinna me jäime.

Teel Bandungi nägime imelist loodust. Tõesti soovitan kõigile kel plaan Indoneesiat külastada, sõita rendiautoga Indoneesias ringi. Teeääri täitsid erinevad turud ja müügiputkad. Kohalid restoranid olid odavad, ca 1-2 € söök. Liiklus suhteliselt aeglane ja ummikuid täis, seega varuda aega. Õhtul 5 paiku jõudsime Bandungi ja sõitsime Dago linnaosasse. Jalan Dago ja Jalan Riau on factory outlette täis, kus võib uskumatu hinnaga saada kalleid brändiriideid. Hotell õnnestus meil saada otse Jalan Dagol, kus hind oli toal 400 000 ruupiat, ehk natuke alla 40€, meil õnnestus end kaubelda 4-kesi ühte tuppa, nii et maksime 110 000 ruupiat ühe madratsi eest lisaks ja saime seega toa ca 12€ per naase. Bandungist suundusime edasi järgmisel päeval Yogiakarta poole ning sõitsime õhtuni välja. Tee oli terve päeva pikkune, kuna liiklus on meeletult aeglane ja ummikuid täis. Yogiakartast lendame me edasi Lion Airiga, mis on kohalik lennufirma ja Eesti krediitkaarti internetis broneerides ei aksepteeri. Samuti ei tee seda teine kohaliklennufirma Garuda Air. Seega soovitan pigem sõita rendiautoga Bandungi ning sealt Airasiaga Balile, kel samasugune trip on plaanis. Yogiakartas jääb aga sellisel juhul muidugi nägemata imekaunis ja võimas Paranbanani Hindu tempel. See tempel loetakse üheks kaunimaks Hindu templiks maailmas. Pilet sinna oli üllatavalt kallis, võrreldes kõikide teiste templite ja vaatamisväärsuste piletihindadega - üle 100 000 ruupia. Vulkaan, mis asub Yogiakartast põhjapool jääb meil ajapuuduse tõttu külastamata. Yogiakartas juhtus meil veel selline põnev insident, kus meile sõitis suure pauguga autole tagant sisse roller, kelle juht ei kandnud ka kiivrit, ning selleks ajaks, kui me autost välja hüppasime, lebas ta selili maas. Kõik ümberkaudsed kohalikud süüdistasid meid selles, kuid õnneks pääsesime suuremast jamast, kui meie nõudmise peale lõpuks tuli politsei ning tunnistas, et me pole süüdi. Asi lahenes nii, et meie ei maksnud tema haiglaarvet, vaid leidsime auto apteegist sided ja joodi, ning tema ei maksnud kinni mõlki meie auto tagaosas, kuna ilmselgelt raha vennal ei olnud. Tagantjärhi mõeldes läks meil väga hästi, kuna tavaliselt näeb politsei turistis võimalust raha teenida, olenemata, kes on süüdi.

BALI
Peatusime Balil Swiss Bell Hotellis by Kuta Beach Resort 7 ööd. Hotell oli nõus meile saatma lennujaama vastu tasuta transfeeri, kuna peatume nende juures nii kaua. Hotelli broneerisime ette Agodast ja oli ca 36 dollarit öö, kui õieti mäletan. Hotell on 4 tärniga ja tõeliselt ilus. Bali peatänav on Jalan Legian, kus pool tänavat on shoppingukohti ja teine pool rostorane. Öösel muutub restoranidepool klubide ja baaride tänavaks. Soovitan Balil kindlasti 1 öö ka klubisid külastada. Sissepääs on tasuta ja joogid olid ca 65-75 000 ruupiat. Mingi hetk algas ka happy hour, kus sama raha eest sai 2 jooki. Peod on siin metsikud. Inimesed klubides tantsivad, joovad ja on lõbusad. Õhtuti on iga nurga peal mehed, kes pakuvad väga avalikult sulle kokaiini, seeni, hashi. Olen lugenud, et paljud siin teevad politseiga koostööd või on ise politseist ja soovivad turiste vahele võtta. Meie klubi ees oli lausa 5-6 orantsis vormis venda, kes kõik klubilistele ja möödujatele valget pulbrit pakkusid. Mõni tund hiljem hakkasid nad kõik järsku rolleritaksot pakkuma. Hoidsime neist igaks juhuks kaugele
Teine tänav, mis on väga puhas ja kena on Jalan Kartika Plasa, täis restorane ja poode. Kui jääte Kuta Beachile, siis soovitan hotell leida, nende tänavate lähedusse. Lained rannal hämmastavad, vees peab kõvasti hüppama, et peanupp laine saabudes vee alla ei läheks Surfilaudu rentisime esimesel päeval 50 000 ruupiat tund ja teisel päeval 100 000 ruupiat päev. Rannatoolid maksid päikeselise ilmaga 50 000 rp päev ja rohkem pilves ilmaga 40 000 rp päev. Söök restoranides on pigem kallis - turistidele orienteeritud. Õlu maksab poes üle 3€ ja on baaris veel kallim. Suitsud on endiselt odavad, nagu Vietnamiski. Rendiauto Toyota Avenza saame 25 dollarit päev hotellist, aga kui kaubelda tänavalt saab ilmselt ka mõni dollar alla. Meile maksis mugavus võtta see kohe hotellist. Kahjuks Tahan Loti templisse me ei jõudnud. Sõitsime hoopis põhja ja külastasime Beduguli templit, Git Git Waterfalli ning nägime ka ahve sellel teel. kohalikud müüsid korvitäie banaane ja pisikese paki pähkleid 40000 rp eest, mis on ilmselgelt väga kallis. Banaanidest ahvid huvitatud ei olnud, küll aga maapähklitest, mida nad väga kiirelt koorest lahti koorisid. Ahvikestele ostke parem linnast poest kaasa pakk koorega maapähkleid (Päris suur pakk maksis 15000 rp). Saare idaküljel asub ääretult ilus rand Bloo Lagoon. Koht mida kaardilt otsida on Padang Bai. Sealt väljuvad ka kõik laevad Gili saartele. Need pidid väga ilusad saared olema, kes Balile lähevad, kaaluge paar päeva seal veeta.
Riideid tuleb turul enamasti kõvasti alla kaubelda. Näiteks sai keskmise suurusega reisikohvri kätte 275 000 rp, algselt taheti saada 700 000 rp. Väikse ratastel reisikohvri sain mina kätte ühes fixed price putkast 134 000 ruupiaga. Kõige lihtsamad kerged lühikesed rannakleidid maksavad ca 50 000 rp. Legiani turul (kohe Legiani ranna alguse juures) Õnnestus mul osta ühe naise käest lausa suurema kauplemisetagi 2 kleiti 55 000 ruupiaga, ehk ca 5€. Ilmselt on kohti, kust veel odavamalt saab, eriti mitu tk korraga ostes. Taksodest soovitan kasutada ainult Bluebird taksosid. Neil on sees töötavad taksomeetrid. Alustumistasu on 5000 rp ja selle eest saab veel mingi teatud maa sõita ka. Osadel on ka miinimumtasu 15 000 rp ja osadel mitte. Kesklinnast lennujaama läks meil vist ca 20 000 rp. Lennujaama autoga sissesõidumaks oli 3000rp, mis tuli ka meil kinni maksta. Külastamata jäi meil Balil Safari & Marine Park, mis võib ka väga tore elamus olla. Lennujaamast ostavad suitsetajad kaasa ploki suitsu, sest meie järgmine sihtpunkt on Phuket, kus pakk maksab juba 2€.

PHUKET
Saabudes lennujaama ründavad sind kohe bussijuhid ja taksojuhid. Bussipilet erinevatesse linnaosadesse maksab 150 bhati inimene. Takso saime me nelja peale 600 bahtiga. Summa tundus üüratu ja olime kindlad, et lennujaamas nöörivad taksojuhid meelega kliente. Kui olime aga sõitnud oma 30 km Patongini, siis oli selge, et lennujaam on lihtsalt väga kaugel Meie valisime ööbimiskohaks Patongi. Hotelliks sai Sea Sun Sand Resort, mis on kohe peatänava juures, ning maksis hommikusöögita 22dollarit öö ja hommikusöögiga 27 dollarit öö. Need hinnad olid ca 65% allahindlusega. Check-inis oli kisa kui palju, kuna meie eelmisel päeval tehtud ja makstud broneering läbi Agoda ei olnud kohale jõudnud, ning töötajad ise olid suht ükskõiksed ja motte väga abivalmis. Hotell ise on puhas ja kena. Bassein on puhas ja soe. Asukoht on super. Öine kisa tuppa ei kosta. Päeval on Patongi rannas, kui paradiisis, öösel keerleb tõeline ööelu. Baarid, stripiklubid, ladyboyd. Peatänaval otsides leiad mõned head kohad, kus õlu maksab 60 bhati. Kõik pakuvad sulle tulla vaatama erinevaid Ping Pongi showsid, kus sissepääs on tasuta. Asja konks on see, et õlle eest küsivad nad seal 800-900 bahti. Lepi kindlasti enne joogi hind kokku. 200 bahti peale olid nad kergesti nõus hinna laskma. Mõni üksik ka 100 bahyi peale. Meie käisime kohas, kus õlu oli 99bahti kohe välja reklaamitud. Mõni päev hiljem vaatasime ka üle ühe show, kus õlle hinna kauplesime 150-le bahtile, kuid kogu show oli sisuliselt sama.
Toit peatänaval ja selle läheduses on kallis, eriti international menüü, kus hinnad on 300 ja 400 bahti. vahel. Peatänava juurest eemale jalutades leiad juba menüüd, kus erinevad toidud on ca 100-150 bahti.
Poodides algavad kergete ja lihtsamate suvekleitide hinnad 200 bahtist. Rannarätikut, mida saab õlgadele võtta või kleidiks keerata ei tahtnud mitte keegi alla 150 bahti mulle müüa. Seepärast ostsingi ta PhiPhi Donilt 150ga ära. Loomulikult viimasel päeval leidsin ainsa poe, kus müüdi seda rätikut 100 bahtiga ning soodsalt ka palju teisi asju - t-särke, kleite jms. Poes olid hinnad juba väljas ja palju inimesi ostlemas. Soovitan esmalt sinna poodi sammud seada, kuid teadke, et kui selles poes müüakse asju nii odavalt, siis siiski tänavatel ja turgudel nad keelduvad teatud mingit hinnapiiri laskumast. Pood ise asub tänaval Thanon Rathutit Songroipi ehk suur ühesuunaline tee, mis jookseb meretänavaga paralleelselt. Kui jalutada liiklisega vastusuunas baaride tänava ehk peatänava nurgast ca paarsada meetrit edasi, siis vasakule jääb suur tiigri peadega restoran või baar ja selle vastas ongi väike pood, kus akendele kirjutatud 100 baht. Ekskursioonidest võtsime päeva Khai ja PhiPhi saartel. Tänavatel on turismireisi putkad, kes kõik müüvad erinevaid ekskursioone ja meelelahutusi. Voldikul kirjas olnud hinnast 2800 bahti pakkus müüa ise kohe 1800 bahti alla ja reisi saime me 1000 bahti inimene. Laevaks oli meil valitud kiirlaev ning firmaks Sea Angel. Väga hea ja kiire kaater ja minu arust paistis ka kõikidest teistest ilusam ja korralikum. Phiphi saared ja Maya Bay on tõeline vaatamisväärsus. Valge liiv, helesinine meri ja tohutud kivikaljud. Loomulikult on seal tohutult turiste ja raske on saada pilti, kus keegi teine sinu pildile ei jää. Meie reisikaaslased käisid ka kalapüügitripil, mille eest maksid 1000 bahti kalapüügi ja 700 bahti mittekalapüügi pileti eest. Voldikul oli soovitud hind 2600 bh. Kalasaak oli 4-5 suurt kala, mida lõuanaks küpsetati ja ka kaasa sai võtta. Kõikidel laevareisidel on aega päikest võtta ja snorgeldada, kuigi sellist vaatepilti, nagu Egiptuses sukeldudes või snorgeldades ei näe.
Ühel vihmasel päeval (ainsal meie reisi jooksul) otsustasime rollerid laenutada ja Phuket towni sõita. Rollerite rendihinnad algavad 100 bahtist päev väike roller, 120 keskmkne ja 150 suur. Rohekm maksta kindlasti mõtet ei ole. Rentimiseks on vaja passi, politsei nõuab ka juhilube. Phuket town nägi aga välja nagu vana linnaosa, ning turistil seal suurt teha ei olnud. Takso lennujaama saime me 700 bahtiga, keegi lihtsalt ei olnud nõus rohkem hinnast alla laskma.

KUALA LUMPUR
Hotell oli meil broneeritud ette ca 20km lennujaamast (Malaysia kohta pole seda palju). Sepang Budget hotell oli 2011a ehitatud uus ja puhas hotell ja maksis ca 26 dollarit öö. Lennujaamast tuli võtta putkast kupong ning maksta raha, seejärel andsid taksojuhile kupongi. Kaubelda seal ei saa, meilt nööriti 68 ringgitit. Olime väga kurjad, aga teha polnud miskit. Odavamat hinda soovides tuleks küsida budget takso kupongi. Siis saab sõita vanema taksoga, kuid säästab raha. Musta ehk suure ja uue takso eest küsiti kesklinna 110 ringgitit. Hotellist kesklinna sõitsid meie reisikaaslased taksomeetri järgi, kuid valisid takso, kus 115meetrit oli 20 senti. Kokku tuli neil arve 70 ringgitit. Meie, juba seda teades, kauplesime ühe vana ja koleda takso omale 55 ringgiti eest. Ning tagasi linnast hotelli 50 ringgiti eest. Ùldiselt on siin reegel lihtne - vali takso, kus on taksomeeter. Sisseistumine on 3 ringgitit, ning iga järgnev 110 või 115 meetrit on 10 senti. Nii on taksoga sõita päris odav, eriti neljakesi
Linna sõites lasime taksojuhil end viia kohe Petronas twintoweri juurde. Uskumatult ilusad tornid. Tornide all on suur kaubanduskeskus, restoranid, kiirtoidukohad, toidupoed jne. Soovitan oodata ôhtuni, kui õues pimedaks läheb. Siis pannakse tööle purskkaevud, ning valgustatakse kaksiktornid - uskumatult ilus vaatepilt. Kellel Malaisias rohkem aega, kui 1 päev, siis kindkasti on siin ka head kohad, kus osta odavalt riideid ja tehnikat. Juba Petronas toweri juures shopping centres olid hinnad päris mõistlikud. Lennujaama sõites juhtus aga nii, et taksojuht viis meid valesse terminali. Kuala Lumpuris on üks väga suur rahvusvaheline lennujaam, mis lisaks domesticule ja internationalile jaguneb veelgi. Ei tea me täpselt, mis oli terminali nimi, kuhu ta meid tõi, kuid meil oli vaja hoopis LCCT terminali. Õnneks jõudsime me lennukile, kuid pidime maksma jällegi taksokupongi eest ning sõitma 20km ümber tkhutu suure lennujaama teise terminali. Terminali buss muide, mis oleks viinud meid õigesse terminali väljus kord tunnis ja maksis kõigele lisaks veel ka raha.

AIRASIA

Meil oli pikal lennul ette bronnitud ka söögid. Süüa sai 2 korda, kuid ka vahepeal läks kõht tühjaks. Seega võtke parem heaga mõned snäkid või pirukad kaasa. Kuala Lumpurisse lendasime me 15h ning tagasi 13h. Söögi kõrvale antakse mõlemal korral väike pudel vett. Maksta krediitkaardiga ei saa. Tõenäoliselt sobib ka mingi rahvusvaheline valuuta, aga tagasi saad sa ikka Malaysia ringgiteid. Ei saa sa ka lennukis mingit tekki, ega patja, teed ega kohvi. Kõik on tasuline. Peatugedes ei ole telekaid. Soovi korral saab laenutada midagi tahvelarvuti sarnast filmide vaatamiseks - selle eest küsitakse 35 rm, ehk natuke alla 10€. Odavlennufirmade rõõmud

Londonis ootas meid kohe Stanstedi lennujaamas Radisson Blu hotell, mille meie saime kätte tutvuse kaudu 80€, muidu olevat hind 130€ kanti tuba. Kalleima raha eest ka kindlasti mugavaim hotell reisi jooksul, rääkimata väga rikkalikust hommikusöögist ja parimast teenindusest, kõigest minuti jalutuskäigu kaugusel lennujaamast.

Järgmisel päeval viis Easyjet meid 2 ja poole tunniga taas Tallinnasse.
Tagantjärgi, reisile tagasi vaadates soovitan ma Indoneesias autorentijatel sõita mööda kiirteed Bogorisse, ning sealt edasi Bandungi. Bandungist Air Asiaga Balile. Samuti rongiga sõites pidi olema väga vahva reis. Kui just aega ülemäära palju ei ole, siis Bandung Yogyakarta sõit võtab ikka terve päeva ära ja midagi sellist, mida juba teel Bandungi ei oleks kohanud väga ei olnud. Balil oleksin veetnud ehk mõned päevad vähem ja rohkem ehk Phuketil või Vietnamis. Indoneesias ja Tais olid hinnad kunstlikult väga kõrgeks aetud, näiteks maksis tükk juustu nii Phuketil, kui Balil vist mitukümmend eurot. Hindadest enne reisi annab aimu kindlasti ka www.numbeo.com - cost of living - cost of living compairson.

Loodan, et soovitused tulevad kellegile kasuks
Kui keegi tahab midagi küsida, siis hetkel veel suht värskelt meeles kõik ja võib kirjutada friiza@hot.ee :)

Lion Airiga seoses, proovisin eile piletit osta ja SEB panga VISA kaart läks läbi. Olin juba välja vaadanud ka Tiger Airwaysi sama liini lennu igaks juhuks :)